Vana arm ei roosteta. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Mees vaatas Graciele otsa ja ulatas talle joogi. “Ma ei usalda sind.”

      “Sellest on möödunud neliteist aastat, Riley. Sa peaksid juba minevikust üle saama.”

      “Ma olingi sellest õnnelikult üle saanud, kuni sa uuesti välja ilmusid. Sa piinasid mind kaks aastat. Sellest kirjutati isegi ajalehes. “Gracie kroonikad”.”

      Gracie oleks tahtnud häbist vingerdada. “Jah, aga minu süü see küll ei olnud. Kas me ei võiks rääkida pigem millestki teemakohasest? Nagu näiteks Zeke’ist?”

      “Miks arvab Alexis, et Zeke’il on armuke?”

      Gracie kehitas õlgu. “Sest mees saabub hilja koju ega ütle, kus ta viibis.”

      “Kui kaua see juba kestnud on?”

      “Umbes kuus nädalat. Algul mõtles Alexis, et ta tõesti töötabki kampaania kallal, kuid õhtud venisid üha pikemaks ja pikemaks ning kui ta veel ei tahtnud rääkida, mis toimub...” Gracie peatus ja vaatas mehele otsa. “Miks sina tahad linnapeaks saada? Ma ei mäleta, et sa oleksid olnud poliitikast huvitatud.”

      Riley ignoreeris küsimust ja osutas Gracie joogile. “Kas sa sooviksid midagi muud?”

      Gracie nuusutas klaasi ja asetas selle siis lauale. “Ei, see on väga hea. Lihtsalt stress paneb mu kõhu valutama.” Ta tõmbas taskust paar tabletti ja pistis need suhu. “Jube tuba.”

      Riley järgis naise pilku, mis seiras kõrgeid ääreni täis kuhjatud raamatukappe, kuid ei vaevunud Graciele seletama, et raamatukogu oli üks neist vähestest kohtadest, kus ta end selles liiga suures majas mugavalt tundis.

      “Räägi mulle Zeke’ist,” käskis ta.

      “Räägi hoopis sina.” Naine läks rikkalikult kaunistatud kamina vastas asuva nahkdiivanini ning vajus sellele istuma. “Ta on ju sinu kampaania juht. Kas tal siis on armuke?”

      “Kui ma vaid teaksin.” Riley astus laua juurde ja nõjatus servale. “Ta räägib kogu aeg Alexisest. Mina pakuksin, et ta jumaldab oma naist.”

      “Aga teie koosolekud ei kesta ju kella kolmeni hommikul?”

      Mees naeratas. “Ma kandideerin linnapeaks, mitte presidendiks.”

      “Jah, seda mõtlesin ka mina. Hea küll, ilmselt pean ma Alexisele siiski ära rääkima, et Zeke’i siin ei olnud. See ei meeldi talle.”

      Rileyle ei meeldinud see ka. Valimised on juba viie nädala pärast ja mingit skandaali ei saa ta endale lubada. Mitte praegu, mil ta viimaks Los Lobose kodanike hulgas populaarseks hakkab muutuma.

      Mees pani klaasi käest ja sikutas ikka veel kaameras olevat fotot. Pilti kaitsva kile maha rebinud, jäi ta fotot jõllitama.

      Pildilt paistis raamatukogu lagi ja paar riiulit.

      “Eriti osav sa sel alal just ei ole,” ütles ta Graciele.

      Naine pööritas silmi. “Ma ei tahagi. Hoolimata sellest, mida sa minust mõtled, ei ole minust saanud spiooni ega elukutselist ahistajat. Ma teenin endale elatist hoopis pulmatortide küpsetajana.”

      Naine oli pahane ja nördinud, kuid tal oli ka piinlik ning see pani ta põsed punama ja alumise huule kergelt värisema. Kuigi Gracie oli nüüd täiskasvanud, oli ta üldjoontes ikka selline nagu varemgi – suured sinised silmad, pikad kuldblondid juuksed ja otsusekindel ilme, mis oli mehele omal ajal tohutu hirmu naha vahele ajanud.

      “Mul on kahju,” ütles Gracie. “Äsja juhtunu ja mineviku pärast. Tead ju küll.”

      “Kas me räägime sügeluspulbrist minu bokserites?”

      “Jah, võib-olla küll, ma lihtsalt...” Gracie nõjatus ettepoole ja libistas sõrmega üle diivanilaua ornamendi. “Tagasi mõeldes ei suuda ma isegi uskuda, kuidas ma sinuga käitusin. See oli kohutav.”

      “Kohalikud räägivad sellest tänase päevani.”

      Gracie ajas end sirgu ja vaatas Rileyle otsa. “Ära mitte räägigi. Peale minu võivad kõik oma mineviku seljataha jätta. Aga mina mitte. Minust saab legend. Ma pean ütlema, et see on tõsiselt nõme.”

      Mees mõtles lahtistile, mille Gracie talle päev enne lõpuballi supi sisse oli sokutanud. “Sa olid väga leidlik.”

      “Ma olin paras nuhtlus. Ma tahtsin üksnes...” Puna tõusis taas. “Noh, me mõlemad teame, mida ma tahtsin.”

      “Kas sa praegu käid palju kohtamas?”

      Naine viskas pea selga. “Veidike. Aga ma olen ettevaatlik ega too neid siia.”

      “Sest sa ei taha, et nad kuuleksid, kuidas sa sokutasid minu autosse skungi ja jätsid ta siis mõneks tunniks sinna istuma?”

      Gracie tõmbus uuesti kössi. “Mina maksin puhastuse kinni.”

      “Mu auto ei olnud enam endine. Ma pidin selle maha müüma. Oksjonil.”

      Riley tõstis naise poole klaasi: “Sa proovisid väga otsusekindlalt mind ja Pami lahku ajada.” Juhtunut arvesse võttes oleks ta pidanud võib-olla Graciet tookord kuulama.

      Gracie mõistev ilme pani mehe mõtlema, et ilmselt nõustuks naine selle mõttega. Kuid selle asemel küsis Gracie hoopis: “Mis siis nüüd edasi saab?”

      “Ma uurin välja, millega Zeke tegeleb. Mul ei ole praegu mingeid pahandusi vaja. Saad sa oma õde senikaua ohjes hoida, kuni ma midagi kindlat teada olen saanud?”

      Kui Gracie kõhkles, vaatas mees talle otsa. “Sa võlgned mulle seda,” tuletas ta meelde.

      Naine judises. “Ma tean. Hea küll – ma teen Alexisega, mida suudan. Kuid ma ei saa sulle lubada rohkem kui vaid paar päeva. Alexis on otsusekindel naine.”

      “Ja me kõik teame ju, mis juhtub, kui mõni Landonite naistest midagi pähe on võtnud.”

      “Täpselt nii.” Gracie tõusis ja vaatas talle otsa. “Riley, mul on tõesti kahju. Ma tean, et mu vabandus on neliteist aastat hilinenud, kuid ma mõtlen seda kogu südamest. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud su elu raskeks teha.”

      “Ma hindan seda.”

      “Kas tahad, et ma jätan sulle enda telefoninumbri, et saaksid minuga Zeke’i asjus ühendust võtta, või eelistaksid sa otse Alexisele helistada?”

      Riley otsustas valida kahest halvast parema. “Sinu numbrist piisab.”

      Ta ulatas naisele paberi, Gracie kirjutas numbri kärmelt üles ja andis paberi mehele tagasi.

      “Minu kaamera?” küsis ta.

      Mees ulatas talle fotoaparaadi.

      “Kui kauaks sa linna jääd?” küsis Riley.

      “Mõneks nädalaks. Mu noorem õde Vivian abiellub. Ma pean teda pulmade planeerimisel aitama ja ka tordi küpsetama. СКАЧАТЬ