Lumelinnu surm. Ene Sepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Mis mõttes?“ küsis Anna ettevaatlikult.

      „Loovtöö! Me ju rääkisime mingi aprillis või nii, et valiks ühise teema ja teeks koos? See on igal juhul huvitavam kui ükskõik milline tund! Mariliis, sa mõtlesid midagi reisimise teemast ju? On sul mingi täpsem idee?“ tuletasin neile meelde. Muidugi, teema valimisega oli oktoobrini aega, aga me võtsime alati asjad varakult ette.

      Seega ootasin ka praegu, et Anna ja Mariliis tulevad ideega kaasa. Alles paar kuud tagasi, kui me kaheksanda klassi loovtööst rääkisime, ei suutnud keegi meist kolmest vait jääda. Nüüd aga kadus kummagi näolt naeratus ja nad vaatasid teineteisele tummalt otsa.

      „Mida?“ küsisin ma endistviisi lõbusalt. Kas neil on mingi saladus? Või üllatus? Kas nad on juba ägeda teema leidnud?

      „No mida? Öelge.“

      „Eee ... Isabel, me ei saa seda koos teha, me ei tule enam siia kooli,“ pressis Mariliis lõpuks sõnad välja.

      Vahtisin neile otsa, mokk töllakil nagu mingil lollakal.

      „Mis ... mis mõttes?“

      Mariliis ja Anna vaatasid uuesti teineteisele otsa ja see hakkas mind juba üpris tigedaks ajama. Miks neil on omavahel mingi saladus? Me oleme ju kolm sõbrannat, kes üksteisega saladusi jagavad. Alates esimesest klassist!

      „Me ... läheme teise kooli,“ sosistas Anna pilku maha lüües.

      Ma ei saanud mitte millestki aru. Mis teise kooli? Ja miks meie, mitte lihtsalt Anna?! Nad ei ole ju õed!

      „Mitte samasse kooli,“ parandas siis Mariliis justkui mu mõtteid lugedes.

      „Mu isal on uus töö. Ta hakkab midagi Tartu ülikoolis tegema ja kuna see on mingi mitu aastat, siis me kolime kogu perega sinna. Ema ja isa ütlesid, et nad leidsid ideaalse maja ja nad ostsid selle juba ära.“

      Vaatasin, silmad veekalkvel, Mariliisile otsa.

      Mariliis ei löönud vähemalt pilku maha.

      „Ma kolin Soome. Või õigemini, tegelikult juba kolisin. Osad asjad viisime sinna juba kevadel ära. Ja praegu ma olen lihtsalt vanaemal külas; ma ütlesin emale ja isale, et tahan veel natuke aega siin veeta ja kooliaasta lõpetada.“

      „Sa kolisid Soome? Sa ei ole ju midagi öelnud!“

      „Ma ei osanud kuidagi seda öelda. Ma nagu tahtsin ja proovisin, aga ma lihtsalt ei osanud, ja siis järsku oligi juba aeg käes, ja noh, nüüd ma peaaegu kohe kolingi ära,“ vastas Mariliis vaikselt.

      „Ja sina? Kaua sina oled teadnud?“ ründasin ma siis Annat.

      Anna astus sammu tagasi ja ütles kaitsvalt: „Alles eelmisest nädalast! Ma olin ka nii kuri! Nii tige vanemate peale! Nad isegi ei maininud, et on selline mõte. Isa ütles, et ta ei arvanud, et saab selle töö, aga sai. Ja nad arvasid, et mina ja ema jääme natukeseks siia, aga siis puhta juhuse läbi leidsid nad täpselt selle õige maja, ja noh, me lähmegi. Nad ei taha mind üksinda siia jätta. Ma küsisin. Ausõna!“

      „Ja millal siis? Millal te siis lähete?“ pressisin teise hirmsa küsimuse välja.

      „Kolmapäeval,“ vastasid Anna ja Mariliis kooris.

      Mõnda aega istusime lihtsalt vaikides. Ma ei osanud enam midagi öelda. Ma arvan, et ma ei oleks olnud rohkem šokeeritud, kui keegi oleks mulle panniga vastu vahtimist virutanud. Oleks siis veel, et ainult Anna või siis Mariliis; et üks neist kolib mingil nõmedal põhjusel ära, aga mõlemad?! Tundus, nagu nad oleksid selle minu selja taga kokku leppinud.

      Ka Annal ja Mariliisil olid nüüd pisarad silmas. Eelnevast lõbusast tujust ei olnud mitte midagi alles. Minutid läksid vaikides, kui ma proovisin ette kujutada, milline suvi ning uus kooliaasta välja võib näha. Ilma Anna ja Mariliisita. Kõik tunnid ilma nendeta! Ja veel hullem – kooliväline aeg!

      „Aga ... meie plaanid?“ pomisesin ma kõikidele unistustele mõeldes.

      „Me saame ju ikka külla tulla. Nagu – see, et me ära kolime, ei tähenda ju, et meie sõprus läbi saab. Eks?“ proovis Anna lööki pehmendada, ise ühe käega pisaraid kuivatades.

      „Mitte mingil juhul!“ lubas ka Mariliis kindlalt. „See on ju ainult Soome. Mõtle, kui ma koliksin ... Austraaliasse! Ning mu vanaema ja vanaisa on ka siin. Kui ma neile külla tulen, siis saame ka kokku.“

      Nende kindlus andis mullegi pisut enesekindlust. Ehk tõesti.

      „Jah! Ikka saame kokku! Ja ma saan ka ju külla tulla! Päris sõprust vahemaa ju ei riku?!“ Ma andsin endast parima, et end naeratama sundida, ja sõbrannad naeratasid vastu. Korraks pilve taha läinud päike tuli välja.

      2. peatükk – 15. juuli.

      Toauks paiskus lahti ja mu õde sadas sisse, telefon kõrva ääres. Ma võpatasin ja pühkisin kiiresti käega silmi, et pisaraid varjata.

      Õde tardus: „Umm. Ma helistan sulle tagasi. Kohe tulen, võtan ainult asjad.“

      Telefoni ära pannud, raputas õde pead ja vaatas mulle üleoleva pilguga otsa: „Mis sa jälle pillid või? Mina olen noorem, aga sina käitud nagu täielik titt. Vää ja vää. Kunagi sa midagi ei tee ja kunagi sa kuskile ei lähe. Täiega pinda käib!“

      Ma vaatasin, kuidas Helena pahameelest puhisedes kapis sobrama hakkas. Mariliisil oli õigus olnud. Me ei saaks olla erinevamad ja ma teadsin väga hästi, milline kontrast ma oma noorema õega olen. Eriti praegu.

      Tema on päevitunud, särav ja üldse nagu kuskilt Ameerika noortefilmi ergutustüdrukute tiimist välja astunud. Jalas lühikesed suvisteks ilmadeks ideaalsed šortsid, ja nagu ma aru sain, otsis ta praegu bikiine, et mõnega oma mitmekümnest sõbrast järjekordselt kuskile ujuma minna.

      Ja siis mina. Ma nutsin, seega mu silmad olid raudkindlalt punased ja paistes. Ma ei olnud oma juukseid alates viimasest väljaskäimisest isegi kamminud. Ja muidugi polnud mul jalas šortsid, vaid mingid retuusid, ja seljas kandsin suvalist T-särki. Tundus, nagu ma poleks mitu nädalat käinud kuskil mujal kui ainult magamistoa, köögi ja WC vahet. Päevitunud jumest võisin ainultunistada.

      „Mis sa jõllad? Mine välja. Tee midagi. Kus su sõbrad on?“ keeras Helena end pahaselt ringi ja lõi käed puusa.

      Sõbrannade mainimine tõi uued pisarad silma.

      „Aa, mis te läksite tülli või? Sellepärast ma polegi neid suvi otsa näinud. Neil sai sinust kõrini?“

      „Ei!“ peaaegu hüüatasin vastu. Ma ei luba Helenal alustada mingeid kuulujutte, nagu ma oleksin oma sõpradega tülli läinud või midagi.

      „Nad kolisid ära ju.“

      Helena turtsatas: „Mõlemad? Samal ajal? Päriselt ka või? Hah.“

      Uued pisarad hakkasid põskedel voolama ja ma luristasin ninaga.

      Helena surus kapist leitud bikiinid rannakotti. „Kuidas neil siis läheb? Uues linnas ja nii edasi?“

      „Pole СКАЧАТЬ