Päikeseõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ronides endamisi, kindlasti ripub nende diivani taga ka oksele ajav tohutu suurendusega foto, millel emme ja issi poseerivad koos lastega, kõigil seljas toon toonis teksapluusid.

      „Kuhu me sõidame, ma’am?” küsis juht auto sisetelefoni teel.

      „Koju,” haugatasin, haarasin minikülmikust veepudeli ja lõin külmkapiukse kähku kinni, et ei tekiks kiusatust alkoholivarusid uurida. Mul oli põrgulik peavalu, mida poleks leevendanud ka suur hulk valuvaigisteid, ning kell oli alles veidi üle viie pärastlõunal. Aga nii palju ma mäletasin, et eelmisel õhtul oli minu juures olnud vinge pidu. Mu uus disainerist sõber Maurice oli linnas käimas ja põikas paariks joogiks minu juurest läbi, kaasas mõned New Yorgi semud, kes omakorda sõpru juurde kutsusid … Ma ei mäletanud, kuidas ma voodisse sain, aga hommikul ärgates olin üllatunud, et leidsin enda kõrvalt võõra mehe. Vähemalt oli see võõras ilus, ja kui olime teineteist uuesti füüsiliselt tundma õppinud, küsisin ta nime. Veel mõne kuu eest oli Fernando töötanud Philadelphia Walmartis kullerauto juhina, aga siis oli ühe rõivafirma moenõustaja teda märganud ja tal New Yorgi modelliagentuuris töötavale sõbrale helistada palunud. Fernando mainis, et oleks lähitulevikus punasel vaibal minu saatjana väga õnnelik – aga elu oli õpetanud, et üksainus foto minust Mister Walmarti käevangus paiskaks ta karjääri tippu, ning seetõttu olin temast esimesel võimalusel vabanenud.

      Huvitav, mis oleks saanud siis, kui sa oleksid proua Unihiirele tõtt rääkinud, Elektra. Mis siis, kui sa oleksid talle tunnistanud, et olid eelmisel õhtul alkoholist ja kokast nii läbi imbunud, et oleksid võinud magada kasvõi jõuluvanaga ega oleks midagi mäletanud? Et põhjus, miks sa pole isa peale ikka veel mõtlema hakanud, pole tema surm, vaid teadmine, kui piinlik tal sinu pärast oleks … kui piinlik tal sinu pärast oli?

      Kui Pa Salt oli veel elus, teadsin kindlalt vähemalt seda, et ta ei näe, mida ma teen, aga nüüd, surnuna, oli ta miskipärast muutunud kõikjal olevaks; eile õhtul võis ta vabalt olla minu magamistoas või praegu isegi siin, limusiinis …

      Murdusin ja sirutasin käe miniviina järele, kallasin selle kurgust alla ja püüdsin unustada pettumusilmet Pa näol, kui ma teda enne surma viimast korda nägin. Ta tuli New Yorki mulle külla ja ütles. et peab mulle midagi rääkima. Vältisin teda viimase õhtuni ja nõustusin siis vastu tahtmist temaga õhtustama. Otse Central Parki vastas asuvasse restorani Asiate jõudes olin juba tankinud viina ja teisi tujutõstjaid. Istusin õhtusöögi lõpuni tuimalt tema vastas ja läksin end vabandades tualetti paari kokalaksu tegema iga kord, kui ta proovis mulle vastumeelsel teemal vestlust alustada.

      Kui magustoit lauda toodi, pani Pa käed rinnale risti ja jäi mind rahulikult silmitsema. „Ma olen sinu pärast tõsiselt mures, Elektra. Tundub, et su mõtted on pidevalt mujal.”

      „Mis parata, sa ei saa aru, kui suure surve all ma olen,” nähvasin vastuseks. „Kui raske on olla mina!” Oma suureks häbiks on mul vaid ähmased mälestused sellest, mis hiljem juhtus või mida ta seepeale ütles, küll aga on mul selgelt meeles, et tõusin püsti ja marssisin tema juurest minema. Nii et nüüd ei saa ma iial teada, mida ta tahtis mulle öelda …

      „Miks see peaks sulle korda minema, Elektra?” küsisin endalt suud pühkides ja pistsin tühja pudeli taskusse – mu juht oli uus ja kõige vähem vajasin ma ajaleheartiklit teemal, kuidas ma minibaari tühjaks jõin. „Ta pole isegi su pärisisa.”

      Pealegi ei saanud ma selles suhtes enam midagi ette võtta. Pa oli läinud – nagu ka kõik teised, keda ma oma elus olen armastanud – ja mul tuli selle teadmisega edasi elada. Ma ei vajanud teda, ma ei vajanud kedagi …

      „Oleme kohal, ma’am,” ütles autojuht sisetelefoni teel.

      „Aitäh! Ma hüppan siin välja,” lisasin ning seda ma limusiini ust enda järel kinni lüües ka tegin. Ma ei tahtnud kusagil silma torgata; teistel kuulsustel võis õnnestuda end maskeerida ja isegi mõnda kohalikku toidukohta sisse põigata, ilma et neid ära oleks tuntud, aga et minul on pikkust üle meeter kaheksakümne, oleks mul päris raske jääda rahvahulgas märkamatuks isegi juhul, kui ma poleks kuulus.

      „Tervitus, Elektra!”

      „Tommy!” laususin pingutatud naeratusega varikatuse alt oma kortermaja sissepääsu poole sammudes, „kuidas sul täna läheb?”

      „Teid nähes aina paremini, ma’am. Kas teil oli hea päev?”

      „Jajah, tänan küsimast, suurepärane,” noogutasin ja vaatasin alla – sõna otseses mõttes alla – oma suurimale fännile otsa. „Homme näeme, Tommy!”

      „Kindlasti, Elektra. Täna välja ei lähegi?”

      „Ei, püsin vaikselt kodus. Head aega!” ütlesin lehvitades ja astusin uksest sisse.

      Vähemalt tema armastab mind, kinnitasin endale uksehoidja käest posti võttes ja lifti poole suundudes. Kui portjee koos minuga üles sõitis, sest see oli tema töö (korraks tuli mulle mõte pakkuda talle kandmiseks isegi oma võtmeid, sest midagi muud mul käes polnud), mõtlesin Tommyle. Ta seisis pea iga päev hoone ees vahipostil ja oli seda teinud mitu viimast kuud. Esialgu oli ta mulle hirmu nahka ajanud ja ma olin uksehoidjalt palunud temast lahti saada. Tommy jäi oma seisukohale kindlaks – sõna otseses mõttes – ning teatas, et tal on täielik õigus viibida kõnniteel, kus ta kedagi ei sega, ning et ta tahab mind ainult kaitsta. Uksehoidja soovitas mul kutsuda võmmid, et nad mehe mu jälitamise pärast vahistaksid, aga ühel hommikul küsisin Tommylt tema täisnime ja jälitasin teda internetis hoopis ise. Sain Facebookist teada, et tegu on sõjaveteraniga, keda autasustati Afganistanis üles näidatud vapruse eest medalitega, ning et tema abikaasa ja tütar elavad Queensis. Nüüd ei mõjunud Tommy enam ähvardavalt, vaid tekitas turvatunde. Pealegi käitus ta alati lugupidavalt ja viisakalt, mistõttu olin käskinud uksehoidjal ta rahule jätta.

      Portjee astus liftist välja ja lasi mu mööda. Seejärel tegime väikese tantsu, sest mina pidin astuma sammu tagasi, et tema saaks minna ees, juhatada mind mu katusekorterisse ja avada oma üldvõtmega mulle ukse.

      „Olge lahke, preili D’Aplièse. Kena päeva jätku!”

      Ta noogutas ja ma nägin, et tema silmis polnud kübetki soojust. Teadsin hoone personali soovi, et haihtuksin läbi olematu korstna suitsujoana minema. Enamik siinseid asukaid olid elanud siin sellest ajast peale, kui nad olid alles looted ema kõhus, neil ammustel aegadel, mil minu nahavärviga naine oleks nende teenijatüdrukuna töötades olnud „privilegeeritud”. Nad kõik olid väärikad korteriomanikud, mina aga nagu talupoeg: üüriline, ehkki rikas, kel lubati selles korteris rendilepingu alusel elada, sest selle varasemaks omanikuks oli vanadaam, kelle poeg pärast tema surma paiga ära renoveeris ning hingehinna eest maha müüa püüdis. Finantskriisiks nimetatud nähtuse tõttu tal see ilmselt ei õnnestunud. Selle asemel oli ta hoopis sunnitud müüma rendiõiguse parimale pakkujale – mulle. Hind oli hullumeelne, aga seda oli ka korter, pungil täis kaasaegset kunsti ja kõikvõimalikke elektroonilisi vidinaid, mida on võimalik ette kujutada (enamikku neist ei osanud ma kasutada), ning vaade terrassilt Central Parkile oli vapustav.

      Kui ma vajasin midagi, mis mulle mu edu meelde tuletaks, siis see korter seda igatahes tegi. Aga kõige rohkem tuletab see mulle siiski meelde minu üksildust, mõtlesin, vajudes diivanile, mis oleks võinud pakkuda mugavat magamisaset vähemalt kahele täispikkuses mehele. Diivani suurus tekitas isegi minus tunde, et olen väiksem ja hapram … ja siin üleval, päris hoone tipus, muust maailmast täiesti eraldatud.

      Kusagil korteris helises mu mobiil, mängides laulu, mis Mitchist maailmakuulsa superstaari СКАЧАТЬ