Название: Iseendast algav sugupuu
Автор: Mikk Sarv
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789985349854
isbn:
Miku isa vanavanemate hauasilt Saaremaal Aderkasi kalmistul.
Igaüks jääb iseendaks
Mis siis õieti on see imeline ‘ise’? Inimühiskonnas on kõige tõhusamad isetoimivad organisatsioonid ja kogukonnad. Tegelikult on kogu kõiksuse loomuseks isetoimivus – keegi ei juhi ega suuna seda. Sellele toetub ka meie rahva pärimustarkus, isegi meie keel.
Sõna ‘ise’ tuletab meelde setokeelse sõna ‘iskima’, mis tähendab nii lõnga korrutamist kui ka nõiduslikku kujuvahetust.
Hakkame laulu laskemaie,
hakkame ilu iskimaie.
‘Ilo iskimine’ tähendab aga hoopis laulmist. Ilo tähendab rõõmu ja ilu. Seto laulus istub Ilo rees ja sõidab mööda jõge. Teda kutsuvad enda juurde mehed ja naised, noormehed ja neiud. Ilo läheb vaid noorte neidude juurde, sest nende meel on alati rõõmus ja nad ei unusta Ilo iial.
Kui oleme rõõmsad, siis lubame iseolemist nii endale kui ka teistele. Tahtmine kontrollida, käskida ja keelata tekib siis, kui rõõm on kadunud ja häda käes. Siiski on käskimine, kontrollimine ja keelamine kõige kulukam ja vaevalisem juhtimise viis. Nõukogude Liit varises kokku just ülemäärase käskimise, keelamise ja kontrollimise tõttu. Sama on juhtunud mitme teise käsumajandusliku impeeriumiga.
Iseloomulik on seegi, et riigi ja rahvana saavutasime iseolemise laulu toel ehk seto moodi öeldes ‘ilo iskides’. Kui mõtleme lõnga korrutamise peale, tekib kujund, kuidas meist igaühe elulõng põimub kõiksuse rõõmulõngaga ja toob nõnda meieni otsatu rõõmuväe.
Nende sõnadega on maarahva laulikud läbi aegade laule alustanud. Muinasjutus räägitakse ülekohtuselt surmatud vaeslapsest, kuidas ta pidevalt moondab ennast: küll ta iskis enda kedervarreks, käterätiks või käoks. Samas tähendab ‘iskimine’ Lõuna-Eestis ka lihtsalt lõnga korrutamist, nii et kaks peenemat lõnga keerutatakse üksteise ümber uueks, jämedamaks ja tugevamaks lõngaks.
Küllap on lõnga korrutamine ehk iskimine sama ürgvana toiming kui kanga kudumine ja rõivaste valmistamine. Enne iskimist tuleb kedervarrega koonla kiudude kaosest (olgu siis tegu villa-, lina-, kanepi-, nõgese- või muude kiududega) keerutada valmis esimene niit, mida saab hiljem iskida ehk korrutada.
Ürgolemise algsest kaosekoonlast kedratakse loomismüütides kõigepealt välja veelõng ja tuulelõng. Viimast nimetatakse sageli lihtsalt Vaimuks, nagu näiteks Piibli loomisloos, kus Jumala Vaim lehvis algul vee kohal. Neid lõngu iskime ehk korrutame elusolendeina sünnist kuni viimse hingetõmbeni, vedades käima tuult kopsudes üle niiske ja veerikka vere.
Punutud paelad seotud anniks Võrumaal Tammetsõõri hiietammel.
Nii sünnib maailma loomine meist igaühes ikka ja uuesti, iga hingetõmbega.
Imetlust väärib nii eestlaste kui ka teiste põlisrahvaste – saamide, indiaanlaste jt isepäisus ning isemeelsus.
Igal inimesel on oma maailmanägemine ja tõekspidamised. Pahatihti püüavad riigivõimud, kirikud või koolid meid küll ühe joone järgi seada, aga siiski väheste tulemustega. Igaüks jääb iseendaks, ehk vaid väliselt paindudes, samas seesmiselt seda kindlamalt oma olemist ja selle õigsust uskudes.
Oma olemist toetab meie lähedus maale ja metsale, meie keelekasutus, mille järgi kõigel elaval ja oleval on juur, sest me saame minna üksteise juurde .
II
Ajaring, silmapiir ja ilmakaared
Sirge või ümmargune?
Kas aeg on ümmargune või sirgjooneline? Tundub, et meie arusaamine maailmast liigub ümmargusest ajatajust sirgjoonelise poole. Ringikujulised ajanäitajad vahetuvad numbriliste vastu. Ka elus kipume pigem võistlema ning peame tihti igasuguseid mõõdikuid olulisemaks hubases ringis olemisest. Oluline on edeneda karjääriredelil, mis on taas üks sirgjoon, mida mööda ühes suunas liigutakse. Sama sirgjoonelisusega uuritakse oma põlvnemist – oluline on leida kõige kaugem esivanem aastasadade tagant.
Ümarat olemist oluliseks pidades algab suguvõsa uurimine omaenda pereringist, kus on kõigepealt ema oma õdede-vendade ja vanematega. Isa, tema õed-vennad ja vanemad on enamasti veidi kaugemal, kuid kindlasti sama olulised nagu ema omadki.
Kunstnik Märt Laarmani isadeliini lineaarne sugupuu.
Ema ja isa on ringi kaks poolt, laskumine maa poole ja tõusmine taevasse. Ema on pereringis kõige alus: toitja, toetaja, lohutaja, aitaja. Isa on sihiseadja, kaugele ja kõrgele vaataja. Ema on see, kellelt saame eluks nii vajaliku keskendumisoskuse, rahu, lihtsuse ja kaasatundmisvõime.
Aja tajumine ringina annab sügavama mõistmise, terviklikkuse ja lõpetatuse. Kui millestki hoolitakse ja midagi tahetakse kaitsta, käiakse selle ümber – see on ürgvana maagiline taig, mida võib leida nii šamanistlikes kaitserituaalides kui ka ristiusu ristikäikudes. Handi loomismuistendis lendab valge kaaren ümber vee seest kerkiva äsjasündinud maailma, et saada sellest ülevaadet. Taolist maagilist karja ümber käimise rituaali nimetatakse meie hõimurahva vepslaste juures ümbärtämiseks . Võimalik, et siit on pärit soome keele sõna ymmärtää, mille tähenduseks on mõistmine, arusaamine.
Ümmargune maailmataju on omane küpsele eale. Sirgjooneline ja võistlev maailmataju sobib pigem teisme- või murdeikka, kus olemine on ebakindel ning pidevalt tuleb endale ja teistele tõestada, et ollakse kõigist parem, ilusam, targem, tähtsam, kiirem ja tugevam.
Põlisrahvad hindavad kõrgelt suguvõsa vanimaid inimesi ja nende elutarkust. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse aluseks oli irokeeside liidu põhikiri, mida järgiti üsna üksikasjalikult. Välja jäeti vaid säte, mille järgi viimne sõna otsustamisel oli hõimu vanadel naistel, kes emade ja sünnitajatena oskasid tagada kogukonna jätkumise. Indiaanlased hindavad kõrgelt ka ringi ja ümarust, öeldes, et kõik head asjad maailmas on ümmargused – Kuu, Päike, paljud marjad, puu- ja juurviljad. Ning nagu me nüüd teame, on ka meie hea koduplaneet Maa ümmargune.
Kaared ja ringid
Ümmargune olemine on meie maailmapildi aluseks sõna otseses mõttes. Erinevalt paljudest teistest keeltest kõneleme me eesti keeles ilmakaartest, mitte ilmasuundadest. Maailm on meie keeles ümmargune ning jaotub põhja-, lõuna-, ida-, lääne-, kirde-, kagu-, edela- ja loodekaareks. Samamoodi on maailmal kaheksa erinimelist osa meie lähematel hõimurahvastel soomlastel ja saamidel ning hämmastaval kombel ka hiinlastel ja korealastel kaugel Aasias.
Meie kaheksa ilmakaare nimetustel on ürgsed ja sügavad tähendused, mis on tänapäeval kahjuks ununemas. Mõne ilmakaare nimetus on lihtsalt mõistetav, nagu näiteks põhi. See on СКАЧАТЬ