Newtoni esimene seadus. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle ja lasete maakaitseväed kokku tuua. Teie, isand Süümet, hakkate otsima meile liitlasi ja teete piiri taga selgitustööd. Rahandusnõunik – päästke meie raha Leedu pankadest ja leidke lisaraha kokku kutsutavate maakondlike malevate ülalpidamiseks. Teabenõunik – vaadake, et rahvas saaks asjade käigust õige pildi!“

      Ta plaksutab ilmselge entusiasmiga käsi.

      „Tööle, mu isandad!“

      See on lahkumismärguanne. Igasugune jätkuv arutelu ainult pahandaks süserääni ja nõunikud lahkuvad. Nende üheskoos väljumine tekitab ootesalongis suminat. Siin viibib hulgaliselt audientsi palujaid. Kuninga vastuvõtule saamine võib võtta päevi ja seepärast on end siia sisse seatud nii mugavalt kui võimalik. Paljud aga ei soovigi kuninga audientsi, vaid teavad, et siin võib kohata mõjukaid isikuid, kelle vastuvõttu nad peaksid teiste uste taga kaua ootama, siin aga saavad nad neile märkamatult läheneda. Isand Süümet surub ukse taga hävastijätuks kätt rahandusnõunikuga ja jääb siis justkui juhuslikult lähedal seisjatega vestlema. Ta vahetab sõna ühe ja teisega, keda tema sekretär on muidu suutnud nõukojas eemale tõrjuda. Kui harilikult teda selline ligitikkumine pahandaks, siis praegu on ta selle üle rõõmus ja tema rahulolust saavad ka palujad osa, nii et kõik tema ümber säravad. Tegelikult piidleb Süümet aga varjatult ringi ja ootab kedagi, kelle saabumine võtab aega. Alles siis, kui ta on juba lootust kaotamas ja end lahkuma seab, märkab ta otsitavat. Salongi siseneb Tema Hiilgus kuninganna Botvi, Tema Kuningliku Kõrguse Toivo II kaunis abikaasa. Kõigi salongis viibijate silmad pöörduvad silmapilk käskijanna poole. Süümetki võib seepärast seda kaunist ilmutust avalikult vaadata, kartmata sosinaid. Vaatepilt on ta silmadele ja südamele sametiseks silituseks–mitte maitsekas ja kalliskividega üle külvatud brokaatkleit, vaid Botvi enese olemus, see suursugune büst, armsalt veidi längus õlad, graatsiline, Süümeti kingitud briljantkaelakeega kael, targad sinised silmad ja heledad kiharad, mille lõhn on igal ööl vana õukondlase unede osaks.

      Kauni valitsejanna jälgimine kutsub Süümetis esile sügava, südamele kalli, samas aga piinava rõõmu. Rõõmu, milles on kulla puhtust ja ahastuse teraskülmust, rahuldust, mida tunneb janus piinlev inimene, kes, roomanud kaevuni, ei hooli teadmisest, et see on mürgitatud, ning joob sealt ahnete sõõmudega. Justkui muuseas õõtsub Botvi läbi inimsumma Süümeti juurde.

      „Ma näen, et kõik on nii elevil. Mina aga ei tea midagi. Öeldakse, et teie olete kõigi sündmustega kursis. Ehk valgustaksite mind, mu hea isand?“

      Süümet, vuntsid õnnest keerdus, kummardab talle galantselt.

      „Teie Hiilgus, Leedu suurvürstkond norib Rannamaaga tüli.“

      Botvi pööritab oma merekarva silmi.

      „Ja mis siis sellest?“

      „Me peame randlaste kõrvale asuma.“

      Botvi lööb oma paabulinnusulgedest lehvikuga tehtult tema poole.

      „Milline rumalus! Ega te taha ometi meid sõtta viia?“

      „Loomulikult mitte, kuid me peame olema valmis...“

      „Kallis Süümet,“ ja kuninganna suust kostab sõna „kallis“ niiviisi, et Süümetil käib magus jõnks südame alt läbi. Süümet loodab, et kuninganna saatjaemandad, kes sammuke eemal omavahel jutlevad, seda tooni ei kuulnud.

      „Kallis Süümet, te peate tegema kõik selleks, et mingit sõda ei tuleks. Minu kodumaa Rootsi on niigi aina sõjas. Ma olen siin Rootsisuve sõja rahupandina ja ma laiendan oma missiooni ka Maariigi ja Leedu suurvürstkonna suhetele – ei mingit sõda!“

      Süümet kummardab galantselt ja suudleb ta kätt.

      „Ma teen, mis minu võimuses.“

      „Siis on minu soosing teiega.“

      Kuninganna liigub edasi, peatudes veel siin ja seal, et õukondlastega mõni sõna vahetada. Kuid Süümet teab, et see kõik on vaid näitemäng, tema kallim tuli siia vaid selleks, et hetkeks tema lähedal viibida. Rahuldatult lahkub ta kuningalossist, et minna järgmisele kohtumisele, mis ei ole ehk nii meeldiv, kuid sellegipoolest mitte vähem oluline.

      Süümet kohtub oma agendiga tagasihoidlikus postijaamas ühe vahe võrra enne Jõgevahe linna. Ta saabub üürikalessi moega sõidukis, kandes pikka mittemidagiütlevat mantlit, saatjaks vaid kaks tursket ja vaikivat ihukaitsjat, kellest üks etendab kutsarit ja teine toapoissi. Ta istub isandakambrisse, joob seal aeglaselt mõdu ning laseb mõtteil voolata. Tema ihukaitsjad ühinevad muu, madalama rahvaga üldsaalis, kuulates, mida sulased ja teenrid kõnelevad ning rändharjuskid ja muud vandersellid pajatavad. Peagi saabub kuller. Kutsar tunneb ta ära ja juhatab jalamaid tagakambrisse, mille ukse juurde ta laisalt piipu popsutama jääb, et keegi ei saaks isandat tema tegemistes segada. Kambris ulatab kuller oma saadetise isand Süümetile.

      „Siin on Leedu saadiku järjekordne kiri suurvürst Gintarasele.“

      „Nii-nii, vaatame, mida see rebasenahk siis kirjutab.“

      Ta laseb „toapoisil” kirja niiviisi avada, et selle vahapitserile vähimatki märki ei jää. Kuna ta ise Leedu keelt ei oska, siis loeb ja tõlgib seesama toapoiss talle kohe kirja ka ette. Kõige huvipakkuvamalt kõlab Süümetile järgmine lõik:

      Kui Maariigi ambitsioone ei ohjeldata, siis võivad selle tagajärjed meie plaanidele saatuslikuks osutuda. Ma tean, et Maariigi tugevust ei tohi mõõta territooriumi suurusega, kuid tema võim teiste ugrilaste üle on pigem imponeeriv viirastus kui tõelise tugevuse allikas. Ent kardan, et rahvas, kes siinse karmi kliima tõttu suudab taluda vahelduvaid aastaaegu paremini kui ükski teine, kes on harjunud orjaliku sõnakuulmisega, kes vajab eluks väga vähe ja on seetõttu suuteline väga odavalt sõda pidama, et niisugune rahvas on tõenäoliselt siiski kuri vastane.

      Kardab – see on väga hea, mõtleb Süümet. Siis ei pea me tegema muud kui survet tugevdama ja näitama, et olemegi valmis niimoodi „kurjasti“ vastu hakkama, et neil taevas pea kohal süttib.

      „Nende maa on aga praegu sõjaks väga vähe valmis ja kui me oleme kiired, siis takerduvad nad oma jalgadesse ja peavad jõuetuna pealt vaatama, mis Viidumaaga sünnib.“

      „Seda me juba vaatame,“ pomiseb Süümet, kuid mitte nii veendunult, kui talle endale meeldiks. „Kas me saame selle osa ümber kirjutada?“

      Niinimetatud toapoiss raputab pead.

      „Võimalik, kuid mitte siin ja ka palees mitte eriti ruttu. Ta on seekord kasutanud väga veidrat värvi tinti ja igale lehele eraldi pitseri pannud. Lisaks on mul kahtlus, et ridadesse on paigutatud ka koodsõnad. Kõige sellega tegelemine võib võtta nädala või isegi paar. See koodsõnade asi on kõige raskem.“

      „Lausa niiviisi?“

      „Isand Slowackile saabus hiljuti uus abiline Leedumaalt,“ tähendab kuller. „Vist hakati midagi kahtlustama ja tema juurde läkitati salasõnumite spetsialist.“

      „Või teine võimalus – sõnumid muutusid ohtlikumaks ja tähtsamaks.“

      Süümet vajub mõttesse, kuid jõuab üsna kiirelt otsusele.

      „Kirjutage see hilisemaks uurimiseks ümber ja sulgege siis ümbrik nagu ennist oli. Laseme mõned sõnumid niisama läbi, sellal aga nuputame tindi ja koodsõnade СКАЧАТЬ