Punarind. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nähtavale valge triip. Ta noogutas. Seejärel tõstis ta väsinud liigutusega üles ajalehe.

      „See on kahekümne viienda jaanuari Dagbladet. Leheküljel kaheksa olevas intervjuus ütleb üks süüdistatava mõttekaaslastest…”

      „Vastulause,” alustas Krohn.

      Groth ohkas. „Ütleme siis nii: meesisik, kes väljendab rassistlikke vaateid.”

      Kohtunik noogutas, kuid heitis samal ajal Krohnile hoiatava pilgu. Groth jätkas:

      „See meesisik ütleb Dennis Kebabis toimunud kallaletungi kohta, et Sverre Olseni suguseid rassiste on rohkemgi vaja, et Norra tagasi võita. Intervjuus kasutatakse sõna „rassist” austavas tähenduses. Kas süüdistatav peab end rassistiks?”

      „Jah, ma olen rassist,” ütles Olsen, enne kui Krohn jõudis katkestada. „Selles tähenduses, mis mina sõnale annan.”

      „Ja mis see on?” naeratas Groth.

      Krohn surus laua all käed rusikasse ja vaatas üles poodiumile, kahe kaasistuja poole kohtuniku kummalgi käel. Need kolm inimest pidid otsustama tema kliendi lähemate aastate käekäigu ja tema enda positsiooni Tostrupkjellerenis⁴ lähematel kuudel. Kaks rahva, üldise õiglustunde esindajat. „Lekdommer” kutsuti neid varemini, kuid siis nähtavasti arvati, et sõna sarnaneb liialt ühe teisega: „lekedommer”⁵. Kohtuniku paremal käel istuv abi oli noor odavas, praktilises tööülikonnas mees, kes julges vaevalt pilku tõsta. Kergelt ümarusele kalduv noor naine kohtuniku vasakul käel paistis tegevat kõigest nägu, et suudab toimuvat jälgida, ajades pead kuklasse, et tema topeltlõug saali ära ei paistaks. Keskmised norrakad. Mida teadsid nad sellistest nagu Sverre Olsen? Mida nad teada tahtsid?

      Kaheksa inimest oli näinud, kuidas Sverre Olsen, pesapallikurikas kaenla all, kiirsöögikohta sisenes ning lõi sellega pärast mõningast sõnavahetust pähe omanikule, Ho Daile, neljakümneaastasele vietnamlasele, kes oli tulnud Norrasse 1978. aastal paadipõgenikuna. Nii raskelt, et Ho Dai ei saanudki enam jalgu alla. Kui Olsen rääkima hakkas, oli Johan Krohn noorem asunud juba mõttes koostama apellatsiooni ülemkohtule.

      „Rass-ism,” ütles Olsen, leidnud pabereist selle, mida ta silmas pidas. „On igavene võitlus pärilike haiguste, taandarengu ja väljasuremise vastu, aga ka unelm paremast elukvaliteedist ja tervemast ühiskonnast. Rasside segunemine on bilateraalse genotsiidi vorm. Maailmas, kus on kavas rajada geenipanku kõige pisemategi putukate säilitamiseks, tunnustatakse laialdaselt aastatuhandete jooksul kujunenud inimrasside segunemist ja hävimist. Ühes 1972. aasta artiklis tunnustatud ajakirjas American Psychologist hoiatasid viiskümmend Ameerika ja Euroopa teadlast geeniteoreetilise arutelu mahasurumise eest.”

      Olsen peatus, lastes pilgul libiseda üle 17. saali ning tõstes parema nimetissõrme. Ta oli pööranud end süüdistaja poole, nii et Krohn nägi tema paljaks pügatud kuklal kahvatut tätoveeringut „Sieg Heil”, tumma karjet, mis moodustas jaheda retoorikaga groteskse, veidra kontrasti. Sellele järgnenud vaikuses kostis koridorist häälekõma, millest Krohn järeldas, et 18. saal läks lõunavaheajale. Sekundid kulusid. Krohnile meenus, et ta oli kusagilt lugenud, kuidas Adolf Hitler tegi massimiitingutel kolmeminutilisi kunstpause. Kui Olsen jätkas, lõi ta sõrmega takti, just nagu tahaks iga sõna ja lause kuulajate meelde vajutada.

      „Need teie hulgast, kes proovivad teha nägu, nagu poleks rassivõitlust olemas, on kas pimedad või reeturid.”

      Ta jõi veeklaasist, mille kohtuteener tema ette oli asetanud.

      Süüdistaja sekkus:

      „Ja selles rassivõitluses olete sina ja su pooldajad, keda meil on siin saalis parasjagu, ainukesed, kellel on õigus rünnata?”

      Mahategevad hüüatused kiilaspeadelt pealtvaatajate ridades.

      „Me ei ründa, me kaitseme ennast,” ütles Olsen. „See on kõikide rasside õigus ja kohus.”

      Keegi pealtvaatajate ridadest hüüdis midagi, mille Olsen kinni püüdis ja naeratades edasi andis:

      „Isegi võõra rassi esindaja puhul võib olla tegemist rassiteadliku natsionaalsotsialistiga.”

      Naer ja siit-sealt kostev aplaus pealtvaatajate hulgas. Kohtunik palus vaikust, enne kui vaatas süüdistajale küsival pilgul otsa.

      „See on kõik,” ütles Groth.

      „Kas kaitsja soovib küsimusi esitada?”

      Krohn raputas pead.

      „Siis palun sisse kutsuda süüdistaja esimene tunnistaja.”

      Süüdistaja noogutas kohtuteenrile, kes avas saali tagaotsas ukse, pistis pea välja ja ütles midagi. Väljast kostis tooli kriipimist, uks läks lahti ja suurt kasvu mees astus kiirel sammul sisse.

      Krohn pani tähele, et mehel oli seljas veidi kitsas pintsak, jalas mustad teksased ja sama värvi Dr Martensi saapad. Peaaegu paljaks pöetud pea ja atleetlik, sale keha lasid pakkuda mehe vanuseks nii kolmkümmend eluaastat. Kuid verd täis valgunud silmad ja kotid silmade all ning kahvatu näonahk peente veresoontega, mis olid siinseal lahvatanud punasteks deltadeks, osutasid pigem viiekümnele.

      „Politseikonstaabel Harry Hole?” küsis kohtunik, kui mees oli tunnistajate pingis istet võtnud.

      „Jah.”

      „Ma näen, et kodust aadressi pole teada antud?”

      „Salastatud.” Harry osutas pöidlaga selja taha. „Nad üritasid mu koju sisse tungida.”

      Uued halvustavad hüüatused.

      „Oled sa varem tõotust andnud, Hole? Ma pean silmas vannet.”

      „Olen.”

      Krohni pea nõksatas nagu neil plastkoertel, mida mõningatel autoomanikel meeldib tagaaknal hoida. Ta hakkas palavikuliselt dokumente lappama.

      „Sa töötad ju vägivallaosakonnas mõrvauurijana, Hole,” ütles Groth. „Miks see juhtum sulle anti?”

      „Sest me tegime valearvestuse,” ütles Hole.

      „Jah?”

      „Me ei uskunud, et Ho Dai ellu jääb. Tavaliselt seda ei juhtu, kui su kolju on puruks ja sisu ripub välja.” Krohn nägi, kuidas kaasistujate näod tahtmatult viltu kiskusid. Kuid sellest polnud nüüd hullu. Ta oli leidnud lehe kaasistujate nimedega. Ja seal see oligi – viga.

      3. peatükk

       Karl Johans gate, 5. oktoober 1999

      „Sa oled suremas.”

      Sõnad kajasid ikka veel vana mehe kõrvus, kui ta väljus ja trepil seisma jäi, pimestatuna teravast sügispäikesest. Ta hoidis käsipuust kinni ja hingas vaikselt ja sügavalt, sel ajal kui pupillid aeglaselt kokku tõmbusid. Ta kuulatas autode, trammide, valgusfoorisignaalide kakofooniat. Ja hääli, erutatud ja rõõmsaid hääli, mis kiirustasid mööda kontsade klõbinal. Ja muusikat – oli ta kunagi varem nii palju muusikat kuulnud? Kuid miski ei suutnud lämmatada sõnade „sa oled suremas” kõla.

      Kui СКАЧАТЬ