Vaikuse meri. Katja Millay

Чтение книги онлайн.

      Selle aja peale, kui veidi pärast kolme Margot’ sissesõiduteele pööran, olen ma sõna otseses mõttes kergendusest läbi ligunenud – või siis on see lihtsalt higi, sest õhuniiskus on siin hullumeelne. Vahet pole, ma lepin sellega, sest esimest korda tänase jooksul on mul tunne, et saan hingata. Muidugi, oleks võinud ka hullemini minna. Pärast viiendat tundi levisid jutud kiiresti, aga vähemalt oli päev peaaegu läbi. Arvan, et homme teavad juba kõik ja siis saame asjaga ühele poole.

      Isegi seitsmes tund, see õel nali, milleks oli mu valikaineline kõne- ja väitluskunst, läks nii hästi, kui oodata võis, mis ütleb nii mõndagi, arvestades, et kogu selle kõnelemise koha pealt olen ma ebasoodsas seisus. Tegime jälle seda lõpmata lahedat ringiasja, aga selleks ajaks olin muutunud tundetuks nii oma kartuse kui ka sosinate vastu, mis mulle nüüd juba kõikjal järgnesid.

      Kohal oli ka mu hea sõber Drew. Ta ei istunud minu kõrval, mille üle mul oli hea meel, sest tema sõnavõtud olid päris lõbusad ja kergesti eiratavad, aga kartsin, et pean hakkama ka tema käsi eemale tõrjuma. Mu kergendustunne kestis ainult üürikese hetke, kuni taipasin, et ta oli istunud täpselt minu vastu, nii et iga kord, kui pea tõstsin, nägin ma tahes-tahtmata teda ja tema ma-võin-sinustnaise-teha-pilku ja ta ma-tean-missugune-sa-riiete-all-välja-näedmuiet. Vean kihla, et ta harjutab peegli ees. Arvan, et ta võiks seda kunsti lausa õpetada. Silmitsesin oma lauda ja lugesin selle plaadile kraabitud nimesid, et naeratust tagasi hoida – mitte sellepärast, et ma poleks teda ligitõmbavaks pidanud, seda oli ta kahtlemata, vaid sellepärast, et ta oli põrgulikult naljakas.

      Tegelikult on mul koguni hea meel, et ta selles tunnis käib. Tänu temale saan keskenduda millelegi muule ja mitte asjadele, mis mulle selle tunni juures närvidele käivad; näiteks kõik. Peaksin mainima, et kõige alla käib ka see tumedasilmne ja tumedate juustega ning kosutavalt sarmitu tohman koolihoovist, kelle nimi, nagu välja tuleb, on Ethan. Õnneks oli klassis vabu laudu küllaga ja ma ei pidanud vastu võtma tema lõpmata ahvatlevat sülleistumise pakkumist. Õnnetuseks aga oli üks neist vabadest laudadest just minu oma kõrval ja sinna ta istuski. Rohkem märkusi ta ei teinud, kuid muigas palju ega olnud selles pooltki nii osav kui Drew.

      Astun sisse, viskan oma seljakoti köögilauale ja võtan välja kõik, millele on vaja Margot’ allkirja, nii et ta saaks neile enne tööleminekut alla kirjutada. Ma ei jõua aga veel kõike lahti pakkida, kui telefon vibreerib ja pean vahet pidama, et see välja kaevata. Ma ei vaevu telefoni käepärast hoidma. Nii palju mul seda vaja ei lähe.

      Helistajaks võivad olla ainult kaks inimest. Mu ema või Margot. Keegi teine seda numbrit ei kasuta, isegi mu isa enam mitte.

      Hoian telefoni ainult kõige hädavajalikuma suhtluse jaoks – sõnumid, peamiselt ühepoolsed, neilt mulle. Kui vaja, kasutan seda, et Margot’le teada anda, kus ma olen või kas ma jään hiljaks. See oli osa tingimustest, millega mind siia lubati. Kõik saavad aru, et see on kogu info, mida ma jagama soostun. Ei mingit Kuidas su päev läks? Ei mingit Kas sa endale sõpru leidsid? Ei mingit Kas sa oled endale juba psühholoogi otsinud? Ainult põhilised logistilised faktid. Rääkimisega pole kunagi probleemi olnud. Probleemiks on suhtlemine.

      Sõnum on Margot’lt. Läksin su esimese päeva puhul midagi süüa tellima. Varsti tagasi. Püüan ikka veel kella neljase söömisega ära harjuda. Margot töötab öövalves, mis tähendab, et õhtustame varakult, et ta jõuaks duši all ära käia ja tööle minna. Teisalt jälle paistab, et lõuna on siin kell kümme nelikümmend viis hommikul, nii et tegelikult kõik vist klapib.

      Viskan piinariistad jalast ja tõmban selga jooksuriided, et saaksin pärast varajast õhtusööki kohe minna. Läheksin praegu, aga väljas on palav ja ma tahan olla kindel, et ei läheks kunagi välja sellisel ajal, kui päike saab mind jälitada ja mälestusi mu nahale kõrvetada. Ma ei käi siis isegi postkasti juures, kui just vaja pole. Mu telefon vibreerib taas. Heidan pilgu ekraanile. Ema. Loodan, et su esimene päev läks hästi. Armastan sind. E. Panen telefoni lauale tagasi. Ema ei oota vastust.

      Margot saabub kõikvõimalike Hiina roogadega. Me ei pea nädal aega süüa tegema. See on hea, sest ma ei oskaks isegi siis süüa teha, kui sellest sõltuks mu elu, ja sahtlitäit söögikohtade menüüsid arvestades on mul tunne, et seda ei oska ka Margot. Olen elanud siin nüüd viis päeva ja minu meelest pole kööki kordagi kasutatud. Vähemalt pole söögiajad Margot’ seltsis ebamugavad. Ta suudab vabalt rääkida meie mõlema eest. Selle, mis minul vestlusse panustamata jääb, teeb tema kohusetundlikult tasa. Ma pole kindel, kas tal üldse on mind siia istuma vaja.

      Vähem kui nädalaga tean ma, kellega ta on viimase kolme aasta jooksul käinud ja kellega ta praegu käib. Tean kõiki ta töökoha kuulujutte, kuigi mul pole õrna aimugi, kes on need inimesed, keda ta mainib. Andrea kindlasti ei rõõmustaks, kui kuuleks, et Margot räägib mulle tema rahaprobleemidest, ja Eric ei tahaks, et ma tean, et ta tüdruk teda pettis, ning Kelly oleks pahane, kui saaks teada, et olen kursis tema bipolaarse isiksusehäire ja kõigi rohtudega, mida ta selle vastu võtab. Aga mida rohkem Margot räägib, seda vähem tekitab ebamugavust, et mina ei räägi, ja ma eelistan vestlusi inimestest, kes mulle korda ei lähe. Need puhud, kui ta võtab jutuks mu perekonna, on kõige hullemad, sest ma ei taha neile mõelda ja ma ei saa Margot’le öelda, et ta, kurat võtku, vait jääks.

      Pärast sööki kiirustab ta duši alla, et pesta endalt maha päeva jagu higi ja päevitusõli, ning mina pakin jäägid karp karbi haaval ära ja ootan, millal päike madalamale vajub, et saaksin jooksma minna.

      Välja ma aga minna ei saagi, sest enne päikeseloojangut tõmbub taevas mustaks ja vihma hakkab kallama nagu oavarrest. Mul pole midagi vihmas jooksmise vastu, aga seda on isegi minu jaoks liiga palju. Niisuguses paduvihmas on raske midagi näha ja võimatu kuulda. Kui klaasist liuguksest välja maja taha vaatan, tundub, nagu sajaks horisontaalselt, ja isegi mina pole nii meeleheitel, et sellise äikesega välja minna. Viskan tossud jalast, istun, siis tõusen püsti, siis istun ja tõusen jälle. Mu aju ketrab praegu hooga ringiratast.

      Siin pole mul jooksulinti, nii et ma teen koha peal harki-kokku hüppeid, kuni ära tüdinen, võtan siis ette vaheldumisi rinnaltsurumist ja mägironijaharjutusi, lähen üle raskustega kükkidele ja väljaastetele ja teen seejärel nii palju kätekõverdusi, kuni mu käed alla annavad ja ma näoli vaibale vajun. See pole küll niisugune üdini tungiv kurnatus, mida ma otsin, aga tänaseks peab sellest piisama.

      Võtan välja homsed riided, korjan allkirjadega paberid kokku ja pistan seljakotti. Peaaegu soovin, et mul oleks kodutööd, kuid mul pole, ja nii kõnnin ma elutoas ringi. Margot’l on välisukse kõrval virn ajalehti ja ma taipan, et pole juba peaaegu kaks nädalat sünniteadaandeid lugenud.

      Haaran ajalehed ja lehitsen neid, kuni leian õiged rubriigid. Esimene on pettumus. Ei midagi uut. Kõik liigsagedased klassikalised nimed ja ikka seesama trendikas saast, millega mina ei ahistaks isegi kassi, lapsest rääkimata. Minu nime pole lehes loomulikult kunagi, aga ega ma enda nime otsigi. Lasen СКАЧАТЬ