Kiviinglid. Kristina Ohlsson

Чтение книги онлайн.

      „Jah, sa vist ei teagi, mis asi see on,“ arvas vanaema. „See on vanaaegne muusikamängija. Kas tead, sinna pannakse kassett sisse ja ...“

      „Ma tean väga hästi, mis see on,“ katkestas teda Simona. Ta pööritas silmi. „Isal on terve hunnik vanu kassette, mida ta ei raatsi ära visata. Miks sa mulle magnetofoni anda tahad? Mul ei ole ju kassette.“

      „Jah, aga sa saad ühe kasseti ka,“ lisas vanaema. „Siis võid ise lindistada, mida tahad.“

      Simona kibrutas laupa. Paistis, et vanaema on ikka veel uimane. Mida võiks Simonal olla küll tarvis lindistada?

      „Sest see on väga eriline magnetofon,“ sosistas vanaema, kui Simona seda temalt küsis.

      „Mille poolest eriline?“ sosistas Simona vastu.

      Vanaema ei vastanud. Kaks haiglaõde olid tulnud kanderaami juurde. Nad aitasid vanaemal voodisse ümber kolida. Linad olid valged ja voodi ise metallist. Simona käis vanaema kõrval, kui teda röntgenisse viidi. Seal teevad arstid pilte, et näha, mismoodi vanaema keha seestpoolt välja näeb. Laes särasid lambid, mis Simonat peaaegu pimestasid. Igal pool oli tunda tugevat seebi lõhna. Simona kirtsutas nina. Loodetavasti ei jää vanaema haiglasse kauaks.

      Varsti jäid nad taas omaette. Simona tuletas vanaemale veel korra magnetofoni meelde.

      „Mille poolest see eriline on?“ käis ta peale.

      Vanaema naeratas. Ta viipas, et Simona lähemale tuleks. Just nagu kavatseks ta tüdrukule öelda midagi väga salajast.

      „Magnetofon salvestab helisid, mida keegi teine ei kuule,“ sosistas vanaema.