Oodatud laps. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sai aru, kuid ei osanud midagi vastu kosta, sest juhtumite osas oli tema suu alati kinni olnud, kui asi just söömist või kõnedele vastamist ei puudutanud. Samas oli selles käsulaadses palves mingi vihje, seos vana prefekti telefonikõne ja noore komissari tegemiste vahel.

      „Ja lükka kõik muud tööd kõrvale, sest hingekella helistatakse meile, mitte sellele, kelle surm võttis … läksime!“ lausus Magnus Müür, haaras laualt oma vormimütsi ja kiirustas Irat enda ees nügides oma kabinetist välja.

      Sellest, et Lõuna Prefektuuri Kaitsepolitsei maakondlikke jaoskondi ootas ees koondamiste laine, oli Ira varemgi kuulnud, kuid arvanud, et see puudutas vaid Erik Sulpsi lahkumist. Nii noore ja ambitsioonika juhi suust kuulduna tundus see ütlemine aga pisut nagu naljamänguna.

      Kõik see mõttetute oletuste jada katkes hetkest, kui Ira Tever uue toimiku avas ja taas kellegi teise elatud elust tolle enneaegse surma põhjustajaid otsima hakkas.

      Angela Broomi elu kohta polnud selles toimikus veel sõnagi, küll aga oli seal kirjas see, mis puudutas noore naise surma asjaolusid. Ekspertrühma vaatlused kinnitasid sama, mis Ira ise oli kohal käies tähele pannud. Oma kodu sisetrepi alt leitud naise keha oli kõvasti kloppida saanud. Näis, nagu oleks teda juba kuid enne surma iga päev pekstud ning lõpuks trepist alla lükatud, lohistatud ja peale surma edasi taotud. Samas polnud mingeid viiteid enesekaitsele ning see andis alust arvata, et vägivallatseja oli naisele lähedane inimene või isik, kellele ta lihtsalt ei julgenud vastu hakata. Suhtesõltuvus ja hirm seda kaotada olid ennegi naistele saatuslikuks saanud.

      Lugenud esmase ekspertiisiakti läbi, võrdles Ira enda tehtud fotosid nendega, mida oli kohapeal teinud jaoskonna fotograaf Üllar Laks. Ira pildistas vaid seda, mis uurija enda seisukokalt oli huvipakkuv, aga Üllar oskas olla objektiivne ning tema professionaalsus laibafotograafina oli vääramatu. Kui pisut norida, siis ehk vaid sellega, et vahetevahel jäi tema kaamerasilma ette ka mõni kohapeal töötanud ekspert, eriti veel siis, kui ta oli veidi ohmu näoga, väga oma töösse süvenenud või lihtsalt ilus naine. Neist fotodest said enamasti jaoskonnasisese kodulehe magnetid, kuid viimases väljaandes olid need fotod juba suhteliselt igavad. Jäi vaid oletada, et mõnele tsenseerimis­õigusega isikule need emotsionaalsema väljanägemisega klipid lihtsalt ei meeldinud.

      Kuna ülemus oli pressikonverentsile läinud, jättis Ira info oma liikumiste kohta allkorrusel istuva korrapidaja teada, ning läks linna, et Angela Broomi naabritega kõnelda. Ta teadis juba oma kogemusest, et kui keegi ei näinud, siis mõni pensionär märkas läbi kardinate ikka midagi. Ira Tever pidas inimeselt inimesele öeldud sõna kõnekamaks, sest virtuaalne kuvand polnud kehakeele sõber ja pigem eksitas, kui reetis emotsioone. Taustauuringuga olid lood lihtsamad ja seda eeltööd ei jätnud Ira kunagi tegemata, sest kes siis ikka tahtis kaasinimestega vesteldes rumalaks jääda. Internetitarkus tuli suhtlemisel kasuks ja viimasel ajal oli see nii mobiilseks muutunud, et oli nii kodus redutaval töötul kui ka kodutul hulgusel vajadusel kohe omast taskust võtta.

      „Tere! Olen uurija Tever. Kas … “ nii alustas Ira, kui Angela Broomi lähim naaber talle oma maja välisukse avas.

      „Ei-ei! Meie ei näinud midagi!“ vastas naine tõrjuvalt veel enne, kui Ira jõudis sisenemiseks luba küsida.

      „Ema! Mina ju nägin. Ma ju rääkisin sulle,“ kuuldus lävel seisja seljatagant Irale kõrva juba tuttava teismelise ärritatud hääl.

      Sellel tüdrukul oli samuti see eriline oskus, kuidas oma häält ära kasutada – ei midagi lavalikku, pigem elust õpitud võte, kuidas pelgalt intonatsiooni kasutades oma tahtmist saada ja end kehtestada.

      „Ma ju rääkisin sulle! Alles eile. Seesama uurija käis Angela juures ka … ikka nii äge! Ma tahaks ka politseinikuks hakata,“ sõnas piiga ja taipas lõpuks, et tal tuleb edasiseks vestluseks see huvitav külaline majja sisse kutsuda.

      Tüdruku ema ainult nohises selle peale, märkides, et läheb oma kodukontorisse ja töötab edasi, kui tütar juba ise oma külalisega tegeleb. Nii oligi, sest Styna, nii oli piiga nimi, lülitas avara halli kööginurgas ekspressomasina tööle ning viitas teise nurga suunas, kus lösutas suur nahkdiivan tugitoolidega ja söövitatud klaasplaadiga kohvilaud.

      Ira istus, tajudes enda ümber luksuslikku mugavust ning oli valmis isegi kontsakingi jalast ära lükkama, et olukorda nautida, kuid see oli vaid mõte, mis fikseeris keskkonna, millest pärines laiba leidnud tüdruk.

      „Miks sa koolis pole?“ küsis ta Stynalt kohvitassi vastu võttes. „Või ei käigi sa siinses gümnaasiumis? Oled ehk midagi paremat leidnud?“

      „Äk-ää! Siin lähedal pole ju midagi ja ema ei luba mul kaugemale minna,“ vastas tüdruk oma kohvitassi auru nuusutades. „Ema helistas eile, kohe kui kuulis, kooli psühholoogile ja too ütles, et sellise trauma korral võin ma koolist lausa kolm päeva puududa. Ma ei pea ka arvestusi kohe järele tegema – pealegi algab kohe ka suvevaheaeg. Küll jõuab ja … ja mis kõige hullem!“ lisas ta ning vaatas siis ema kodukontori paokile jäetud ukse suunas.

      Edasi rääkis ta juba madalal, summutatud häälel, mis Ira kõrvust kaugemale ei kostnudki.

      „Angela lubas mind suveks enda juurde tööle võtta. Tal on kolm kohvikut ja üks neist pealinnas. Ma oleks suveks sinna ettekandjaks saanud – jube hea teenistus. Ja mis nüüd? Kõik audis. Ei jäägi üle muud, kui edasi blogida, aga Tube’is on ka kõik nii igavaks läinud. Mõtlesin, et saan linnakorterisse isa juurde ja sellest maakodust eemale – nii öelda värske r-õhu kätte, aga tühjagi!“

      „Kas Angela ajas oma kohvikuäri üksi või koos mehega?“ küsis Ira, sest teda huvitas rohkem naabritevaheline info­vahetus, kui piiga lumehelbekese loomus, sest see oli talle niigi selge ja teada teema ning selles osas ei erinenud see neiu oma eakaaslastest millegi poolest.

      „Mis mees?“ venitas Styna põlastava grimassi saatel.

      „Ma mõtlen väikese Reio isa,“ lisas Ira kiire selgituse.

      „Ah see! Ei, see luuser käib siin harva. Ta ei taha muud, kui oma last ära viia,“ rääkis tüdruk juba täiesti tavalisel tänitaval toonil. „Tol faking mehel oli mingi kinnisidee, et Angela rikub lapse ära, sest on liiga rikas ja ülearu tark. Naised ei tohtivat sellised olla. Tema meelest pidid lapsed vaesuses ja näljas elama, et tulevikuühiskonnas ellu jääda. Nii oligi. Täiesti mõttetu mees. Igavene tüütus oli.“

      „Oli, kas teda enam siis pole?“ tahtis Ira teada.

      „Ammu pole näha olnud. Hulgub vist kusagil Soomes või Hispaanias,“ pakkus piiga välja ümberkaudselt rahvalt ­kuuldud arvamuse ja jäi siis apaatsel pilgul ühes suunas vahtima.

      „Aga meessõber? Mõni külaline Angelal ikka käis,“ päris Ira edasi.

      „Mina küll ei näinud. Ta ise ka ei rääkinud. Varem üks käis. Mingi ülemus. Aga siis nad läksid tülli ja Angela tegi oma firma. Keegi ei usu, et naised on sama võimekad kui mehed, aga on. Vähemalt tema sai kõigega hakkama. Isegi Reio vorpis ise valmis ja kasvatas töö kõrvalt. Üksi!“

      „Mismoodi ise?“ imestas uurija Tever, sest sellist asja polnud ta varem ühegi naise suust kuulnud, kuigi – võimatu see muidugi polnud.

      „Ma ei tea. Ta ise ütles nii, et peab kõike ise tegema, sest meestest pole isegi lapse tegemisel enam abi,“ sõnas Styna ja vaatas siis ootamatult siiral ilmel uurijale otsa. „Ma olen temaga täitsa päri. Poisid on jumala mõttetud, kui … kui nad tulevikus just mõned äritegelased või poliitikud pole. Aga enamasti on nad lihtsalt luuserid СКАЧАТЬ