Vetevald. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

      Arne Dahl

      Vetevald

      Kriminaalromaan

      Rootsi keelest tõlkinud Ene Mäe

      Originaal:

      Arne Dahl

      MITTVATTEN

      Albert Bonniers Förlag

      Toimetanud Milvi Teesalu

      Kujundanud Anu Ristmets

      Kaas: Miroslav Sokcic

      Copyright © Arne Dahl 2018

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      Autoriõigus tõlkele: Ene Mäe ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-683-35-2

      ISBN 978-9949-683-36-9 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      1

      Esmaspäev, 30. november kell 8.10

      Koridor oli pime. Siiski silmas Berger üht tiivulist elukat, kes kõndis aeglaselt mööda lage; ta saatis seda tükk aega pilguga. Alles pilku ära pöörates taipas ta, et tegu oli mesilasega.

      Kuigi koridori ainsat valgust ei saanud valguseks nimetada, paistis selle allikas väga selgelt silma. Väike ja ringikujuline ning asetses Bergeri ja teise mehe vahel suletud uksel silmade kõrgusel; mõlemad surusid end ukse kõrval vastu rõsket betoonseina, mõlemal oli käes tulirelv. Olematus valguses puuris vanem mees Bergerit oma jäiselt halli pilguga ja noogutas selgelt. Relva alla laskmata võttis Berger välja midagi luubitaolist. Ta tõstis selle hääletult uksesilma ette ja vaatas sisse.

      Pilt oli kõver, aga korteri sisemus igati nähtav. Esik avanes elutuppa. Otse ees, novembrihommiku vaevuaimatavas aovalguses paistis, nagu liiguks toa suure akna taga paar hiiglaslikku kotkast. Nagu aegluubis tulid nad kõveras vaateväljas üha lähemale, mustad siluetid, mis hetke jooksul näisid tõusvate õhuvoolude toel akna taga hõljuvat. Siis võtsid kotkad inimese kuju ja seisid paigal, jalge all kindel pind. Üks tõstis käed ja näitas kümmet sõrme, siis üheksat, siis kaheksat. Berger pistis luubitaolise eseme kähku taskusse ja võttis välja muukraua. Ta torkas selle võimalikult vaikselt lukuauku, aga ikkagi krigises see närvesöövalt, kui ta kobamisi nähtamatuid sakke ja nukke otsis. Kuus, viis, neli. Muukraud ei haakunud, esimene tõrge üle mitme aasta. Kolm, kaks. Siis õnnestus, Berger kuulis luku klõpsatust. Relva üleval hoides lükkas ta korteri välisukse lahti. Täpselt samal ajal lõid musta riietatud kogud rõduukse jalaga lahti, mõlemal automaat laskevalmis. Nad liikusid korteris hääletult vasakule. Berger hiilis paremale, relv laskevalmis, kuulda ei olnud ainsatki heli.

      Ülejäänud osa elutoast; ahi, diivan, tugitool, kamin, joogikäru. Paks raamat tugitooli kõrval laual. Berger läks sinna, püstol endiselt käes. Nüüd nägi ta, et raamatul lebavad prillid, uskumatult paksude klaasidega. Raamat oli ingliskeelne Shakespeare’i kogutud teoste köide.

      Midagi puudutamata tõstis Berger pilgu. Seinal oli üksainus pilt, maastikufoto. Loojangu nõiduslik kuma mängles künka kohal, kus olid küpressid ja piiniad, paar valget maja, longuspäised eeslid, astmetena mööda nõlva üles ronivate mesilastarude rivi, võikollaste lillede peenar ja selle taga sillerdav meri. Taamal sirutus merest välja suur kalju; Bergeri meelest oli see Gibraltar.

      Ta vaatas uuesti raamatut, kükitas maha, uuris prille, nägi, et õhukeste lehtede vahelt ulatus välja järjehoidja. Aga ta ei puudutanud midagi.

      „Siin,“ hõikas kellegi summutatud hääl.

      Berger tõusis püsti ja keeras ringi. Vanem mees seisis esikus ja jälgis teda; mehe lühikesed juuksed meenutasid magneti ümber tõmbunud rauaviilmeid. Tema nimi oli August Steen ja ta oli kapo teabehankeosakonna juhataja.

      Berger ja Steen läksid hääle suunas läbi köögi koridori. Ühest kaugemast toast kostis jutukatkeid. Berger astus tuppa.

      Musta riietatud mehed olid automaadi õlale riputanud. Berger vaatas August Steeni mittekoosseisulisi kaastöötajaid pisut skeptilise pilguga.

      „Korter on tühi,“ ütles Roy Grahn.

      „Aga teda hoiti siin,“ ütles Kent Döös ja viipas käega akendeta toa ilmselgelt helikindlatele seintele.

      Berger vaatas ringi. Täiesti anonüümne ruum, hubase elutoa vastand. Kettidest, nahkrihmadest ega tilgutitest polnud jälgegi, aga see ei pruukinud veel tähendada, et neid ei olnud või et uimasteid ei kasutatud. Siin ei olnud midagi peale tumma tühjuse.

      Seda enam kõneles elutuba.

      Berger kükitas ülestegemata voodi kortsus linade kõrvale. Ta kallutas pea padjaga ühele joonele ja nägi aegamööda helenevas aovalguses vähemalt kolme pikka musta juuksekarva.

      „Meie sõber ei üritagi jälgi peita,“ ütles ta.

      „Miks ta peakski?“ ütles August Steen. „Tal on vaja varjata ainult tüdruku uut asukohta.“

      Berger kuulis vaikset suminat. Ta vaatas lakke. Läbi magamistoa lendas mesilane. Sama mesilane? Berger läks mesilase järel läbi köögi elutuppa. Jäi tugitooli juures seisma. Pani kindad kätte. Tõstis paksude klaasidega prillid raamatult ära. Avas raamatu järjehoidja kohalt. Hoidis järjehoidjat paigal.

      „Hamlet“. Kolmas vaatus. Järjehoidja puudutas maailma tuntuimat kirjandustsitaati.

      To be, or not to be …

      Berger läks seinal rippuva foto juurde ja silmitses seda. Nägi merd, kaljut, lillepeenart. Nägi mööda nõlva üles ronivaid mesilastarusid.

      Nägi mesilastarusid.

      Mesilane sumises jälle. See kõlas nüüd teisiti, kahekordselt. Berger vaatas üles, lae all nurgas oli neid nüüd kaks.

      Elusad mesilased novembri lõpus? Rootsis?

      To be, or not to be …

      „Ta peab mesilasi,“ ütles Berger.

      Kent ja Roy vaatasid teda skeptiliselt, Steen ilmetult.

      „Misasja?“ ütles Roy viimaks. „Toas või?“

      „Vaevalt küll,“ vastas Berger.

      „Kas see pole mitte trend?“ sõnas Kent. „Mesila katusel?“

      „Kurat võtaks,“ ütles Roy.

      Steen kortsutas kulmu. Ütles:

      „Katusele viib kolm teed. Trepikoda, päästetrepp, rõdud. Grahn, saad sa kaks korrust kõrgemale ronida?“

      Roy heitis pilgu rõdule, kus rippus kaks ülemise korruse rõdu külge kinnitatud köit. Ta noogutas. Steen jätkas:

      „Döös: päästetrepp. Berger: trepikoda. Mina katsun СКАЧАТЬ