Doktor Proktor ja suur kullarööv. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Armas jumal!” Kuningas heitis teki kõrvale, hüppas voodist välja ja pistis jalad sooblinahast sussidesse. „Võtke kohe meetmed kasutusele! Kutsuge sõjavägi kokku! Tõstke üüri! Komandanditund! Mida me teha saame?”

      „Me võime ... ee, kullakangi üles otsida. Meil on aega järgmise nädala esmaspäevani. Siis tuleb Maailmapank oma iga-aastast ülevaatust tegema, ja kui nad kullakangi eest ei leia, siis saab see avalikuks ja meil on kriips peal.”

      Kuningas marssis ukse juurde, avas selle ja hõikas: „Alustage vaktsineerimist seagripi vastu! Pange kinni kõik mägiteed! Kutsuge salateenistus!”

      „Kas meil on salateenistus?” küsis pangadirektor ettevaatlikult kuninga selja tagant.

      „Ma ei saa sulle kahjuks vastata, Tor,” ütles kuningas, kõndis akna juurde ja lasi pilgul üle Oslo käia. Ta märkas, et inimesed kõndisid tänavatel nagu tavaliselt, ja tundus, et keegi polnud veel uudist kuulnud. „Aga kui meil on olemas salateenistus, siis ma kutsun nad kohale ja sina pead juures viibima ning olukorrast ülevaate andma. Selge? Armas jumal! Rotten Ham ja Ida-Austria ...”

      Kuus minutit enne kella ühtteist seisid kuninga kontoris kaks ranges valveseisangus inimest. Neil mõlemal oli seljas pikk hall mantel, mille krae oli kahtlaselt üles tõstetud, ja ees tumedad päikeseprillid, mis muutsid nende välimuse eriti saladuslikuks. Lausa nii saladuslikuks, et kui sa neid tänaval kohtaksid, mõtleksid arvatavasti, et neilt kahelt võib julgelt salajast teenet paluda. Võib-olla sellepärast, et mantli alt paistsid triibuga püksid. Aga eriti sellepärast, et neil mõlemal oli peas Vahtkonna must kübar, mille otsas lehvis suur jaanalinnusulgedest tutt. Ja see sai ju tähendada vaid üht: et nad kuulusid Vahtkonna salateenistusse.

      „Te võite vabalt seista,” ütles pangadirektor Tor. „Kuningas ei tule enne, kui on oma hommikusöögi lõpetanud.”

      Mehed lasid end kohe lõdvaks ja hakkasid oma vuntse siluma.

      „Ma eeldan, et te olete Vahtkonna salateenistusest,” ütles pangadirektor.

      „Ja miks sa seda arvad?” küsis rõngasvuntsiga mees ja põrnitses teda kahtlustavalt.

      „Tati... ee, vabandust, tutimütsi pärast.”

      „Ma arvan, et me peaksime sellel tarkpeal rohkem silma peal hoidma. Või mes sa arvad, Helge?”

      „Ma arvan, et sul on õigus, Hallgeir,” ütles teine mees ja näppis oma rippvuntsi. „Pealegi ei kutsuta seda enam Vahtkonna salateenistuseks. Selle nimi on Secret Garden. Vabandust, parandus: kui salateenistus olemas oleks, oleks sel nüüd nimeks Secret Garden.”

      „Täpipealt,” ütles rõngasvunts. „Aga see on salajane, seega ära kõssa sellest kellelegi. Ja pea meeles, et me pole öelnud ühtki sõna selle kohta, et töötame Secret Gardenis. Või mes, Helge?”

      „Ma pole piuksu kah kuulnud, Hallgeir. Sest see on Secret Gardeni esimene reegel. Me ei ütle sõnagagi, et me seal töötame. Vabandust, parandus: Nad ei kõssagi, et nad seal töötavad. Aga ka see on salajane, said aru?”

      „Sain aru, Helge.”

      „Ma ei räägi sinuga, vaid selle tsiviilisikuga, Hallgeir.”

      „Sain aru,” ütles pangadirektor Tor. „Kas te olete teada saanud, mis juhtus?”

      „See on salajane,” vastas Helge. „Nii see, mis juhtus, kui ka see, kas me oleme sellest teada saanud.”

      Samal hetkel avanes uks ja kuningas astus sisse. Helge ja Hallgeir hüppasid valveseisangusse.

      „Tere hommikust, kaardiväelased.”

      „Tere hommikust, Teie Kuninglik Kõrgus. Loodetavasti oli hommikusöök maitsev.”

      „Tjah, pošeeritud munad läbiklopitud faasaniseljaga röstitud näkileival. Aga mul on kõht täis, hambad pestud ja ma olen valmis vaatama, kes aitab meil kulla üles leida.”

      Rõngasvunts pani toas tuled kustu ja rippvunts käivitas projektori. Seinale ilmus pilt pikka kasvu mehest, kelle näos laius suur arm.

      „Esimene valik on see mees. Tema nimi on Harry ja ta on esmaklassiline uurija. Kahjuks ei viibi ta hetkel riigis.”

      „Räägitakse, et ta on Hong Kongis ja suitsetab oopiumi. Halb harjumus, Teie Kõrgus.”

      „Jah, see ta tõepoolest on. Siis on meil selline naine ...”

      Pilt seinal kujutas piitspeenikest mustajuukselist naist. Ühes jalas oli tal rulluisk.

      „Tema nimi on Raspa ja ta oskab nähtavasti ajas rännata. Me mõtlesime, et kui ta rändaks tagasi röövile eelnenud päeva, siis võiks ta ju lihtsalt kullakangi kindlamasse kohta viia.”

      „Kahjuks ei ole keegi teda juba kaua näinud. Keegi teadis rääkida, et ta on ajas ja ruumis kaduma läinud umbes Prantsuse revolutsiooni ajal.”

      „Ja siis veel see mees ...”

      Pilt seinal oli hägune. Seal oli näha kõrget maja, mille ees paistis midagi rohelist.

      „Pildi on teinud amatöör. Aga see on ainuke pilt mehest, kellel olevat supervõimed. Ta võib muutuda inimkonnaks, kes suudab hüpata kümne meetri kõrgusele ja sirutada välja veel vähemalt sama pika keele. Me mõtlesime, et ta saaks kulla tagasi napsata. Kahjuks ei tea me, kes ta on või kus ta viibib.”

      „Aga me uurime selle kindlasti välja, kui Teie Kõrgus seda soovib.”

      Vaikus.

      „Teie Kõrgus?”

      Kostis tasast norskamist.

      Rippvunts pani tuled põlema.

      Kuningas ärkas võpatusega. „Kes ma olen? Kus ma olen? Ega ometi Austrias!? Palun mitte Ida-...”

      „Kelle me Norrat päästma valime, Teie Kõrgus?”

      „Norrat päästma, jaa!” Kuningas tõstis nimetissõrme. „Rahvas, sellel maal leidub vaid üks inimene, kes saab Norra päästa.”

      „Ainult üks, Teie Kõrgus?”

      Kuningas tõstis veel kaks sõrme. „Või siis kolm. Tegelikult on neid kolm. Ja te peate nendega juba täna ühendust võtma.”

      „Ja mis on neis kolmes nii erilist, et Teie Kõrgus arvab, et nad suudavad Norra päästa?”

      „Need kolm päästsid maailma suurest kuuinvasioonist.”

      „Ee... mis invasioonist?”

      „Te ei mäleta seda, sest te olite hüpnotiseeritud nagu ülejäänud Norragi. See on pikk lugu, aga see on tõsi, uskuge mind. Ma olin nendega koos ja nad päästsid maailma.”

      „Kes nad on? Salajased superagendid? Ülitreenitud superkangelased? Norra jääkeeglimeeskond?”

СКАЧАТЬ