Õnnesoovimesul. Anders Roslund
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Õnnesoovimesul - Anders Roslund страница 11
Название: Õnnesoovimesul
Автор: Anders Roslund
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789916120002
isbn:
„Vabandust.“
„Pole hullu.“
„On küll. Vabandust, issi. Aga ma ei saa aru … ei saa ikka aru. Mida sa tegid? Miks sa lõhkusid…“
Ja ta nuttis jälle. Teistsuguseid pisaraid. Need polnud ei viha- ega pettumuspisarad. Ainult kurbusepisarad.
„Mul on kahju, Rasmus, aga sa ei mängi sellega enam.“
„Aga ma tahan. Ja see on minu oma.“
„Praegusest hetkest alates enam mitte. See on minu oma. Nüüd hoolitsen mina tema eest. Aga enne pead sa mind aitama, Rasmus. Sa pead mulle jutustama, kuidas täpselt sa selle endale said. Kust see pärit on. Kes selle sulle andis.“
Rasmus lükkas end veidi isast eemale. Nii et ta sai talle otsa vaadata.
„Sa oled vihane.“
„Ei, ma ei ole vihane.“
„Ma näen. Ja kuulen seda. Sul on selline hääl, issi. Kuigi ma pole midagi teinud.“
Hirm.
Seda kuulis ta poeg.
Segatud raevuga.
„Ma olen võib-olla … pisut vihane. Aga see pole sinu viga, Rasmus. Ma olen kellegi teise peale vihane.“
„Kelle?“
„Siinkohal peadki sina mind aitama.“
Rasmus lükkas veidi veel, et isa haardest pääseda. Ja Hoffmann lasi ta lahti.
„Olgu. Ma aitan. Aga sa eksid ikkagi, issi.“
„Eksin?“
„Mänguasi on minu oma. Sest minu nimi oli ümbriku peale kirjutatud.“
„Rasmus – millest sa räägid? Millise ümbriku?“
„Selle, mis postkastis oli.“
„Millises postkastis?“
„Meie omas. Seal väljas.“
Piet Hoffmann nägi, kuidas tema poeg köögiakna juurde kõndis ning värava ja sissesõidutee poole osutas. Neljakandilise musta postkasti poole, millel valge kiri peal. Hugo maalis selle siis, kui ta oli just õppinud kirjutama enda ja seega perekonna mõlemat perekonnanime.
KOSLOW HOFFMA
NN
„Ma vaatan sinna alati, kui ma esimesena koju jõuan. Ja peaaegu alati on seal midagi ainult teile. Kõik, kõik, kõik. Täna mitte. Sest see oli seal. Kujuke. Minu nimi oli peal. Rasmusele ja Hugole. Nii seisis seal peal. Ja Hugo vaevalt enam selliste asjadega mängib. Nii et see on minu oma. See oli mulle saadetud.“
„Kas see oli …“
Nüüd läks ka Piet Hoffmann akna juurde. Nad vaatasid postkasti poole.
„… ümbrikus?“
„Jah.“
„Kuidas?“
„Mismõttes kuidas?“
„Rasmus, sa pidid mind aitama. Kuidas see ümbrikus oli?“
„Ma ju ütlesin. Postkastis. Ümbriku sees. Nagu asju saadetakse. Kas sa tead midagi, issi?“
Piet Hoffmann silitas oma poja põske, lõuga, võttis tema väikese pea oma kahe käe vahele ja hoidis seda nii ettevaatlikult nagu kõige hinnalisemat asja ilmas.
„Ma lähen postkasti juurde. Et ise vaadata. Jutusta mulle veel üks kord, Rasmus, kuidas täpselt see välja nägi, kui sa koju tulid ja luku avasid. Enne kui sa selle kätte võtsid, mis sa arvasid olevat sulle saadetud.“
„Ma ei arvanud. See oli mulle.“
„Rasmus?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.