Miks mitte täna õhtul. Happily Inc, 3. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tal komme pigem selg keerata kui midagi ette võtta. Ja see võttis tema praeguse meeleseisundi üsna hästi kokku.

      Natalie lükkas punaste raamidega prillid aevastades ninal kõrgemale. „Kas see on supp? Kas sa tegid mulle süüa?“

      „Tegin lausa purgi lahti ja puha.“

      „Oled sina vast tüüpiline mees.“ Natalie istus naerdes saare äärde pukile. „Nüüd võid mulle supi ette anda.“

      „Võin või? Sa lubad mul seda teha?“

      Ronan sai aasimise eest tänutäheks naeratuse.

      Natalie oli oma loomult päikeseline inimene. Ta oli alati heas tujus, alati elevil kõigest, mis elul talle pakkuda. Ronan leidis, et see peaks talle vist närvidele käima, aga ei käinud. Nataliega koos olles tundus kõik kuidagi parem. Tal oli hea meel, et Nataliega polnud õnnetust juhtunud. Natalie oli rõõmsameelne, hea huumorisoonega ja andekas, kuigi talle tundus, et viimase väitega poleks Natalie nõus. Tema enda sõnul ta üksnes mängis paberiga.

      Ronan oli aga teist meelt. Natalie oli andekas kunstnik, kelle väljundiks oli paber, tema tööd olid ainulaadsed. Natalie ise ütleks, et ta on ikka veel alama klassi nälgiv kunstnik, aga Ronan oli kindel, et kunagi saabub ka tema tähetund.

      Ta pani Natalie ette supikausi ja paki kalakujulisi küpsiseid. Valanud keeva vee kruusi, ulatas ta Nataliele karbi, kus olid mitut sorti teekotid. Natalie valis tee ja pistis koti kuuma vette. Ronan toetus vastu kappi.

      „On sul siin vast elu hästi korraldatud,“ ütles Natalie, kui oli suppi maitsnud. „Küpsised, tee, supp. Ma tean, et sa ei käi ise toidupoes.“

      „Minu sahvri ja külmiku eest hoolitseb majapidamisteenust pakkuv firma. Ja nemad pesevad ka pesu.“

      Väljas ulgus tuul. Natalie tõstis pilgu valgustitele. „Isegi ei vilgu. Generaator?“

      Ronan noogutas. „Saan linnast vee ja elektri, aga kui ilm keerab ära, võib elekter mitmeks päevaks kaduda.“

      „Ja siis räägitakse veel, et ükski inimene ei saa eraldatuses hakkama.“

      Ta sõi suppi, avas küpsisepaki. Raputanud paar kalakujulist küpsist kaussi, ulatas ta paki Ronanile. Ronan võttis sealt paar tükki.

      „Kuhu sa riided jätsid?“ küsis ta.

      „Vannituppa.“

      „Kui oled kõhu täis söönud, paneme pesumasina tööle. See ei tohiks kaua võtta. Kuigi sa ei lähe siit kuskile.“

      Ta heitis pilgu akna suunas. Oli õhtupoolik ja vihm ei ilmutanud vähimatki järele jätämise märki. Ilmateate kohaselt peaks torm olema hommikuks möödas. Sõltuvalt sellest, kas mudalaviine on, võivad teed olla paar päeva kinni. Ja isegi siis, kui teed pole kinni, ei laseks ta Nataliel sõita tolle autoromuga mäest alla enne, kui on kindel, et tee on turvaline.

      Natalie vaatas mehe pilgu suunas. „Sa mõtled, et ma olen siin vangis, aga mina ei usu. Kojuminek on allamäge. Sellisel teel näitab mu auto oma parimat kiirust.“

      „Sina ei lähe siit kuskile enne, kui vihm on üle ja mul on olnud võimalik teede olukorda kontrollida.“

      Talle tundus hetkeks, et naine võib talle keelt näidata. Aga Natalie kirtsutas hoopis nina ja ütles: „Sina kipud oma vendadest kõige rohkem kamandama. Kuigi ma ei tunne Aidanit ja Deli nii hästi, aga ikkagi. Sa kamandad märksa rohkem kui Nick ja Mathias. Sa ise arvad, et oled melanhoolne, aga ei ole. Sa mossitad ja kamandad.“

      „Kamandan...“

      „Jah. Just nimelt. Mina kutsun sind endamisi Suureks Kamandajaks. Nii et nüüd siis tead.“

      Ronan ei osanud selle infoga midagi peale hakata. „Aga selle tormiga ei sõida sa ikkagi koju.“

      „Istun draakoni koopas vangis.“

      Veel enne, kui Ronan jõudis küsida, mida ta sellega tahab öelda, lõi Natalie nägu särama. „Vähemalt on esikus lühter. Ja väga ilus. Mina arvasin, et vast ehk küünaldega, aga ka elektrilühter on ilus.“

      „Mul pole vähimatki aimu, millest sa räägid.“

      Natalie naeratas. „Reeglina ei olegi. Aga sellest pole midagi. Ma olen vilgas.“

      „Sa tahad sellega öelda, et mina mitte?“

      „Sina võid olla kiire, võib arvata, et minust kiirem, aga see pole sama, mis vilgas.“

      Ronan ei saanud Nataliest sotti. Natalie oli alustanud Willow’ galeriis kahe aasta eest tööd kontorijuhatajana ja kolme Mitchelli venna karjatajana. Ta hoidis silma peal laoseisul, müügil ja hoolitses selle eest, et vennad saaksid pärast teoste müüki tasu kätte.

      Natalie oli Ronanile ikka meeldinud. Natalie oli ilus ja seksikas ja Ronani elus polnud juba tükk aega olnud ühtki naist. Aga mida rohkem ta Natalied tundma õppis, seda rohkem pidas ta lugu naise päikeselisest olemusest. Tema ise ei olnud eriti päikeselise olemisega ja ta ei tahtnud Natalied muuta ega teda kuidagi mõjutada, et tema ise Nataliele meeldiks. Ja seega üritas ta naist stuudios vältida ja mitte oma huvi välja näidata.

      Ta rahustas end, et Natalie viibimine tema majas pole probleem. See oli ajutine nähtus. Ta tunneb sellest rõõmu, on vahelduse eest tänulik ja kui ilm paraneb, saadab ta naise teele.

      Tuul lõgistas aknaid.

      „Nagu hunt kolme põrsakese loos ütles: „Tee silmapilk uks lahti või ma puhun kogu su maja laiali!”,” ütles Natalie naerdes. „Mul on hea meel, et tegemist on kivist ja mitte õlgedest majaga.”

      „Minul samuti.”

      Õhtutaevas lõi välku, nii et köök säras nagu päikese käes. Sellele järgnes kohe kõuekõmin, mis pani maja vappuma. Nad mõlemad võpatasid ja keerasid kohutava raksatuse peale ringi.

      Natalie kargas püsti. „Mis see oli?”

      Veel enne, kui Ronan jõudis öelda, et tal pole vähimatki aimu, kostis meeletu kärin ja mürin, just nagu oleks pool mäekülge ära rebitud.

      Ronan jooksis välisukse poole, Natalie tema kannul. Ronan tõmbas ukse lahti just hetkel, kui kolmekümnemeetrine puu vajus pinnast kaasa vedades mäeküljelt alla, vedades endaga kaasa terve kaskaadi puid, mis vajusid mudalaviinis aegluubis kuristikku.

      Müra oli kõrvulukustav ja maa värises. Viimased puud värisesid ja vaarusid kuristiku kohal, just nagu ei jõuaks otsusele, mis suunas kukkuda. Ronan astus nende trajektoori vaadates sammukese edasi, kuid jäi seisma. Tema ei saanud midagi teha – mitte keegi ei saanud midagi teha. Viimane puu vaarus veel hetke ja langes siis maha. Ainus asi tema teel oli üks kahekümne viie aastane Volvo-romu. Puu vajus Natalie autot lömastades sellele peale. Siis vajusid nii puu kui auto mäest alla.

      „Oh sa vanapagan,” ohkas Natalie, kuid puhkes naerma. „Kas nägid? Lausa uskumatu!”

      Ronan oli murelik. Ta oli ikka leidnud, et Nataliel on huumorisoont, aga kas ta oli pidanud selleks vaimuhaigust?

      Natalie läks kepseldes tagasi sisse СКАЧАТЬ