Üleannetusi täis päev. Triloogia III raamat. Kasey Michaels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Sa olid Teddyga palju koos,” vastas Court. „Vahel räägid sa nagu tema.”

      „See on halb,” ütles Jade ja ohkas. Ta soovis, et suudaks ennast koguda. „Vähemalt siis, kui ma su sõpradega kohtusin, ei tulnud see kasuks. Savannah Harper? Ta käis mul pidevalt kannul ja nõudis, et ma räägiks lugusid sellest, kuidas petvat abikaasat vahele võtta.”

      „Ilmselt see huvitab teda, ta ise on vaest Buzzi üsna korralikult petnud.”

      Jade läks teemaga kaasa. „Ja jäi ta vahele?”

      „Jäi vahele, sai andeks ja tegeleb sellega jälle. Paljud inimesed, kellega ma läbi käin, on lihtsalt ärituttavad. Nad pole mu sõbrad. Sa teadsid seda. Aga sa olid vist sunnitud liiga palju nende naistega suhtlema. Anna mulle see andeks.”

      Jade hakkas taskurätikut juba Courtile tagasi ulatama, aga mõtles siis ümber ja nuuskas nina. „Pole midagi. Alguses oli päris lõbus. Kuulasin nende lugusid ja püüdsin neid mõista. Aga ma ei ole seltskonnadaamiks loodud, Court. Saame sellest nüüd mõlemad aru. Asi polnud selles, et ma ei suutnud sinna sobituda. Usun, et oleksin hakkama saanud, kui oleksin püüdnud, aga ma ei tahtnud sinna sobida. Klubilõunasöögid ja heategevusballid ei ole minu jaoks.”

      „Sul oli igav.”

      „Ei, Court. See lämmatas mind. Ma tundsin, et sulan ja kaotan iseenda päris ära. Seal on vahe.” Jade vaatas mehele otsa, tundis kõhus jõnksatust ja sirutas käe uuesti kaustade poole. Toimikud olid ainsad asjad, millele ta praegu toetuda sai. Ta sai lahendada viimased vanad juhtumid ja palvetada, et üks neist juhib ta Teddy mõrtsukani.

      „Ma olin jobu ja mõtlesin ainult enda õnnele,” ütles Court. Jade heitis mehele veel ühe kiire pilgu ja nägi valu Courti silmis.

      Court oli väga ilus mees. Tema välimus oli esimesena naise tähelepanu köitnud, aga mehe headus oli kindlustanud tähelepanu püsimise. Jade ei suutnud taluda endise abikaasa valu nägemist.

      „Oleksin pidanud sulle ütlema, et olen õnnetu. See polnud minust aus. Ja kui ma õigesti mäletan, siis olime mõlemad üpris kangekaelsed. Sina olid pidevalt äriasjus ära ning Teddy vajas abi, kuni ta mulle asendajat otsis. Üks asi viis lihtsalt teiseni. Kuid see kõik on nüüd minevik, eks?”

      „On või...?”

      „Court, ma...” Jade kukutas mitu kausta mehele sülle. „Asume nüüd asja kallale. Teeme Sami kullakalli antiiklaua tühjaks, sorteerime selle, mida me vajame, välja. Ei saa loota, et Jessica paari järgmise päeva jooksul meile abiks on ja me oleme jõudnud liiga lähedale, et oodata, kuni ta armuuimast välja tuleb.”

      „Peame sellest varem või hiljem rääkima, Jade. Sa ju saad sellest aru. Ma armastan sind. Ma olen sind kogu aeg armastanud.”

      „Palun, Court!” Jade’i hääl ei tundunud kuigi paluv. „Mitte praegu.”

      „Mitte praegu. See on nagu refrään.”

      „Anna andeks, Court. Aga ma tõesti ei saa sellest praegu mõelda. Iga päev, mil Teddyt mõrtsukaks peetakse, piinab mind. Kui meil... kui mul saab mingit tulevikku olla, siis pean kõigepealt minevikku parandama.”

      „Alati pole see võimalik, Jade. Vahel peame lihtsalt ukse sulgema ja edasi liikuma.”

      „Nagu meie? Alles aasta eest oli meie lahutus vägagi lõplik. Kas kumbki meist on edasi liikunud? Oleksid sa praegu üldse siin, kui Teddy poleks surnud? Kas ka meil on aeg alla anda ja uks enda järel sulgeda?”

      Court vaatas pikalt naist. „Saan aru. Ulata mulle üks kaust.”

      Jade ulatas mehele ühe toimiku, suutmata läbi silma tõusnud pisarate selle pealkirja lugeda. Teise toimiku asetas ta enda põlvedele. Ta avas selle, kuid ei suutnud midagi lugeda. Ta tundis endal mehe läbitungivat pilku. Millest Court küll mõtles?

      Becketi hotell Philadelphias

      Kahe aasta eest.

      Jõuludest oli möödas kolm päeva. Court istus koos Sam Becketiga hotellibaari leti ääres ja jälgis, kuidas nõbu oma muresid džinni ja toonikusse uputada püüab. Kohe näha, et Sam polnud eriline jooja, muidu oleks ta puhta alkoholi peale üle läinud ja seda topelt tellinud.

      „Räägi mulle uuesti, miks sa talle järele ei läinud?” küsis Court, leides, et oleks hea Sami vestluses ja alkoholist eemal hoida. „Miks sa rannikule ei lennanud? Oleksid lömitanud, palunud, veel natuke lömitanud?”

      „Ma juba ütlesin sulle,” ütles Sam, tõstis klaasi ja vaatas sinna kulmu kortsutades sisse, seejärel asetas lauale tagasi. „Mulle isegi ei meeldi džinn toonikuga. Teddy peletas mu eemale.”

      „Teddy? Tema isa? Jolie on ju üle kahekümne ühe, sul pole isa luba vaja.”

      „Jolie on tema tütar ja ta tunneb Joliet paremini kui keegi teine. Kindlasti paremini kui mina, muidu poleks ma talle ju raha pakkunud.”

      Court tõstis enda klaasi. Selles oli sidrunivesi. Court oli autoga, kuigi ta ise ööbis hotellis ning autot oli tal vaja ainult Sami läbi lumetormi koju viimiseks. Kuid selliseid ohvreid tuli perekonna heaks teha. „Tuleb tunnistada, et see on üpris originaalne. Siin on raha – abiellu nüüd minuga. Romantikast jääb ainult natuke puudu.”

      Sam saatis nõole terava pilgu. „Ma pakkusin talle raha, millest elada, kuni ta seal laudu koristab või mida iganes töötud näitlejad oma läbimurret oodates teevad. Ta viskas selle mulle näkku. Sõna otseses mõttes.” Sam lükkas baaripuki tahapoole. „Kurat küll, ma ju püüdsin lihtsalt aidata.”

      „Aga abi pakkusid sa koos ajapiiranguga. Seda osa mäletan ma küll. Mine Hollywoodi, Jolie, mine ja kuku läbi – aga söö samal ajal hästi – ja siis tule tagasi ning abiellu minuga. Sa peaksid diplomaadikarjääri kaaluma, Sam. Eriti kuna minu viimaste andmete kohaselt on tema ikka veel seal ja sina oled siin ja süüdistad ennast.”

      „Olen enda süüdistamise lõpetanud, Court. Pärast seda fiaskot olen ma millegi muuga tegelnud. Oma elu kõige lollima asjaga.”

      „Veel lollimaga kui tookord, kui sa endale padjapüüri nööpnõeltega õla külge kinnitasid ja garaažikatuselt alla lendasid?”

      Sam muigas selle mälestuse peale ja hõõrus kätt, mille ta mingisse päästvasse põõsasse kukkudes murdnud oli. „Ma olin siis seitsmene. See on vabandus. Seekord pole mul aga mingit vabandust. Mul on seal unistustemaal mõned tutvused ja ma... ma ostsin Joliele rolli maailma kõige halvemasse filmi.”

      „Pornokasse?”

      „Väga naljakas. Ei, Court, mingisse õudukasse. Tead küll, teismelistekamp telgib metsas, kuskilt jookseb välja maskiga hullumeelne mõrtsukas, kes hakib lapsi mingi teritatud kööginoaga. Joliel oli paar rida teksti ja mõned lähikaadrid, kus ta pidi karjuma ja hirmunud nägu tegema.”

      „Olgu, hakkan vist aru saama,” ütles Court ja palus baarmenilt kausitäie pähkleid. Kui peatud omaenda hotellis, siis on keegi alati valvel, et su soove täita. „Film kukub läbi, Jolie annab alla ja tuleb saba jalge vahel koju tagasi. Ja räägi nüüd mulle veast selles meisterlikus plaanis, sest ilmselgelt läks midagi viltu.”

      Sam СКАЧАТЬ