Sitsiilia miljardäri armuke. Sharon Kendrick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalust rabada, siis peaks ta terveks eluks poissmeheks jääma!

      “Ma pole tegelikult teie abiellumisele mõelnud,” puikles ta vastusest kõrvale. “Aga te ju teate, millised inimesed on. Kui mees on üle kolmekümne – nagu teie ilmselt olete –, hakkavad kõik abielu ootama.”

      “Sì,” nentis Salvatore ning tõmbas pöidlaga aeglaselt ja mõtlikult üle tugeva lõua, kus oli juba näha habemetüügas, ehkki ta oli alles hommikul habet ajanud. “Just nimelt. Ja minu kodumaal on sama lugu!”

      Ta raputas kärsitult tumedat pead. Kas ta oli tõesti uskunud, et Inglismaal on asjalood teisiti? Jah, muidugi oli. See oli olnud üks põhjusi Londonisse tulemiseks – nautida veidi elu, enne kui peab kohust täitma ja Sitsiiliast sobiva mõrsja valima. Kordki elus oli ta tahtnud põgeneda ootuste eest, mis kaasnesid paratamatult nii mõjuka nimega – eriti kodus.

      Sitsiilia on väike saar, kus kõik tunnevad kõiki ning küsimus, millal ja kellega vanim Cardini abiellub, oli liiga paljusid kaua piinanud. Sitsiilias pruukis tal vaid mõne naisega veidi kauemaks juttu puhuma jääda, kui tolle innukad vanemad kogusid juba kaasavara ja heitsid ahneid pilke Salvatore paljudele kinnistutele!

      Salvatore viibis esimest korda nii pikalt välismaal ja oli mõne nädalaga selgeks saanud, et isegi suhteliselt anonüümsel Inglismaal olid ootused kõrged, kui asi puudutas edukat vallalist meest. Ajad ei muutugi nii väga kui arvata võiks, mõtles ta mõrult.

      Naised sepitsesid salaplaane. Nad käitusid nagu raisakotkad, kui nägid mehelikku, näiliselt põhjatu rahakotiga meest. Millal ta viimane kord mõnelt naiselt telefoninumbrit küsis? Salvatore ei mäletanud. Naised otsisid tavaliselt kibekähku oma mobiili välja, et “sind sisse toksida”, enne kui ta jõudis nende perekonnanimegi küsida! Salvatore suhtus soorollidesse äärmiselt vanamoeliselt ja ta ei varjanud seda. Tema arvates peaksid mehed naisi taga ajama.

      “Küsimus on selles, mida ma ette võtan,” arutles ta vaikselt.

      Jessica ei teadnud, kas võtta mopp kätte või mitte. Vast mitte. Mees vaatas teda, nagu ootaks temalt veel mingit abi ja ta ei teadnud, kuidas reageerida. Ta teadis täpselt, mida ta ütleks, kui seda küsiks mõni sõbranna, aga kui seda küsib ülemus, kui otsekohene tohib siis olla? “Sõltub sellest, millised valikuvariandid teil on, härra,” kostis ta diplomaatiliselt.

      Salvatore pikad sõrmed trummeldasid läikivat lauapinda, jäljendades ülemise korruse kabineti tohututele akendele langevate vihmapiiskade heli. “Võiksin ju kutsest loobuda,” tähendas mees.

      “Jah, aga te peate seda põhjendama,” väitis Jessica.

      “Võiksin öelda, et jäin haigeks – külmetasin?”

      Jessica muigas tahtmatult, sest Salvatore Cardinit oli abitu ja haigena võimatu ette kujutada. Ta raputas pead. “Siis kutsuvad nad teid teine kord.”

      Salvatore noogutas. “Õige küll,” tunnistas ta. “Ma võiksin õhtusöögi nii korraldada, et see toimuks minu territooriumil ja minu valitud külalistega.”

      “Kas see poleks veidi ebaviisakas? See jätaks ilmselgelt mulje, et te tahate olukorda valitseda,” selgitas Jessica ettevaatlikult.

      Salvatore vaatas teda mõtlikult. Vahel paistis naine end unustavat – öelda mehele, mida mõtleb, mitte seda, mida too kuulda tahtis! Kas sellepärast, et ta oli harjunud naisele südant puistama, jäid mõned tavapärased hierarhia reeglid ajutiselt kõrvale?

      Salvatore mõistis, et räägib Jessicaga nii, nagu ei räägiks iialgi mõne oma assistendi või nende sekretäridega, sest ta oli näinud, milliseid ohte see endas kätkeb.

      Assistent või sekretär sai enamasti usaldusavaldusest valesti aru, arvates et Salvatore tahab nendega edaspidi alati oma saladusi jagada! Ent lõhe tema kui juhatuse esimehe ja Jessica kui koristaja vahel oli nii suur, et naine ei hakkaks kunagi midagi nii rumalat arvama. Ometi tabas ta tihti vaikselt ja kogemata naelapea pihta. Nagu praegugi. Salvatore nõjatus tooli seljatoele ja mõtles naise sõnadele.

      Tal polnud mingit soovi Garth Somerville’i solvata ega jätta muljet, et ta mängib äripartneri abikaasale ja tolle innukatele sõbrannadele ninanipsu. Ja mis selles halba oleks, kui ta läheks õhtusöögile, kus viibivad sellised naised? See poleks ei esimene ega viimane kord.

      Ometi polnud tal tahtmist tegelda ahnete naisterahvaste eemalepeletamisega. Nagu laps, kellele antakse palju kommi, kippus temagi isu viimasel ajal kaduma. Ja polnud tähtis, kui ilusate naistega oli tegu. Nii vabalt ja avalikult pakutud seks ei tundunud sugugi salapärane, ehkki see teda kõige rohkem erutas.

      “Sì,” nõustus Salvatore. “See oleks ebaviisakas.”

      Jessica võttis peaaegu märkamatult kombinesooni taskust riidetüki ja väikese plastpudeli ning hakkas mehe lauda poleerima. “Niisiis paistab, et te peate siiski minema,” märkis ta ja pritsis lauale sidrunilõhnalist puhastusvahendit.

      Salvatore kortsutas kulmu. Ta avastas end arutlemast, ja mitte esimest korda, kui vana see naine on – kakskümmend kaks? Kakskümmend kolm? Mispärast ta küll elatise teenimiseks kontoreid koristab? Kas ta oli tõesti rahul sellega, et peab igal õhtul mopi ja ämbriga siia tulema ning mehe ümber toimetama, kuni too paberitöö lõpetab ja allkirju annab?

      Salvatore jälgis teda, kuigi näha polnud just palju. Jessica oli väike ja silmatorkamatu ning tal oli alati peas rätik, mis sobis üsna inetu roosa kombinesooniga. See oli liiga lai ja Salvatore polnud teda kunagi vaadanud nii, nagu mees vaatab naist. Polnud kunagi mõelnud, et selle all võib olla naiselik keha, ent käsi, mis tema laual energilisi ringe tegi, viis järsku mehe tähelepanu tõsiasjale, et kombinesoon tõmbus noorte prinkide rindade ümber pingule.

      Ja selle all oli keha. Salvatore nägi üsna vormika keha piirjooni. Ta neelatas. See tähelepanek oli nii ootamatu, et teda tabas tugev ihasööst.

      “Kas sa teeksid mulle kohvi?” küsis ta ebakindlalt.

      Jessica pani lapi käest, vaatas meest ja mõtles, kas Cardini Industries kõrgile juhile turgatas mõnikord ka pähe, et tema suur kontor ei saa võluväel puhtaks. Et väikesed rõngad, mille jättis arvutu hulk espressosid, mida mees päeva jooksul jõi, oli vaja ära pühkida ja pastakad, mis ta alati lauale laiali jättis, oli vaja kokku korjata ja korralikult topsi sättida.

      Jessica vaatas mehe läbitungivatesse safiirsinistesse silmadesse ega liigatanud. Sellised mehed olid harjunud, et nende elu kulgeb iseenesest. Et nende heaks töötab märkamatult terve hulk inimesi, kes tõmbuvad tagaplaanile nagu nähtamatud hammasrattad, mis panevad käima võimsa masinavärgi.

      Jessica arutles, mida mees ütleks, kui ta teataks, et tema ülesanne pole kohvi teha. Et see pole tema töö. Et see on üpris seksistlik palve ja mees võiks endale ise kohvi teha.

      Aga firma juhatuse esimehele ju nii ei öelda, eks ole? Ja isegi kui jätta kõrvale tema positsioon, oli mehes midagi nii kõrki ja hirmuäratavat, et Jessica ei julgenud keelduda. Nagu oleks mees harjunud, et naised täidavad sõrmenipsu peale tema käske ja on sellise võimaluse üle veel ka rõõmsad.

      Jessica läks kohvimasina juurde, mis meenutas väikest kosmoselaeva, tegi mehele tassi kohvi ja viis laua juurde.

      “Teie kohv, härra,” ütles ta.

      Kui naine kummardus, tundis Salvatore sidrunilõhnalise puhastusvahendi ja mingi odava lõhnaõli lõhna, mis moodustasid vapustavalt СКАЧАТЬ