Ei saa sinust üle. Happily Inc, 4. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Seda sa ei teeks!“

      Wynn tõstis pilgu. „Ei teeks,“ nõustus ta, „aga sina hakkad mulle närvidele käima. Kuule, Silver, see pole üldse sinu moodi. Võta end kokku ja klaari see asi Drew’ga ära või viruta talle pesapallikurikaga vastu pead, aga tee midagi. Sa ajad mu hulluks.“

      „Ma ei tea, mida teha,“ tunnistas Silver.

      „Sa tead täpselt, mida teha. Asi on hoopis selles, et sa ei taha seda teha.“ Wynn noogutas assistendile. „Väga head. Prindime välja. Pruut soovis kakssada. Prindime igaks juhuks kakssada viiskümmend.“

      „Selge värk.“

      Wynn pöördus uuesti Silveri poole. „Sinul on vaja haagiseid – Drew’l on haagised. Jah, ta tahab vastutasuks midagi. Nii et mine uuri välja, mida ta tahab.“ Ta kehitas õlgu. „Ma ei usu, et seksi. Ükski seks poleks neid kahte väärt.“ Ta osutas haagistele. „Isegi mitte seks sinuga.“

      „Võib-olla ma olen vapustav.“

      „Mitte keegi pole nii vapustav.“

      Sellega pidi Silver nõustuma. Haagised olid imelised. Tal oli meeletu tahtmine neid lähemalt uurida, neid puudutada, kujutada ette võimalusi – aga ta ei saa alla anda. Mida iganes ka Drew ei haudunud, see ei saanud tema jaoks hea olla.

      „Ta üritab mind meelitada,“ ütles Silver uuesti aknast välja vaadates.

      „Ja see toimib. Kao nüüd siit ja mine uuri välja, mida ta tahab. Mulle tundub, et Hunter jättis vist oma spordivarustuse tagaruumi. Kui tahad, mine vaata, kas leiad sealt pesapallikurika.“

      „Mul pole seda vaja.“

      Vast ehk pisut vaprust ja selgroogu, mõtles ta end sirgu ajades. Mille pagana pärast pidi küll jälle selline asi aset leidma? Ta oli igas teises elusituatsioonis tugev ja võimas, aga niipea, kui mängu tuli Drew, oli kogu ta tugevus kadunud.

      „Okei, ma lähen ja räägin temaga.“

      „Õnn kaasa.“

      Silver noogutas. Ta veenis end, et saab sellega hakkama. Ta oli Drew’ga seoses märksa keerulisemate olukordadega hakkama saanud. Tol suvel, kui ta sai kaheksateist, oli ta üheksakümne ühe imelise päeva jooksul armastanud meest kogu oma olemusega. Ta oli kinkinud mehele südame ja hinge ning teinud siis näo, et tal pole midagi selle vastu, kui mees läks ära ülikooli. Tal oli olnud isegi nutti teha mehega lõpp, et too saaks elada oma elu ilma temata. Ta oli öelnud, et neil pole nähtud ette kokku jääda ja et mees peaks minema oma eluga edasi.

      Ta oli käitunud õigesti ja on sellepärast enda üle alati uhke. Aga see oli olnud nii uskumatult raske. Ta oli armastanud meest rohkem, kui pidas võimalikuks. Ta oli armastanud meest, teades, et armastus teeb naise lolliks. Ta oli olnud vabatahtlikult loll ja ta süda kisti rinnust ja seda haamerdati lihavasaraga.

      „See kõik on minevik,“ sosistas ta haagistele lähenedes. „See kõik on minevik.“

      Suurema haagise uks oli kutsuvalt lahti. Ta tundis, et vajub taas kössi, kuid sundis end selga sirgu ajama. Mis siis, et ta meelitati kavalusega välja, tema säilitab uhkuse ja vapruse. Ta saab kõigega hakkama. Ta oli Drew’ga palju hullemat üle elanud.

      Ta sisenes haagisesse. Drew istus pikal diivanil, käes e-luger. Ta tõstis pilgu ja naeratas.

      „Tere! Kuidas läheb?“

      Silver ignoreeris mehe küsimust ja esitas hoopis ise küsimuse. „Mida sa siin teed?“

      „Ootan sind. Kui sul juhtub kõht tühi olema, siis mul on süüa.“

      Ta osutas sisse ehitatud lauale ja pinkidele, just nagu eeldaks, et Silver võtab istet. Mida Drew endast mõtleb, et ootab teda koos endaga sööma? Ega see ole mingi seltskondlik visiit. Oleks pidanud haarama Wynni pakkumisest kinni ja võtma pesapallikurika kaasa.

      Silver vajus polsterdatud pingile. Ta toetas käed lauale, langetas sülle ja pani uuesti lauale. Kõik selles olukorras tundus kuidagi imelik ja kohutavalt ebamugav. Tal oli tahtmine panna karjudes jooksu, aga enne, kui ta jõudis seda teha, märkas ta paratamatult, kui imeliselt ilus see haagis oli. See oli just õige suurusega ja kui seda pisut putitada, on siin palju hoiupaiku. Siin oleks ruumi pikale baariletile ja õllevaadile ja...

      „Kalkuniga?“ küsis Drew, hoides käes kahte võileiba. „Või singiga?“

      „Kalkuniga.“

      Drew ulatas talle võileiva, haaras mõlemale dieetkoola ja hunniku salvrätte ning võttis Silveri vastas istet. Ta osutas peaga haagise sisemusele.

      „Tahab kõvasti tööd, aga ma näen selles potentsiaali.“

      „Sina näed?“ küsis Silver silmi pööritades. „Sul pole aimugi, mis sellest võiks saada. Sinu silmis on see üksnes üks vana haagis, minu silmis aga minu äri järgmine faas. Drew, ma olen kõik põhjalikult läbi mõelnud. Ma lihtsalt ei kirjutanud tšekki välja.“

      „Põlgus sellesama raha vastu, mida sa tahtsid ise laenata.“ Drew’ hääletoon oli leebe, ta nägu ilmutas pigem lusti kui solvumist. Ta hammustas võileivast suutäie. „Ilma selle tšekita, mida sa oled valmis mõnitama, poleks ka treilereid. Vähemalt praegu mitte.“

      Drew’ jutus oli iva ja see ärritas Silverit.

      „Olgu,“ torises ta võileiba lahti harutades. „Miks sa siin oled?“

      „Mina naudin unistust. Miks sina siin oled?“

      Silveril oli kange tahtmine anda mehe sääremarja pihta obadus. Nii palju vägivalda, mõtles ta ohates. Tema reaktsioon oli tingitud teadmisest, et Drew’ käes on kogu võim, temal pole aga võimuraasugi. Ja selline olukord ei meeldinud talle.

      Vastamise asemel asus ta võileiba sööma. Drew jätkas samuti söömist ja nad sõid täielikus vaikuses. Drew sai esimesena söönud. Ta avas krõpsupaki ja pakkus seda Silverile, avades seejärel suu.

      „Lugu on nii,“ alustas ta. „Vanaisa kaalub pensionile jäämist.“

      „Okei.“ See polnud mingi kõmu-uudis. Vanaisa Frank polnud enam noor. Ta oli võluv ja elujõuline, aga juba ammu üle pensioniea.

      „Sellega kaasnevad komplikatsioonid,“ jätkas Drew. „Nimelt, kes saab pärast seda nõukogu esimeheks.“

      „See pole ju mingi küsimus. Pärija oled ju sina, või kuidas?“ Drew oli Franki esimese lapse esimene laps. Sellega kaasnes suur võim. Tema saatuseks oli olnud juba enne lasteaeda minemist kunagi panka juhtida. Tol ajal, kui nad käisid, oli Drew rääkinud oma tulevikust elevuse ja ootusega. Talle oli meeldinud mõte pangandusse minna. Nii pöörane kui see ka polnud. Aga selline Drew juba kord oli.

      „Libby tahab seda ise teha.“

      „Sa oleksid pidanud seda mulle enne sööki rääkima,“ lausus Silver võileivapoolikut eemale lükates. „Miks teda üldse sellele kohale kaalutakse?“

      „Sisuliselt võib igaüks sellele kohale kandideerida. Mina olen kõige loogilisem valik, aga see ei tähenda, nagu СКАЧАТЬ