Armastuse otsingul. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis tahan olla meeletult ja kirglikult armunud, kuid olen kindel, et temasse ma iialgi niimoodi ei armuks.”

      Einestades mõtles ta naistele, kellest oli olnud sisse võetud. Ausalt öelda oli suurem osa neist olnud juba abielus, seega ei saanud tekkida küsimustki, et ta mõne neist altari ette oleks võinud viia.

      Nad olid tema jaoks olnud enamasti naised, kellele öeldakse „tere” ja üsna varsti „head aega”.

      Üks neist oli Irene, kes Roberti meelest oli väga kütkestav. Õigupoolest oli Irene mitte ainult teinud mehe õnnelikuks, vaid pannud ka tundma, et elu ilma selle naiseta oleks väga tühi.

      Naine oli aga juba abielus. Tema abikaasa oli sõjaväes ja seepärast harva kodus. Robert ja Irene olid veetnud ühe talve, kohtudes mitu korda nädalas. Mees oli salaja saanud tema armukeseks ja jälginud hoolega, et keegi nende saladust ei avastaks.

      Siis tuli Irene’i abikaasa koju. Ta oli Inglismaa ühes teises piirkonnas saanud päranduseks maja ja lahkunud sõjaväest. Krahv eemaldus taktitundeliselt.

      Irene oli tõepoolest olnud väga ahvatlev ja võluv. Praegu aga ei saanud krahv kuidagi öelda, et on sellepärast õnnetu, et oli naisest ilma jäänud. Tõtt öelda oli ta hakanud naisest tüdinema.

      Alati oli olnud teisigi naisi, kes püüdsid tema enesearmastust kõditada ja olid meeleldi valmis tema embusse langema. Lõppkokkuvõttes näisid nad kõik üheks kokku sulavat, nii et mehel läksid meelest üksikasjad, mille poolest mõni neiu oli eriti ilus või mõni teine eriti lõbus.

      See kõik oli olnud põnev ja mõnus. Üsna unenäo moodi, millest ta üles ärkas ja vaevaliselt meenutas, mida oli tundnud ja kelle vastu.

      Ometi oli nüüd, mil ta seda kõige vähem ootas, lord-asevalitseja nõudnud talt midagi, milleks ta polnud üldse valmis.

      „Mul pole mingit soovi abielluda,” sõnas ta omaette. „Kui aga see soov tekib, siis tahan olla absoluutselt kindel, et tegemist on kellegagi, keda ma armastan kogu oma ülejäänud elu. Ning kes armastab mind sama kaua.”

      Kas see on aga võimalik või on see vaid asjatu unistus? Mees hakkas selles kahtlema.

      Ta ohkas.

      „Mida ma pean tegema?” küsis ta endalt. „Mida ma küll pean tegema?”

      Siinkohal saabus temasse selgus. Ta peab nägema Vandat.

      Ta peab neiult küsima, kas nad mingi ime läbi suudaksid leida väljapääsu sellest lõksust, mille lord-asevalitseja oli nende jaoks valmis seadnud.

      Preili Vanda Sudbury oli tähelepanuväärselt kaunis noor daam, meelekindla karakteriga ja häirivalt nupukas. Kahekümne nelja aastasena oli ta juba viis aastat olnud isa majas perenaiseks ja sai selle ülesandega kergesti hakkama.

      Tema ilu oli iseäralik. Ta polnud elegantsel naiselikul viisil kenake, vaid meeldiva välimusega, tumedate säravate silmadega. Naise juuksed olid rongatiiva karva mustad, andes talle mingi müstilise, peaaegu latiino väljanägemise. Mõnikord näis tema näole tekkivat sundimatult majesteetlik ilme, mis ei sobinud kokku tema kui Inglise provintsineiu eluga.

      Mehed nimetasid teda tavaliselt toredaks nooreks naiseks. Nad ei langenud Vanda pärast minestusse ega pakkunud talle lillekimpe, kuid nad imetlesid teda ja nautisid tema seltskonda, olgu siis tantsupõrandal või jahiretkel.

      Ballisaalis oli Vanda kergejalgseim ja lõbusaim kõigist tantsijaist, tema pikakasvuline kuju hõljus graatsiliselt partneri käte vahel. Hobuse seljas oli ta kartmatu, ületades iga takistust sama vapralt kui mees.

      Paljusid härrasmehi oli kuuldud ütlemas, et preili Sudburyle pole daamide hulgas võistlejat, Jupiteri nimel. Aga seejärel hakkasid nad nihelema ja tunnistasid üles, et preili Vanda ajab neile veidi hirmu peale.

      Vanda isa oli seisuse poolest lihtsalt rüütel, aga tema ametikohast lord-asevalitsejana, lisaks veel tähelepanuväärsest varandusest oli küllalt, et kindlustada preili Sudburyle koht seltskonnas.

      Ükski härrasmees, vaatamata sellele, kui kõrge oli tema tiitel, ei vaadanud tollele otsekohesele daamile ülalt alla. Kui mõni oligi nii rumal, siis suutis Vanda oma imeliste silmade pilguga või mõne halastamatu naljaga ta täiesti pulbristada.

      Vaatamata oma puudustele oli ta saanud mitu abieluettepanekut, mitte sugugi ainult õnneküttidelt. Mõnele mehele meeldis siiralt too dramaatiline atmosfäär, mis neidu ümbritses.

      Vanda oli aga kõik need tagasi lükanud, mõnikord sellega isa vihale ajades. Sir Quentin oli auahne, pidades silmas tütart ja eelkõige iseennast. Kui Vanda sai ettepaneku ühelt vikondilt, siis oli vanahärra ekstaasis. Kui tütar aga sellestki ettepanekust keeldus, siis leidis aset plahvatus, mis pani kogu majarahva värisema.

      Kõik peale Vanda. Teda ei kohutanud ükski mees. Pärast seda vihahoogu ütles neiu kosilastele ära ilma isale sellest rääkimata ja keelas kohutavate tagajärgedega ähvardades neil üldse Sir Quentini poole pöörduda. See, et siiani polnud ükski mees olnud küllalt vapper tema käsu trotsimiseks, räägib paljugi Vanda isiksuse tugevusest.

      Tol hommikul oli ta üksinda, sest isa oli läinud asju ajama ja neiu teadis, et tal seisis ees töörohke ennelõuna. Lord-asevalitsejana oli Sir Quentin harjunud, et maakonna inimesed tulevad oma probleemidega tema juurde. Samuti oli ta harjunud mugava tundega, et võib kindel olla oma töökale tütrele, kes toimib tema mitteametliku sekretärina.

      Vanda einestas üksinda ja seadis end raamatukogus laua ääres sisse.

      „Kas isa lahkus õigel ajal, et jõuda kohtumisele?” küsis ta teenijannalt, kes talle umbes tund aega hiljem kohvi tõi.

      „Ta lahkus varakult, preili, aga ei läinud linna poole. Tõld sõitis teises suunas.”

      „Teises suunas…? Sa mõtled Cunningham Halli?”

      „Jah, preili.”

      Vanda tõmbas järsult hinge, omaette midagi pomisedes.

      „Kui papa sõitis sinna, kuhu ma arvan, siis kägistan ta paljaste kätega.”

      „Mida te ütlesite, preili?”

      „Ei midagi. Kohv on suurepärane.”

      Teenijanna ruttas minema, jättes Vanda vaatama kaugusse, mõtted peas kihamas.

      Kui Robert läbi küla Sudbury Grange’i sõitis, kaalus ta erapooletult Vanda häid ja halbu külgi.

      Nad olid alati olnud sõbrad. Neiu naeris tema naljade üle ja oli heatujuline külaline lõuna- või õhtusöögil.

      Vandal oli anne inimestega hästi läbi saada ja neid naerma ajada. Tema suhtumine Robertisse oli alati olnud mõistlik, peaaegu seltsimehelik. Ta polnud nii nõudlik nagu teised naised.

      Mees mõtles närviliselt, kas Vanda tahab temaga abielluda. Kas tema ehk ongi isa skeemi taga? Kui nad aga koos viibisid, polnud ta mehele sellest vähimatki märki andnud.

      Robert imestas, miks oli neiu isa valinud tütrele abikaasaks välja just tema.

      Kuid ta teadis vastust.

      Auahnus.

СКАЧАТЬ