Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp

Чтение книги онлайн.

      Marta ei mõistnud midagi. Tal hakkas mehest kahju ja ta lohutas:

      „Sellest ei ole ju midagi, et ma varem ei teadnud. Hea, et ma nüüd lõpuks teada sain. Võtame asja nii …”

      Meest see ei lohutanud, aga edaspidi sai Marta siiski veel ja veel tunda seda erakordset tunnet.

      Naist valdas nüüd lausa ketserlik mõte: huvitav, miks ema ei olnud talle kunagi sellest tundest rääkinud? Kas ta ise oli üldse oma elus seda tundnud? Kas tema range isa oli kunagi voodis oma naisele hea olnud?

      Emas ei ole õrnu tundeid. See võibki olla seetõttu, et ta ei ole oma elus kirge tundnud. Heitis voodis mehele alla ja lasi ennast lihtsalt võtta.

      Et ema võeti, seda Marta teadis, sest mõnikord laupäevaõhtuti pärast sauna oli vanemate magamistoast kuulda voodi naginat ja isa ähkimist. Aga emast ei olnud midagi kuulda. Mitte niimoodi kuulda, nagu nüüd teda võis kuulda, kui ta Raimiga armatses. Nüüd oli teda ikka väga kõvasti kuulda. Hea, et kuuljaid ei olnud. Siis ta oleks olnud sunnitud ennast tagasi hoidma.

      Üks asi oli siiski täiesti kindel. Kui ema senini ei olnud oma ainsa tütrega naise ja mehe omavahelistest lembehetkedest rääkinud, siis ei tee ta seda enam kunagi. Marta mõtles, et kui temal oleks olnud tütar, siis ta oleks rääkinud temale kindlasti kõigest varakult. Siis tema tütar oleks saanud juba noorena kogeda oma mehega sellist jäägitut kehalist ühtekuuluvust, nagu tema seda nüüd alles küpses eas tundis.

      Ei, tegelikult ta ei kahetsenud midagi oma elus, aga …

      Pojaga oli teisiti. Marta ei suutnud meesterahvaga intiimsustest rääkida. Lootis, et seda teeb Heldur, aga kas ja kuidas mees seda tegi, jäi Martal teadmata.

      Lennartil oli vist siiski tarkus saadud, sest nad on Lille-Maiga väga armastav ja harmooniline paar. Võimalik, et hoopis Lille-Mai ise teadis, kuidas mehega õnnelik olla. Igatahes tundus noorpaariga olevat kõik korras.

      Võib-olla oli minia ema Katre oma ainsale tütrele rohkem abielusaladusi avaldanud kui tema ema omal ajal temale. Katre oli hella ja avatud hingega, niipalju kui Marta teda tundis.

      Ema tuli tuppa ja katkestas Marta mõtisklused:

      „Õige siin unistama jäänud! Vaata ikka kella ka. Varsti lõuna ja sa pole veel söögitegemist alustanudki. Muudkui ehid ja lõigud ennast … Küllap on sul mõni mees silmapiirile ilmunud, peaksid just pingutama, aga sina lähed laisaks kätte …”

      No selge, emasüda oli vist kogu aeg aimanud, et Martal oli toimunud elumuutus. Oma ema eest ei varja midagi, isegi kui tahaks. Marta tundis, et ta ei tahtnudki enam varjata. Ta tõusis, pani käed emale kaela ümber ja saladus vallandus kui paisu tagant:

      „Emmeke, ega ma ei tahtnudki varjata! Lihtsalt ei ole õiget hetke leidnud, et sinuga sellest rääkida, Las see söök oodata veel natuke. Muidugi olen armunud! Kuidas see olekski saanud jääda sulle märkamata, kui mul õnn ajab lausa üle ääre! Ma olen kohe väga-väga armunud …”

      Ema tundus sellest tundepurskest veidi ehmuvat:

      „Aga tema? Kas ka tema on sinusse armunud või …”

      „Muidugi, emmekene, kuis siis muidu. Ikka on, kohe väga on! Meie oleme armunud!”

      Ema seedis veidi saadud informatsiooni ja küsis seejärel mõtlikult:

      „On ta ikka vaba mees? Ega sa ometi abielumehega semmi? Ja kuidas nüüd nii äkki?”

      „Oh ei! Seda küll mitte! Ta on lesk nagu minagi. Ja üks poeg on tal ka. Me tutvusime Kosel trahteri parklas, tol korral, kui ma viimati siit koju sõitsin. Mul parklas kukkusid autovõtmed auto alla, ta tuli mulle appi … ja nii see läks. Jõime veel seal Kose Tarekeses kohvi ja käisime Paunküla veehoidlas ujumas ja …”

      Marta tundis tohutut kergendust. Nüüd oli põhiline räägitud ja õnneks ei olnud ema veel küsinud, kui vana see mees on. Aga ta oli liiga vara rõõmustanud …

      „Kui tal on poeg, siis ta on kindlasti juba vanaisa ka?”

      Vot see oli lõks! Kuidas öelda, et kallima poeg on alles viisteist aastat vana.Marta kohmetus, aga otsustas olla aus. Tulgu siis edasi, mis tuleb.

      Nagunii tuli kõik ära rääkida ja sellega oli tavaliselt nii, et mida varem, seda parem.

      „Raimi poeg Andro on alles noor, nii et ta ei ole praeguseks veel vanaisa staatusesse jõudnud,” sõnas Marta ebalevalt.

      „Ah et vanade inimeste laps?”

      „Mitte päris nii … Tema ema Berit oli sünnitades neljakümne kahene ja nüüdseks ei ole teda enam elavate kirjas. Raim on poega viis aastat üksinda kasvatanud,” leidis Marta veel esialgu pääsetee.

      „Nii kaua oli üksik ja nüüd äkki siis sina?”

      Ja kohe järgneski kardetud küsimus:

      „Kui vana ta siis ise on, see sinu Rain või mis-ta-nimi-nüüd-oligi?”

      Tütar oli kitsikuses. Ta ei suutnud kohe ilma ema ette valmistamata vastata ja otsustas alustada ümber nurga:

      „Tema nimi on Raim … Emme, mäletad, me vaatasime kunagi siin sinuga üht väljamaa filmi, kus noored mehed olid koos eakate naistega. Ja nad armastasid neid naisi päriselt …”

      „Mida sa ometi räägid? Mingi vanuritearmastaja või? Aga sina ei ole ju nüüd nii vana ka. Ja kui ta vanu naisi armastab, miks sa ennast siis lõikuda lasid? Oh! …”

      Ema ei suutnud hingelduse tõttu enam edasi rääkida. Marta poetas kähku vahele:

      „Ega see meie vanusevahe nüüd nii väga suur ka ei ole. No mõned aastad üle kahekümne.” Marta lõpetas sosinal oma pihtimuse ja tundis ääretut kergendust. Nüüd oli see lõpuks välja öeldud ja kivi südamelt langenud.

      Ta ei jäänud enam ema edasisi väiteid ega ohkimist kuulama. Kergejalgselt võttis tütar suuna köögi poole.

      „Ma teen nüüd lõpuks meile süüa ka. Tühi kott ei seisa püsti! Kas ma teen magustoiduks oleva sõstrakisselli juurde manna- või riisiputru? Kumba sa tahaksid? Koorin nüüd kähku kartulid ja teen hakklihakastme, nagu sa eelnevalt soovisid.”

      Ema oli ka tütre järel kööki tulnud. Ta oli vist tahtnud eelmise teema jätkuks veel midagi öelda, aga rehmas nüüd ainult käega ja ütles justkui kahe küsimuse ja probleemi peale kokku:

      „Sinu oma elu … Tee aga, mida ise tahad! Mis nüüd minust enam … Oled kogu elu isepäine olnud ja isa ka enam ei ole, kes sulle aru pähe paneks.”

      Kuigi Martat ei rõõmustanud sugugi, et isa enam ei ole, siis see rõõmustas küll, et isa ei olnud hetkel siin temale aru pähe panemas. Millalgi ometi peab inimene hakkama enda aru järgi elama. Millal siis veel, kui seda ei tee ka kuuekümne ühe aastane inimene?

      Ema ei avaldanud õnneks soovi Raimiga kohtuda ei sel ega ka järgnevatel päevadel. Kas ta tegi seda nüüd tütre moondunud silmnäole mõeldes või puudus tal tõepoolest huvi väimehekandidaadiga tutvuda – mine võta kinni neid teise inimese mõtteid.

      Raimisse puutuva kohta oli tal järgnevatel päevadel ainult üks mokaotsast poetatud küsimus:

СКАЧАТЬ