Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Liiga valusad mälestused. Alati koos Helduriga seda teed sõites peatusid nad Tarekeses, et juua kohvi. Mõnikord võeti ka kerge eine, seda muidugi juhul, kui tagasisõit Marta ema juurest oli jäänud hilja peale ja sealsest söömakorrast juba tunde möödas.

      Hetkeks tundus Martale, justkui oleks Heldur tema kõrval ja sooviks, et ta läheks trahterisse. Tekkis mingi kummaline tunne, nagu oleks väga tähtis, et ta peab sinna minema just täna ja kohe praegu.

      Varsti pööraski Marta autonina maanteelt välja, paremal pool teed asuvasse parklasse. Sujuvalt roolis naine oma Audi S4 kabrioleti suure tumeda maasturi kõrvale. Tema madal kaheukseline kiiskavpunane kabriolett moodustas kõrge musta maasturiga ilusa dueti: üks õrn ja naiselik, teine võimas ja maskuliinne.

      Selle Audi oli Heldur kinkinud naisele vahetult enne oma ootamatut surma, Marta viiekümnendaks juubeliks. Jaanipäeval peeti Marta sünnipäeva ja jõulud tulid juba ilma Heldurita.

      Tolle aja Audide kooreklass, imeilus heleda nahksisuga sõiduriist oli nüüd aastate poolest jõudmas juba keskikka. Kuna Marta oli autosse suhtunud väga heaperemehelikult, nägi see hoolimata east välja suurepärane, kenasti poleeritud ja ilma ühegi kriimuta. See oli viimane suur kingitus Heldurilt ja seetõttu naisele väga kallis. Kuna tol ajal oli tal olemas täiesti korralik auto, siis ei osanud ta sellist kingitust oodata ja oli meeldivalt üllatunud, et Heldur ostis talle hinnalise kabrioleti.

      Heldur oli restoranis õhtusöögi ajal rõõmsa naeratuse saatel ulatanud naisele pisikese pakikese, millest ta leidis Audi võtmed. Eriti kõditas Marta eneseuhkust asjaolu, et kinkimist nägi pealt uus perekond, nende langud.

      Kui Lennart abiellus Lille-Maiga, olid minia vanemad automaatselt perekonda arvatud. Nad said omavahel üsna hästi läbi, kuigi Katre oli Martast viisteist aastat ja tema abikaasa Endel lausa kakskümmend kaks aastat vanem. Sünnipäevi ja perekondlikke sündmusi tähistati ühiselt.

      ,,Võimas pill!” mõtles naine kõrvalseisvale mustale iludusele pilku heites. „Kindlasti mõne noore rikka kuti sõiduriist.”

      Marta vajutas nupule armatuurlaual, auto katus sõitis hääletult ja sujuvalt oma kohale. Seejärel haaras ta kõrvalistmelt käekoti, tõmbas kiirustades võtmed süütelukust ja astus sõidukist välja. Kahjuks tegi ta seda nii kohmakalt, et pillas võtmed käest, need põrkasid vastu tema põlve ja libisesid auto alla. Manöövrile aitas tublisti kaasa Lennarti kingitud võtmehoidja, tilluke maakera, mille poeg oli emale toonud kingiks USA reisilt.

      ,,Oh sa kurat küll!” libises vandesõna naise huulilt. Ta kummardus ja vaatas auto alla. Ei, neid sealt nii lihtsalt kätte ei saa! Maakera oli veerenud koos võtmetega küllaltki kaugele.

      Naine vaatas nõutult ringi. Leiaks kasvõi mingi oksakese … Kahjuks ei hakanud ühtegi silma. Ärritus kasvas: janu, väsimus, palavus. Issand küll! Oli nüüd seda jama veel vaja!

      Marta avas autoukse. Äkki on seal midagi, millega võtmeid kätte saada? Näiteks vihmavari oma kõvera käepidemega aitaks antud olukorras suurepäraselt. Aga kuna ta oli just eelmisel õhtul auto salongi korralikult koristanud, siis ei olnud käepärast ühtegi sobivat eset.

      Naine oli juba üsna tige. Hooga lõi ta autoukse tagantkätt kinni, tehes seda korraliku pauguga. Tavaliselt ta oma armsat „sõbrannat” nii südametult ei kohelnud, aga hetkel oli ta kogu maailma peale tige – õnnetu, tüdinenud ja mis kõik veel.

      ,,Kulla proua! Milles see kena auto süüdi on?” kostis äkki lõbus sõbralik hääl otsekui taevast.

      Marta tõstis ehmunult pilgu ja vaatas üles, otse pika sihvaka noormehe naeratavatesse hallidesse silmadesse, mis teda tumepruuni juuksetuka alt pilklikult seirasid.

      Naine kohmetus veidi. Tal oli piinlik, et keegi tema raevupurset pealt nägi. Fui! Ise tahab daam olla ja lõhub niimoodi kallist sõiduriista! Igatahes oma ilusas hinnalises liibuvas suvekleidis andis ta daami mõõdu välja küll. Marta ei olnud selle ühe sünnitusega oma figuuri sugugi rikkunud, ta nägi olenemata aastatest välja väga kena: rinnakas ja saleda taljega. Kui ainult nägu seda vanust ei reedaks!

      Kuna Marta ei leidnud hetkega sobivaid sõnu vastamiseks, jätkas mees ise:

      ,,Kas midagi on pahasti? Võib-olla saan ma teid kuidagi aidata?”

      ,,Autovõtmed on seal …,” näitas Marta käega auto alla. ,,Ei saa kuidagi kätte!”

      Mees naeratas ja kummardus vaatama, vilistas seejärel üllatunult ja mõtles veidi. Juba hetke pärast oli ta toenglamangus asfaldil ja sirutas oma parema käe auto alla. Seejuures ei jäänud Martal märkamata, kuidas noore mehe lihaseline ülakeha pinguldus õhukese spordisärgi all. Kauaks talle seda nauditavat vaatepilti ei pakutud, kohe oligi mees püsti ja ulatas võtmekimbu Martale.

      ,,Palun! Kui see oli teie ainuke probleem, siis nüüd peaks küll kõik korras olema!” sõnas ta ise seejuures.

      Marta naeratas tänulikult, pistis võtmed käekotti ja endalegi ootamatult tegi mehele ettepaneku:

      ,,Kuidas saaksin teid tänada? … Kavatsesin just minna kohvi jooma. Kas te sooviksite minuga ühineda? Teeksin teile tänutäheks tassi kohvi välja.”

      ,,Käisin just siin õhtust söömas, aga kohvi jätsin küll tõepoolest joomata. Nii meeldivas seltskonnas teeksin seda kindlasti. Võtan suurima rõõmuga teie pakkumise vastu … Minu nimi on Raim,” ulatas ta Martale käe.

      Mehe käepigistus oli tugev ja soe ning mõjus kummaliselt erutavalt. Marta tundis kusagil kõhupiirkonnas kerget võbelust. Liblikad kõhus?

      ,,Mina olen Marta … Marta Koovit,” lausus ta vaikselt.

      Koos siseneti trahterisse ja Marta tellis kaks kohvi.

      ,,Mina paluksin musta ja suhkruta,” teatas Raim.

      Marta valis endale piimakohvi ja võttis ka ühe pakikese suhkrut.

      Lauda istudes tundsid mõlemad ennast vabalt. Noorte meestega oli Marta suhelnud piisavalt. Kui poeg veel kodus elas, käisid tema arvukad sõbrad suviti tihtipeale nende juures grillimas ja saunas. Perekond Kooviti kodus võeti kõiki külalisi alati hästi vastu. Ka Martat nähti meelsasti noorte seltskonnas ja koos räägiti maad-ilmad kokku. Poeg Lennarti sõbrad olid igati meeldivad noormehed ja suhtlesid tema emaga suurima heameelega. Need olid toona lõbusad olengud.

      Kahjuks oli see ilus aeg nüüdseks jäädavalt möödas. Marta elas juba kümme aastat oma suures majas täiesti üksi. Mõnikord oli ta kaalunud maja müümistki, aga ei raatsinud koos Helduriga ehitatud Viimsi kodust loobuda. Liiga palju oli mälestusi, nii õnnelikke kui ka kurbi.

      ,,Täna on nii hirmus palav ilm! Kavatsesin just minna Paunküla veehoidlasse ujuma. Mis te arvate, kas tuleksite koos minuga? On teil veel tunnike aega?” äratas mehe hääl naise mõtetest.

      Marta kõhkles hetke ja otsustas: miks ka mitte. Tal oli ju trikoo kaasas, seekord õnneks uus, väga ilus moodne helesinine riideese. Ema juures käies oli tal trikoo alati kaasas, kuna ema maja asetses järve kaldal. Marta oli oma elu jooksul väga palju sealses järves ujunud.

      ,,Ma ei ole kunagi Paunkülas käinud, liiati siis veehoidlas ujumas. Kuigi ujumine mulle väga meeldib, ei ole lihtsalt juhust olnud sinna sattuda. Ühineksin teiega hea meelega, kui te nii lahkelt kutsute. Mul ei ole kuhugi kiiret, keegi mind kodus ei oota. Oleksin meeleldi teie seltskonnas,” vastas Marta eneselegi ootamatult täiesti siiralt ja punastas kergelt.

      ,,Siis oleme ühes seisus – СКАЧАТЬ