Tüdruk, kes peab surema. David Lagercrantz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlesin, et mees oli säärane, kelle me parema meelega tahaksime kiiresti ära unustada?” jätkas ta.

      „Ütlesite.”

      „Aga see ei pea päriselt paika, vähemalt mitte minu puhul. Tundub, nagu ...”

      „Tundub nagu mis?”

      „Nagu oleks tema kehal meile midagi rääkida.”

      „Mismoodi?”

      „Paistab, et ta on käinud läbi nii jääst kui tulest. Ma ei usu, et oleksin kunagi varem midagi säärast näinud.”

      „Karm tegelane.”

      „Jah, võib-olla. Ta oli katki, ja kirjeldamatult räpane. Haises lausa kohutavalt. Ometi oli temas mingisugune väärikus. See on vist see, mida ma öelda tahan. Miski, mis kogu tema alandatuse juures tema vastu respekti tekitas. Ta oli võitleja.”

      „Kas ta oli endine sõdur?”

      „Ei, ühtegi kuuliarmi ma ei näinud.”

      „Või kuulus mõnesse primitiivsesse suguharusse?”

      „Vaevalt küll. Ta hambaid olid ravitud, ilmselt oli ta ka kirjaoskaja. Vasakul randmel oli budistlikku ratast kujutav tätoveering.”

      „Saan aru.”

      „Tõesti?”

      „Saan aru, et mingil moel ta liigutas teid. Kuulan oma kõneposti läbi ja kontrollin järele, kas ta on minuga ühendust võtnud.”

      „Aitäh,” ütles naine, arvatavasti vestlesid nad veel veidi aega, Mikael ei olnud selles päris kindel, ta mõtted läksid taas mujale.

      Kuid kohe seejärel lõpetasid nad kõne ja Mikael jäi mõtlikult diivanile istuma. Hornsgatanilt kostis Midnattsloppeti ööjooksu hüüdeid ja aplausi, ta tõmbas sõrmedega läbi juuste. Viimasest juuksuriskäigust on kindlasti juba kolm kuud möödas. Ta peaks end kokku võtma. Ta peaks koguni elama hakkama ja lõbutsema nagu kõik teised, mitte üksnes töötama ja end viimase piirini pingutama, võib-olla peaks ta ka telefonile vastama ja mitte nii jäägitult oma neetud reportaažidele keskenduma.

      Ta läks vannituppa, see ei parandanud ta tuju. Riided kuivasid restil. Kraanikausis olid hambapasta- ja habemeajamisvahu plekid, vanni põhjas karvad. Sulejope, mõtles ta, keset suve? Selles on midagi kummalist, kas pole? Aga tal oli raske keskenduda. Pähe tikkus liiga palju ja liiga erinevaid mõtteid, ta pesi kraanikausi ja peegli puhtaks, lappas kuiva pesu kokku, võttis mobiili ja kontrollis kõneposti.

      Tal oli kolmkümmend seitse vastamata teadet. Ühelgi inimesel ei peaks olema kolmekümmet seitset vastamata teadet, piinatult kuulas ta need kõik läbi. Issand jumal, mis inimesed need küll on? Paljud andsid tegelikult vihjeid, olid sõbralikud ja leebed. Ent enamik olid lihtsalt vihased. Te valetate sisserännu kohta, karjusid nad. Te mätsite kinni tõde moslemite kohta. Te kaitsete finantseliidi juute. Teda oleks nagu kõntsaga üle valatud, vähe puudus, et ta oleks telefoni kinni vajutanud. Kuid ta kuulas vapralt edasi ja lõpuks jõudis ta kõneni, mis ei kaldunud ei ühte ega teise leeri. See oli vaid hetkeline segadus.

      „Hello, hello,” ütles üks hääl aktsendiga inglise keeles, hingas raskelt ja lisas pärast vaikimist: „Come in, over.”

      Kõlas nagu raadiotelefoni kutsung, järgnes veel paar sõna, millest polnud võimalik aru saada, võib-olla olid need koguni mõnes teises keeles, kuid toon oli meeleheitlik ja üksildane. Kas see võis olla kerjus? Võimalik. Ent sama hästi võis see olla ka keegi teine. Kindel ei saanud olla, Mikael vajutas telefoni kinni, läks kööki ja kaalus, kas helistada Malin Frodele või ükskõik kellele, kes aitaks tal natuke tuju tõsta. Kuid ta heitis selle mõtte kõrvale ja saatis hoopis Lisbethile krüptitud sõnumi. Mis tähtsust sellel on, et Lisbeth temast midagi teada ei taha?

      Ta on Lisbethiga seotud ja nii see jääb.

      TVERSKOI PUIESTEEL SADAS vihma, Camilla või Kira, nagu ta end nüüd nimetas, istus autojuhi ja ihukaitsjatega limusiinis ja vaatas oma pikki sääri. Tal oli seljas must Diori kleit ja jalas punased kõrge kontsaga Gucci kingad, kaelas säras siniseid välke heites Oppenheimeri teemant.

      Ta oli vapustavalt ilus, keegi ei teadnud seda temast endast paremini ja sageli jäi ta viivuks autosse istuma nagu praegugi. Talle meeldis kõike ette kujutada: kuidas mehed tema sisse astudes võpatavad, kuidas paljud ei suuda jõllitamist lõpetada ega isegi suud kinni panna. Kogemusest teadis ta, et vaid mõned üksikud julgevad talle komplimente teha ja silma vaadata. Kira unistas alati sellest, kuidas ta särab nii nagu ei keegi teine, ta pani silmad kinni ja kuulas katusele trummeldavat vihma. Siis vaatas ta läbi toonitud klaaside välja. Tänaval polnud midagi erilist näha.

      Vaid käputäis mehi ja naisi külmetasid vihmavarjude all, neid vist ei huvitanudki, kes autost välja astub, ja ärritunult pööras ta pilgu restorani poole. Külalised lõid klaase kokku ja vestlesid, eemal väikesel laval mängisid viiuldajad ja tšellist, ja seal, issand jumal küll, ilmus nähtavale seasilmade ja paksu kõhuga Kuznetsov. Kuznetsov oli narr, Kiral tekkis tahtmine välja minna ja mehele vastu kõrvu anda.

      Aga tal tuli säilitada rahu ja kuningannalik sära, mitte silmapilgukski ei tohi ta paljastada, et viimasel ajal on ta otsekui mõõtmatusse kuristikku kukkunud ja raevutsenud selle üle, et neil pole ikka veel õnnestunud tema õde leida. Ta uskus, et pärast õe aadressi avastamist ja ta tuvastamist läheb see kiiresti. Kuid Lisbeth jäi kadunuks ja isegi Kira kontaktid GRU-s – isegi mitte Galinov – ei suutnud teda leida. Nad teadsid, et Kuznetsovi trollivabriku ja teiste Kiraga seotud objektide vastu pandi toime keerukaid häkkerirünnakuid. Aga polnud teada, millised neist olid Lisbethi, millised aga teiste häkkerite kätetöö. Ainult üks oli kindel: see peab lõppema. Kiral on lõpuks ometi vaja rahu saada.

      Kaugemalt kostis müristamist. Politseiauto sõitis mööda, Kira võttis peegli ja naeratas endale otsekui jõudu kogudes. Siis tõstis ta uuesti pilgu, nägi Kuznetsovi nihelemas ja oma kikilipsu ning kraed näppimas. Idioot oli närvis, hea seegi. Ta tahtis, et mees higistaks ja väriseks ega räägiks oma kohutavaid nalju.

      „Nüüd,” ütles ta ja vaatas, kuidas autojuht Sergei välja astus ja tagaukse avas.

      Ihukaitsjad läksid välja. Ta viivitas veidi, kontrollis, kas Sergei on vihmavarju lahti teinud. Siis sirutas ta jala välja, lootis nagu tavaliselt kuulda kedagi ohkamas, õhku ahmimas. Kuid midagi polnud kuulda peale vihma, keelpillimuusika ja häältesumina, ta otsustas olla külm ja jahe, pea püsti hoida, silmanurgast nägi ta, kuidas Kuznetsov ootusärevusest ja rahutusest särama lõi ja käed tervituseks laiali sirutas, kuid ta tundis samas ka midagi muud: kogu kehast läbi tungivat ehedat ja teravat hirmu.

      Paremale jääva maja seina ääres toimus midagi arusaamatut, ta heitis pilgu sinnapoole ja nägi lähenemas tumedat kuju, käsi jaki all, ta tahtis midagi oma ihukaitsjatele karjuda või lihtsalt maha viskuda. Selle asemel tardus ta aga täielikult keskendudes paigale, justkui võiks vähimgi ettevaatamatu liigutus talle elu maksta, ja võib-olla taipas ta juba siis, kes see oli, ehkki ta aimas esialgu vaid kontuure, lähenevat varju.

      Midagi selle kuju liikumises, sihikindlates sammudes tekitas Kiras kohutava eelaimuse ja enne kui ta jõudis oma mõtte lõpuni mõelda, mõistis ta, et lõpp on ligidal.

      4. peatükk

      15. august

      KAS СКАЧАТЬ