Kellassepa tütar. Kate Morton

Чтение книги онлайн.

      Trepist üles jõudnud, heitis Elodie kingad jalast ja tegi aknad lahti. Proua Berry aias kasvav kuslapuu oli suvega ägedalt vohama hakanud, klammerdudes maja tagaseinal telliskivide vahele, nii et hõrk aroom heljus sooja pärastlõunatuulekesega üles ja täitis terve korteri.

      Elodie põlvitas põrandale ja avas videokassette täis kohvri, mille isa oli tema jaoks valmis pakkinud. Elodie tundis kohvri ära, isa oli selle ostnud kaheteistkümne aasta eest, kui Elodie talle augu pähe rääkis, et ta läheks Viini klassikalise muusika turneele. Kohver oli näinud paremaid päevi ja nägi sedavõrd väärtusliku lasti kohta väga ilmetu välja. Kes võinuks arvata, et selles kohvris on isa süda, ja Elodie arvates oli samamoodi mõelnud ka isa: sedasi on turvalisem.

      Sees oli vähemalt kolmkümmend videokassetti, kõik hoolsalt siltidega varustatud, kuupäev, kontsert, toimumiskoht ja muusikapala isa korraliku käekirjaga peale märgitud. Tänu proua Berryle oli Elodie käsutuses Londoni kindlasti üks viimaseid videomagnetofone, ja nüüd ühendaski ta selle oma teleriga.

      Ta võttis suvalise videokasseti ja pani videomagnetofoni.

      Äkki käis kõhusopis närviline võbelus.

      Videokassett polnud täielikult tagasi keritud ja tuba täitus otsekohe muusikaga. Lauren Adler, hinnatud tšellosolist ja Elodie ema, ilmus ekraanile suures plaanis. Ta polnud veel alustanud, vaid embas tšellot, pillikael enda kaelaga ühte põimunud, orkester selja taga mängimas. Sellel videol oli ta väga noor. Lõug oli püsti, pilk kinni dirigendil; pikad juuksed valgusid kosena üle õlgade selga mööda alla. Ta ootas. Lavatuled valgustasid üht näopoolt, jättes teise dramaatiliselt varju. Ta kandis peenikeste õlapaeltega mustast atlass-siidist kleiti, kaunid käsivarred – petlikult haprad, ent tugevad – olid paljad. Ta ei kandnud mingeid ehteid peale kuldse abielusõrmuse; sõrmed toetusid pillikeeltele, paika seatud, tegutsemisvalmis.

      Nüüd oli ekraanil dirigent, valge kikilipsu ja musta pintsakuga mees. Ta viipas orkestri korraks vakka ning noogutas pärast paari vaikusehetke Lauren Adlerile. Naine hingas sisse ning seejärel alustasid tema ja ta tšello oma tantsu.

      Emast kirjutatud paljude artiklite seas, mida Elodie oli ahnelt neelanud, kordus ikka ja jälle üks omadussõna: Adleri talent on ülev. Kõik kriitikud olid ühel meelel. Ta saadeti siia ilma tšellot mängima ja iga muusikapala, kui tahes tuntud, sündis tema käte all uueks.

      Elodie isa hoidis kõik järelehüüded alles, kuid The Timesis ilmunud nekroloog meeldis talle eriti, niisiis sai see raamitud ja lavafotode kõrvale seinale riputatud. Elodie oli seda palju kordi lugenud, üks lõik lausa sööbis mällu: „Lauren Adleri talent mõrastas tavakogemuse, nii et läbi vastse prao paistsid kätte selgus ja puhtus ja tõde. See oli tema kingitus kuulajaskonnale; Lauren Adleri muusika kaudu kogeti seda, mida religioossed inimesed nimetaksid jumalaks.”

      Silt videokassetil ütles, et ettekanne leidis aset Royal Albert Hallis aastal 1987 ja muusikapala oli Antonín Dvořáki tšellokontsert h-moll, op. 104. Elodie märkis selle üles.

      Ema mängis nüüd saateta, ja orkester – range näoga naiste ja tumeda raamiga prillidega meeste hägune meri – istus väga vaikselt tema selja taga. Südantlõhestavad tšellohelid saatsid judina mööda Elodie selgroogu üles.

      Lauren Adler oli uskunud, et helisalvestis on elutu asi. The Timesile antud intervjuus ütles ta selle otse välja ning jätkas võrdlusega, et otseettekanne on nagu järsak, mille veerel kohtuvad hirm, ootusärevus ja rõõm; kuulajate ja esineja ühine unikaalne elamus, mille võimsus jäädavasse vormi surutuna täielikult kaob. Ent helisalvestis oligi ju kõik, mis Elodiel üldse oli. Emast kui muusikust tal mälestusi polnud. Kui Elodie oli väga väike laps, viidi ta kord või paar ema esinemist vaatama, ja muidugi oli ta kuulnud ema kodus harjutamas, ent tegelikult Elodie ema professionaalset tšellomängu ei mäletanud – ema ettekanded ei eristunud ta muljete pagasis teistest kontsertidest, kus mängisid teised muusikud.

      Ilma pealgi poleks ta seda tunnistanud isale, kes elas mõttest, et Elodie neid mälestusi endas kannab; enamgi veel, et need on oluline osa sellest, kes ta on. „Sinu ema mängis sulle juba siis, kui sina alles ta kõhus olid,” rääkis isa rohkem kordi, kui Elodie jaksas kokku lugeda. „Ta ütles ikka, et südamelöök on esimene muusika, mida inimene kuuleb, ja et iga vastsündinu tunneb oma ema laulu rütmi.”

      Isa rääkis sageli just nii, nagu võiksid temal ja Elodiel olla ühesugused mälestused.

      „Mäletad, kui ta esines kuningannale ja publik tõusis lõpus püsti ja seisis kolm minutit plaksutades? Mäletad seda õhtut, kui ta esitas Royal Albert Halli klassikalise muusika kontserdil Bachi kõik kuus tšellosüiti?”

      Elodie ei mäletanud. Ta ei tundnud oma ema kohe mitte üldse.

      Ta sulges silmad. Osaliselt oli probleem isas.

      Isa kurbus oli lihtsalt nii läbitungiv. Selmet lasta – kas või aidata – Lauren Adleri surmast tekkinud kurbusekuristikul sulguda, hoidis isa keeldumine emast lahti lasta seda kuristikku kangekaelselt avali.

      Õnnetusjuhtumile järgnenud nädalatel kuulis Elodie aias olles juhuslikult pealt paari heasoovlikku naist, kes olid käinud kaastunnet avaldamas ja nüüd oma auto juurde tagasi läksid. „Hea seegi, et laps on alles nii väike,” ütles üks eesvärava juurde jõudes teisele. „Kasvab suureks ja unustab ega saagi teada, millest ta ilma jäi.”

      Osaliselt oli neil õigus: Elodie oli unustanud. Tal oli lihtsalt liiga napilt isiklikke mälestusi, millega ema surmast jäänud auku täita. Teisalt aga arvasid nad valesti, sest Elodie teadis täpselt, millest ta ilma oli jäänud. Tal ei lastud unustada.

      Nüüd avas ta silmad.

      Väljas oli pime: öö oli videviku kõrvale tõrjunud. Toas virvendas tühi televiisoriekraan. СКАЧАТЬ