Bulgaaria – Sunny Beach. Fil

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtted. Tundsin end ohtliku kriminaalkurjategijana, kes mõtleb, kas tunnistada kõik üles, või panna jooksu. Kuna mu saja meetri jooksurekord on joostud 25 aastat tagasi ja siis ka oli aeg 21 sekundit (selle ajaga 50 km käijad läbivad vähemalt 200 meetrit), siis tundus viimane mõte eriti jaburana. Hakkasin üle kere värisema, kui mu seljakotist leitigi miskit kahtlast. Ma ei näinud, mis see on, kuid midagi võeti mu kotist välja ja hakati seda üheskoos uurima. Kõik inimesed, kes sel ajal turvakontrollis olid, vaatasid kahtlustavalt minu poole. Isegi need, kes parasjagu ise mõnest kõrvalväravast läbi oleksid pidanud minema. Siis pisteti järsult üks pisike pruun pudel mulle nina alla ja küsiti, mis see on?

      Olin nii jahmunud, et tahtsin öelda, et ei tea, aga õnneks meenus mulle, millega tegu. See oli poja köharohi, mille otsustasime igaks juhuks kaasa võtta ja mis pidi hoopis Liisi põhjatus käekotis, koos teiste ravimitega, olema, kuid oli minu seljakotti ära eksinud. Mina muidugi ei teadnudki selle olemasolust oma seljakotis. Öelge veel, et naised ei valda mustkunsti! Hea oli, et sain eesti keeles suhelda ja kokutades end väljendada. Seepeale ütles üks turvatöötaja mulle, et kõik on korras, mispeale stabiliseerus teiste turvaväravate läbijate tegevus. Mind mu kotile ikkagi ligi ei lastud. Üks kontrollija võttis rohukarbis olnud infolehe, kuhu oli kirjutatud vist number 5 kirjasuurusega, sest mina oleks küll vajanud luupi selle lugemiseks. Tema pingutas oma silmi ja veeris, kuni jõudis kohani: „…on eluohtlik!” Sel hetkel jäi lugemine pooleli. Ta vaatas mulle sügavalt silma. Katsus seejärel, kas pudel on olnud eelnevalt avatud ja kui avastas, et ei ole, andis selle mulle koos karbiga tagasi ning ütles: „Võite minna.”

      Nagu kivi oleks südamelt kukkunud, tundsin sellist kergendust, et tõuse või lendu. Lappasin kõik oma asjad nii kiiresti kokku, kui oskasin ja lasin sellest ruumist jalga.

      Liisi pärast vabandas, et oli ära unustanud, et selle minu kotti pani. Mis seal ikka, olekski muidu liiga igav algus sellel reisil olnud.

      Ülejäänud vaba aja veetsime Lottemaa mängumaja juures, kus Kristjan jooksis ringi, lasi liugu, hüppas ja kargas, nagu korralikule sportlasele kohane. Igatahes oli ta esimese viie minutiga täiesti läbimärg. Mina läksin vett lennu ajaks ostma. Arvestasin veel sellega, et sihtkohas on tiba soojem kui meil, mistõttu võime tahta rohkem juua ja seda me enne ju mujalt ei saa kui lõpuks hotellis.

      Õhku tõusmine oli meil kuidagi üllatavalt kerge ja lihtne. Varasema kogemuse järgi ootasime nagu midagi muud, aga ei saanud suurt arugi, enne kui olime teisel pool pilvi. Liisi käskis pojal kogu aeg neelata. Sedasi teatavasti saab rõhu muutuse tõttu „lukku” minevad kõrvad taas töökorda. Sõnakuuleliku lapsena Kristjan tegigi seda kogu aeg. Kahtlust tekitas lapse käitumine. Oli näha, et peaegu kõigil lennukis olid kõrvad „lukus” ja järjepidevalt kas neelatati või näriti nätsu, aga meie poja juures ei olnud üldse aru saada, et teda miski häiriks. Mängis, nagu oleks oma tavapärases elukeskkonnas, ainult neelatas, kui ema seda käskis. Pärast maandumist meenus meile, et tal on ju sondid ära lõigatud ja sestap tal ei tohikski kõrvad „lukku” minna. Seega oli kogu see kohustuslik neelamisaktsioon rohkem treeningu eest. Lend läks üldiselt väga hästi ja üsna kiiresti, kuni algas maandumine. Igavuse peletamiseks olime vahepeal poisile andnud tahvli mängimiseks ja nüüd ei saanud ta aru, miks see käest ära võeti. Väikese kisaga olukord lahenes ja peagi olidki rattad vastu maad.

      Burgase lennujaamas ootas meid vastu tulnud eesti keelt kõnelev tädi, kes jagas rahva bussidesse laiali ja sõit võis alata. 30 kilomeetrit hotellini võttis veidi üle 40 minuti aega. Enamasti oli lubatud sõita 70-ga, vahepeal ka 50-ga. 90-ne märki nägin ma üldse ainult ühe korra sellel teelõigul. Samas, see ei omanud mingit tähtsust.

      Hotellis võeti meid kenasti vastu. Pärast isikut tõendavate dokumentide “konfiskeerimist” tuli leti tagant noormees ja tahtis aidata meil kohvreid tassida. Muide, Bulgaarias on tavaline see, et klientide dokumendid seisavad hotelli retseptsiooni seifis. Aga sellele noormehele ütles Liisi, et me jõuame ise ka oma pagasit tassida. Ühesõnaga, loobusime pakutavast luksuslikust teenusest. See oli aga suur viga, sest selles majas ilma giidita seiklemine oli ka paras elamus. Meie toa number oli M43. Eeldasime, et see asub neljandal korrusel. Sõitsime liftiga neljandale, aga seal olid kõikide tubade numbrid kolmekohalised stiilis 411-460. Mööda maja suvaliselt ringi joostes selgus, et sellel majal on kolm erinevat korpust: A, B ja C. Ma jätsin pere keset koridori seisma koos kõikide kompsudega ja läksin ise jooksujalu mööda maja õiget ust otsima. Alustasin teiselt korruselt ja leidsin A korpuse vasakust tiivast toad numbritega A11-A23, sama korruse B korpusest leidsin samad numbrid, kuid A asemel oli B ja sama kordus C korpuses. Olin segaduses. Jooksin tagasi esimesele korrusele ja küsisin retseptsioonist, kuhu meie tuba ikka jääb ja mitmendal korrusel see on. Sain vastuse, et neljas korrus on õige ja ka A korpus on õige. Olin endiselt segaduses. Läksin tagasi liftiga neljandale korrusele ja ütlesin teistele ka, et oleme küll õiges kohas, kuid ilmselt on mingit salakoodi vaja, et veel nähtamatu uks avaneks ja siis leiaksime lõpuks oma toa üles. Igatahes palusin neil oodata ja otsustasin piiluda kõikide uste vahelt sisse, kus polnud peal silti toa numbriga. Esimese klaasist ukse tagant leidsin kohe uue koridori, kus asunud tubade numbrid algasid kõik M-tähega. Sisimas hüüatasin: „Hurraa!” ja liikusin vaid kümnekonna meetri kaugusel seisva pere juurde.

      Ukse võtmeks anti meile tavalist kliendi- või pangakaarti meenutav kaardike. Kui sellega vibutada ukselingi kohal, siis hakkas uks laulma ja avanes. Esimesed uksest sissesaajad ahhetasid nii, et mina viimase sisenejana ei saanud mõhkugi aru, milles asi. Aga see tuba oli ahhetamist väärt. Meie tuba oli läbi kahe korruse. Mõlemal korrusel 2 voodit, lisaks oma rõdu, dušš, WC, riidekapp, külmik ja teler. Ülemisel korrusel oli veel lahtikäiv diivan ja alumisel lahtikäiv tugitool. Seega, meil oli kaks korralikku, eraldi suurt tuba, mida ühendas trepp. Magamiskohti kahe korruse peale kokku 7 inimesele.

      Õhtusöögi aeg oli selles hotellis 18-21. Tänu sellele jõudsime veel õhtusöögile. See oli ka uudne kogemus. Mina, kes ma enda arvates olen ikka päris palju reisinud elu jooksul, ei olnud sellist toiduvalikut varem näinud. Ma usun, et Eestis on mõni üksik restoran, mis pakub nii laia valikuga menüüd, kui seal oli. Lisaks kõigele muule oli kaks erinevat ruumi, kus kokad valmistasid toitu otse klientide silme all ja tõstsid valmis söögi soovijaile otse taldrikule. Iga päev oli valikus midagi looma-, linnu-, sea-, lambalihast ja kalast, 7-8 erinevat magustoidu võimalust ja 6 erineva maitsega jäätist. Erinevaid salateid ja vorsti- ning juustuvalikut ma kokku lugeda ei jõudnudki. Seda kõike piiramatus koguses!

      Kui kõht sai korralikult täis söödud, läksime jalutama. Väljas oli kottpime. Eesmärk oli Musta mere äärde minna. Mina otsustasin teekonna valimisel seekord mitte kaasa rääkida. Kuna Liisi väitis, et oli rõdult näinud merd, siis lasin temal seekord orienteeruda ja öelda, kuhu peab minema. Paraku pole tema orienteerumine kunagi olnud eriti heal tasemel. Ta on võimeline kõikjal ära eksima. Nii juhtus ka seekord. Tõsi, päris ära me siiski ei eksinud, hotelli asukoht oli enam-vähem ikka teada. Küll aga liikusime me merest aina kaugemale. Me jõudsime mingi suure tee äärde, kus, nagu Tallinnaski, enamus tänavalampe ei põlenud. Ümberringi valitses täielik pimedus. Ainsana andsid valgust poodide ja hotellide neoonreklaamid. Omamoodi nii äge, samas ka veidi hirmutav.

      Hotellituba alumisel korrusel

      Hotellituba ülemisel korrusel

      Igatahes oli pärast 10-minutilist jalutuskäiku kõigile selge, et sel päeval me merd ei näe ja nii otsustasime hotelli tagasi jalutada. Kui nüüd tagant järgi kaarti vaadata, siis tundub, nagu oleksime kõndinud lihtsalt suure kaarega ümber meie hotelli. Aga mis sellest, lahe oli keset septembrit kottpimedas jalutada T-särgi väel ja seejuures tajuda, kui mõnusalt soe väljas on.

      Hotelli tagasi jõudes läksime Lobby baari. Pikka, seinal seisvat, jookide nimekirja silmitsedes otsustasin järgi proovida kõik alkohoolsed kokteilid, mida seal pakutakse. Tegelikult oleksin СКАЧАТЬ