Külm maa. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsimata enamat ja ootamata, et Perez temaga juttu puhuks või ta sisse kutsuks.

      „Kas see punases kleidis naine ei võinud maja omanik olla?” Lõppude lõpuks, miks mitte? mõtles Perez. Ta oli surnud naise liigitanud eksootiliseks ja hispaanlannaks, aga võib-olla kannaks ka ameeriklanna punast siidkleiti.

      Sandy kehitas õlgu. Ta ei tahtnud oletada, kartes eksimist.

      „Ja sa oled kindel, et pole teatatud kellegi kadumisest?” Perezi arust ei saanud too naine peatuda seal majas üksinda. Või kui ta oli üksi, siis pidanuks ta saarerahvast tundma. Veebruar ei olnud see aeg, mil teha pikki jalutuskäike ja loodusvaateid nautida. Ja kui ta olekski sedasorti turist olnud, siis poleks ta riietunud nii, nagu ta leiti. Siis oleks tal olnud seljas sviiter ning jalas teksased ja villased sokid – isegi toas. „Millal nad majja sisse lähevad?”

      „Varsti,” kostis Sandy. „Enne pimedat. Neil on generaator üles pandud, aga nad tahaksid alustada päevavalges.”

      Perez noogutas. „Sa ole juures, Sandy. Aga enne minekut räägi Shetlandi Raadioga, et nad tänaõhtusse ülekandesse paneksid teate, et me palume infot. Omaniku telefoninumbrit või mõnda kontakti. Tal pidi olema keegi, kes külaliste vahel maja koristas ja kellel olid võtmed. Ja andku edasi selle salapärase naise kirjeldus.”

      „Me ei jõudnud eile surnut õigeks ajaks praami peale viia,” ütles Sandy, nagu oleks see talle just praegu meenunud ja nagu peaks Perez seda teadma. „Ta sõidab Aberdeeni täna õhtul. James Grieve on ootevalmis.”

      „Oleks hea nimi enne teada saada, kui James lahkama hakkab,” lausus Perez. „Ma tahaksin sugulastele teatada, mis toimub, enne kui ta sellega alustab.” Tema telefon helises. Perez arvas, et teda kutsutakse järjekordsele koosolekule, aga helistaja oli Kathryn Rogerson, noor naisterahvas, kes oli hiljaaegu asunud Ravenswicki kooli õpetajakohale.

      „Härra Perez, ma kardan, et peame kooli tänaseks sulgema. Ehitusosakond tahab mäenõlva kuni Gailsgarthini läbi uurida. Võimalik, et see tuleb tee poolt ära kindlustada. Kui siin tuleks teine maalihe, siis jääks kool otse selle teele, ja meil soovitati kõik lapsed minema viia.” Õpetajanna hääl kõlas nii, nagu oleks ta ise laps, mitte tõsiselt ja täis otsusekindlust teha, mida vaja. Perez tundis ta isa, kes oli advokaat ja kelle büroo asus kohe Commercial Streeti kõrval. „Ma tean, et Maggie Thomson hoolitseb vahel Cassie eest, kui sa tööl oled, aga ta on õele külla sõitnud ja tema lend tühistati.”

      Niisiis tuleb tal hakata telefonikõnesid võtma, et lapsehoidmine ära korraldada. Justkui tal muud teha poleks. Cassie pärisisa Duncan Hunter oli Hispaanias, sõlmimas väidetavasti lepingut firmaga, mis toob üüriturule puhkusevillasid. Tegelikult pagemas Shetlandi kõige närusema aastaaja eest. Need šetlandlased, kes said endale puhkust lubada, võtsid seda just sel ajal.

      „Mõtlesin, äkki sa soovid, et ma toon Cassie Lerwickisse ja ta on pärastlõuna koos minuga,” ütles õpetajanna kõhklevalt, nagu võiks Perez pakkumist ebasündsaks pidada. „Temast ei ole tüli ja sa vähemalt tead, et ta on linnas väljaspool hädaohtu. Me pole seal ohutsooni lähedalgi.”

      „Oled kindel? See kõlab üsna sedamoodi, et tunned kohustust oma õpilastele lapsehoidjaks hakata, kui kool kinni on.”

      „Mitte sugugi!” Perez kujutles teda kooli väikeses kantseleis istumas. Ta oli väike ja korralik ning käitus lastega kenasti, kuid ei talunud silmaotsaski rumalusi. Cassie jumaldas teda. „Me oleme ilmselt suletud kuni järgmise nädalani, nii et kui sul on mõnel muul päeval Cassiele hoidjat vaja, siis ainult ütle.”

      „See on sinust väga kena. Aga ma püüan ülejäänud nädalaks ikka midagi välja mõelda,” ütles Perez. Ta tundis ennast ebamugavalt. Osalt sellepärast, et tema arvates ei olnud õige naise head südant ära kasutada. Osalt sellepärast, et talle ei meeldinud emotsionaalselt võlgu olla. Talle ei olnud kunagi eriti meeldinud, et teda aidatakse. „Ma ei teagi, millal ma Cassie õhtul ära saan viia.”

      „Tule meile õhtust sööma,” ütles Kathryn. „Ema teeb alati tervele rügemendile.”

      Perez alles mõtles välja vabandust, mis ei kõlaks liiga ebaviisakalt, kui õpetajanna kõne lõpetas.

      3. peatükk

      Oli 14. veebruar. Sandyl oli uus tüdruk, kes täitis ta mõtteid ja ähmastas keskendumisvõimet. Louisa töötas õpetajannana Yellil – ühel põhjasaarel, kuhu pääses praamiga; Sandy tundis teda ühisest kooliajast saadik, kuid käinud olid nad kõigest paar kuud ja Sandy liikus edasi alles kobamisi. Oli kesknädal ja nad ei olnud kavandanud koos valentinipäeva pidada, vaid otsustanud laupäeva õhtul välja minna. Sandy oli Louisa käest küsinud, mis talle meeldiks, kuid tüdruk teda palju ei aidanud: „Miks sa mind ei üllata, Sandy?” Mis kõlas justkui väljakutse. Sandy oli mures ja oli lausa lootma hakanud, et tee on endiselt suletud ja surnud naine tuvastamata, mis lubab tal öelda, et peab tööl olema.

      Nüüd küsis ta endalt, kas peaks Louisale helistama, tõendamaks, et ta pole kohtingut unustanud. Või arvab Louisa, et see on kuidagi halemeelne? Louisa oli kõige ebasentimentaalsem naine, keda ta elus näinud oli. Sandy teadis, et poes nähtud roosad kaardid, sädelevad südamed, kaisukarud ja õhupallid oleksid talle talumatud olnud. Lõpuks saatis ta sõnumi: Mõtlen täna sinu peale. Räägime hiljem. Selle peale ta ometi ei pahanda?

      Teel auto juurde põrkas ta kokku Reg Gilbertiga, kes oli nähtavasti enamuse päevast seal ringi luuranud. Reg oli The Shetland Timesi vanemreporter. Varem töötas ta suure piirkondliku päevalehe juures Midlandsis ja põhja meelitas ta üks naine, kes ta seejärel kohe maha jättis. Nüüd oli Reg ennast Shetlandile ankrusse heitnud, kujutades endast veidra võõrliigi isendit – uudistekütti, kellel ei olnud maailmale peaaegu midagi huvitavat öelda.

      Välja arvatud täna, kui maalihkest oli saanud üleriigiline uudis. Vähemalt olid sellest ägedad pildid ja Jimmy Perez ütles ikka, et ajakirjandus armastab pilti rohkem kui sõna. Sandy kahtlustas, et Regi sulest pärinesid mõned kõige haigemad pealkirjad, mis näiteks kuulutasid, et maalihe möödus algkoolist mõne tolli kauguselt ja et ilm on laastanud Shetlandi majanduse.

      „Noh, Sandy.” Ajakirjanikul oli ninahääl ja ees kõhn rotinägu. Esihambad kippusid üle alahuule. „Kas hakkate pihta saama, kes seal muda sees surma sai?”

      Varem oleks kaasasündinud viisakus sundinud Sandyt vastama, aga Reg oli temaga liiga palju sigatsenud – tsitaate kontekstist välja rebinud ja temast kohtlase mulje jätnud. Ta kõndis lehemehest vaikides mööda.

      Oli alles pärastlõuna, kuid lõuna poole sõitma hakates pidi Sandy tuled sisse lülitama. Ta oli pimedaid talvepäevi taluma õppinud, kuid ootas nüüd juba kevadet. Sandy mõistis, kuidas võisid pikad ööd mõned sissesõitnud pisut peast segi ajada. Ta võttis kurvi ja korraga oli maalihke koht ta ees, seal säras valgus ja liikusid mustad siluetid. Tuletõrjujad olid Taini generaatori üles seadnud, nii et varemeis maja oli valgustatud. Teelt ei paistnud see paik üldse Shetlandi moodi, kui Shetlandi all mõelda seda mägiste karjamaade, lammaste ja turbaaukude maad, kus Sandy oli üles kasvanud. See siin oli peaaegu tööstusmaastik: rasked masinad kunstliku valgustuse käes. Teine generaator ja taas säravad tuled näitasid kohta, kus töölised hakkasid teed prahist puhtaks tegema. Mäekülg tuli kindlustada enne, kui see uuesti liikvele läheb, kuid nad ei teadnud, mida selleks vaja on, kuni tee polnud puhas.

      Teetasku, mida tavaliselt kasutasid turistid, et imetleda vaadet Mousa saarele, oli muudetud parklaks ja Sandy pani oma auto sinna. Ta tõmbas kummikud jalga ja tormijaki selga – need oli ta enne teeleasumist pagasiruumi surunud – ning läks maja juures tegutseva meeskonna juurde. Nad olid juba puhastanud maja juurde viiva tee. Sandy oli СКАЧАТЬ