Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri. Krystal Sutherland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peole.”

      Esther pani selga Wednesday Addamsi kostüümi ja nad hakkasid minema, linna kolm kõige kummalisemat teismelist: vaim, kes ei saanud rääkida, poiss, kes vihkas pimedust, ja tüdruk, kes riietus välja minnes alati kellekski teiseks.

      Tund aega hiljem ilmus nähtavale niklitehas, metalli- ja roostekirju kindlus, mille kõhus põlev lõkketuli pani selle sisemuse heledalt hõõguma, ning selle klaasideta akende taga värelesid varjud, kui teismelised nagu ööliblikad ümber tule tantsisid.

      „Noh, lähme ja muudame peo imelikumaks,” ütles Esther, kui nad vabrikuhoone poole kõndisid.

      Kunstnikud korraldasid tehases mõnikord näituseid ja avangardistlikke filmiõhtuid ning hipster-paarid käisid seal pulmapilte tegemas, aga enamjaolt kasutasid seda Banksy-wannabe’d ja teismelised, kes seal nädalavahetustel joomas käisid. Laohoone sissepääsu ette oli püsti pandud ajutine võrkaed, nagu see oleks piisav, et hoida eemal marutõbiste teismeliste horde, kes tahavad suvevaheaja viimasel nädalavahetusel pidu panna. Aia nurk oli juba tangidega katki lõigatud ja lahti painutatud. Nad olid kanalasse hiilivad rebased: nad leiavad alati võimaluse.

      Kaasaskantavatest kõlaritest tulvas muusikat. Laohoone kajav tühjus võimendas naeru ja jutuvada. Aiast ligikaudu viie meetri kaugusel põrkus Esther jõuvälja vastu. Heph ja Eugene jõudsid mõlemad veel viis sammu teha, enne kui taipasid, et ta ei kõnni enam nende kõrval. Nad peatusid ja vaatasid tagasi.

      „Minge ees,” ütles Esther. „Ma tuulutan end siin paar minutit.”

      Heph ja Eugene vaatasid teineteisele otsa, aga ei öelnud midagi. Hephzibah ei rääkinud, nii et see polnud eriti suur üllatus, aga Eugene vaikis samuti, sest kommenteerimine oleks teinud temast ühe kuradima suure silmakirjateenri.

      „Kummuta vedel julgus alla ja tule otsi meid üles,” ütles ta lõpuks. Seejärel võttis ta Hephil kaenla alt kinni ja nad läksid sisse.

      „Okei, sotsiaalne ärevus,” ütles Esther endamisi, avades ühe sooja veinipudeli, mille oli ema kollektsioonist pihta pannud. „Aeg on uppuda.”

      Ta võttis kolm lonksu. Järelmaitses oli tunda midagi eksootilist ja mäda, aga teda see ei huvitanud, sest teismelised ei tarbinud alkoholi selle maitseomaduste pärast. Seda tarbiti, kuna see oli kasulik tööriist, mille abil ennast lahedamaks ja vaimukamaks ja vähem sotsiaalseks hälvikuks muuta.

      Kõige hullem kogu asja juures oli see, et ärevus ei mõjutanud ainult sinu mõtlemist või seda, kuidas sa rääkisid, või seda, kuidas sa teiste juuresolekul käitusid. See mõjutas sinu südamelööke. Seda, kuidas sa hingasid. Mida sa sõid. Kuidas magasid. Ärevus tekitas tunde, nagu oleks sulle otsiankur selga kinni löödud, üks haru mõlemasse kopsu, üks läbi südame ja üks läbi selgroo, ja selle raskus vajutas sind kössi ning vedas sind allapoole, mere süngesse sügavikku. Hea uudis oli see, et sellega justkui harjus ajapikku ära. See hingemattev, südamerabanduse-eelne seisund, mis sind kõikjal saatis, muutus tavaliseks. Tuli vaid haarata ühest rinnakorvi alt välja turritavast harust, seda natuke raputada ja öelda: „Kuule, sitapea! Me ei sure ära. Meil on vaja asju teha.”

      Esther proovis seda. Ta tõmbas paar korda sügavalt hinge, üritas rinnakorvi rusuva pitsituse vastu kopsud õhuga täita, aga see ei aidanud just palju, sest ärevus oli üks igavene tõbras. Niisiis jõi ta veel veini ja ootas, et alkohol tema deemonitega võitlusse astuks, sest ta oli totaalselt täiemõistuslik ja terve seitsmeteistaastane ­tüdruk.

      2 Kontaktsport, milles enamasti naistest koosnevad viieliikmelised võistkonnad rulluisutavad areenil ringiratast, üritades vastasvõistkonna liikmeid blokeerida või rajalt välja rammida, samal ajal oma võistkonnale punkte tuues.

      3

      POISS LÕKKE ÄÄRES

      Esther kõndis vabriku sissepääsu ees edasi-tagasi, tegi katuselt alla kukkunud roostetanud tala peal tasakaaluharjutusi ja heitis aeg-ajalt pilke pikkadele varjudele, mida värelev lõkketuli betoonile heitis. Ta mõtles peole minemisele. Ta võib-olla isegi tahtis sinna minna. Ta astus tala pealt maha, tõmbas aia sisse tehtud augu lahti ja seisis seal, üritades sundida end läbi minema. Otsi Eugene üles. Otsi Hephzibah üles. Kõik on korras. Kõik on hästi.

      Aga siis koperdas tema poole seltskond purjus üheteistkümnendikke ja ta lasi aiast lahti ning sibas eemale pimedusse nagu ehmunud pesukaru. Ta ei talunud küsimusi selle kohta, miks ta siin väljas on, sest tal polnud head vastust. Kuidas seletada võõrastele, et nende ümber on jõuväli, nähtamatu barjäär, mis sumiseb inimeste ümber, keda ta ei tunne, ja hoiab teda tagasi?

      Seega ronis Esther üles tehase teisele korrusele viivast mädanevast trepist, mille ümber oli tõmmatud ohutuslint, ja tegi endale läbi labürindilike koridoride teed, kuni leidis koha, kus tükike põrandast puhtaks pühkida ja maha istuda. Ta võttis veinipudelist suure lonksu ja kui tema silmad olid hämarusega harjunud, vaatas ringi. Põrandas olevatest aukudest paistis lõkkevalgust. Eugene poleks siin ruumis kaua vastu pidanud, sest valgust oli minimaalselt ja keegi – eeldatavasti teismelised – oli siin juba käinud ning seinad verd meenutava punase värviga kokku plätserdanud. Sõrmedega seinale tõmmatud sõnad VÄLJA SIIT VÄLJA SIIT VÄLJA SIIT kordusid aina uuesti. Eugene oleks saanud paanikahoo ja/või iseeneslikult süttinud.

      Esther oli vaid killukese võrra julgem ja võib-olla kergelt purjus, nii et ta heitis kõhuli ühe suurema augu äärde, millest paistis peomelu, joonistas tolmu sisse mustreid ning vaatas veini juues, kuidas mööda tema käsivart roomab väikeste mustade putukate rivi, mis jäi tema sõrmeotstele pidama. Talle meeldis seal, perifeerias, kus ta võis asju kõrgusest jälgida. Eugene oli lõkke ääres ja jõi samuti Rosemary tagant varastatud veini. Esther jälgis oma venda mõnda aega, üritades mõista, kuidas sobitus tema sellesse kummalisse sotsiaalsesse puslesse, millest Esther päriselt aru ei saanud.

      Eugene’i ümbritses suurema vaevata sülle sadanud müstiline populaarsus, mis ajas teda täpselt samamoodi segadusse nagu ­Estheritki. Ta oleks pidanud olema teismelistele sitapeadele suure­pärane märklaud: ta oli kõhn ja natuke naiselik, ta riietus imelikult ning tundis tõsist huvi demonoloogia ja religiooni ja filosoofia vastu. Ta oli tark, vaikne, hooliv ja õrn ning – mis ehk kõige peamine – tema nimi oli Eugene. Keskkool oleks pidanud olema tema jaoks tõeline õudusunenägu, aga ei olnud.

      Daisy Eisen üritas meeleheitlikult temaga flirtida, saamata aru, et Eugene’i pilk vilksab pidevalt temalt eemale, langedes hoopis pikale mustanahalisele tüübile, kes teisel pool leeke inimestele mingit lugu rääkis. Esther jälgis teda mõnda aega, jälgis tema elavaid liigutusi, seda, kuidas ta ronis alasi peale, et kõik teda ikka näeksid, vaatas, kuidas ta võttis mõlemasse kätte joogi ja lonksas nii ühest kui ka teisest, samal ajal oma uskumatut lugu rääkides. Ta liikus nagu varjuteatris, nagu näitleja mõnes ammuse sajandi etenduses. Esther mõistis, miks Eugene oli lummatud.

      Ja siis pööras poiss ringi.

      Ja – teist korda selle päeva jooksul – tundis Esther ta ära.

      Seal, lõkketule soojas valguses helendades seisis Jonah Small­­wood. Isegi siit oli näha, et sel pärastlõunal tema põsel ilutsenud sinikas oli kadunud ja ta lõhkine kulm paranenud, mis tähendas, et ta oli kas a) Highlander3 või b) päris hea meigi­kunstnik, millest mõlemad variandid tundusid võrdselt ebausutavad.

      Esther ei olnud tavaliselt vägivaldsete kalduvustega, aga pooleks sekundiks kaalus ta veinipudeli seina vastu puruks löömist ja Jonah’ alakõhtu paari augu torkamist. Siis meenus СКАЧАТЬ