Kogemata sinu. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on kirju,“ selgitas ta sõbratarile. „Kingi firma blankettidel. Võin kirja päise sisse skaneerida ja lisada sellele sisu, milles ta lubab meile raha anda. Seejärel saadan kirja kohalikule ajalehele. Nad lähevad elevile, uudis levib ja varsti kuuleb sellest terve maailm.“

      Linda nägu läks naerule. „See võib isegi läbi minna. Ja vanglaoht?“

      „See on kõige toredam. Kas sa arvad, et nii tähtis tegelane saadab haige lapse ema trellide taha? Kui ta üritakski seda teha, soostuks ainult mõni räpane advokaat selle juhtumiga tegelema. Mõtle, missugune reklaam. Musta stsenaariumi järgi astub Nathan King mängust välja, aga keegi teine võib tema asemele tulla.“

      Linda kummardus ettepoole ja õngitses käekotist kausta. „Ma ei usu, et ta mängust välja astub. Tegin samuti veidi uurimistööd. Nathan King tahab Puget Soundi luksuslikud kõrghooned ehitada.“

      Kerri kirtsutas nina. „Jajah. Üle miljoni dollari maksvad elamispinnad, rikaste kauplused ja restoranid. Järgmises elus ostan minagi ühe säärase.“

      „Linnavalitsus osutab suurt vastupanu. Sina kolisid siia alles mõne kuu eest, aga mina olen terve elu Seattle’i kandis elanud. Nathan Kingil on palju vaenlasi. Ta pole kellegi lemmik. Eriti halb reklaam võib tema projekti kihva keerata.“

      Kerri rinnas tärkas lootuskiir. „Ta ei või minu vanglasse saatmist endale lubada.“

      „Arvatavasti mitte.“

      „Esindaksin kõiki tähtsusetuid tegelasi, kellele ta on varanduse kokkuajamise käigus peale astunud.“

      „Justament.“

      „See mulle meeldib.“

      Kaks naist lõid veiniklaase kokku.

      Pärast hommikusöögi lõpetamist pani Nathan King Wall Street Journali käest ja avas väljalõigete kausta. Igal hommikul sai ta ülevaate sellest, mida ajalehed olid temast eelmisel päeval kirjutanud.

      Pooleliolev lahing seoses linnaplaneerimise ja rahastamisega sundis teda ajaleheuudistel silma peal hoidma.

      Ta sirvis artikleid oma firmade kohta, märkas arvamusveergu, kus kirjeldati kohutava luksusrajooni ehitamist, lühikest nupukest oma kavatsuse kohta annetada viisteist miljonit dollarit Gilliari tõve uurimiseks ja intervjuud keskkonnakaitsjast reporteriga, kes oli kõiki tema vastuseid moonutanud, et temast julma ja rumalat muljet jätta. Kui nad...

      Nathan asetas kohvitassi ettevaatlikult lauale ja keeras tagasi eelmise lehekülje.

      Üksikasju polnud. Oli lihtsalt teadaanne annetusest ja paar lauset selle kohta, et teadustöö Songwoodis, Washingtonis võib jätkuda.

      Nathan otsis välja mobiiltelefoni ja valis kiirvalikust Jason Hardy numbri.

      „Sa oled täna varajane,“ märkis Jason tervituse asemel. „Mis teoksil?“

      „Keegi üritab mult viitteist miljonit dollarit välja pressida.“

      „Mida? Kes?“

      „Ma ei tea selle naise nime. Ta on mingi hull ettekandja, kes mulle eelmisel nädalal lõunapausi ajal ligi kargas. Tahab, et teeksin kellelegi annetuse.“ Jasonile polnud mõtet selgitada, kellele täpsemalt. Nathan ei olnud rääkinud kellegagi oma poja haigusest ja sellele järgnenud surmast. Isegi mitte parima sõbra ja advokaadiga. „Ta üritas koguni mu autojuhile pistist anda, et mulle ligi pääseda. Täiesti napakas. Ta tuleb peatada.“

      „Ei tea, miks inimesed arvavad, et rikastel on muretu elu?“ nentis Jason sundimatult. „Kas ta töötas Grillis?“

      „Teenindajana. Kohutavalt halvana.“

      „Siis alustame sealt. Anna mulle päeva lõpuni aega tema isiku tuvastamiseks. Muide, kuidas ta sult välja pressib?“

      „Ta väljastas meie firma kirjapäisega pressiteate, kus kirjutas, et mina isiklikult teen ühele Songwoodi teaduskeskusele annetuse.“

      „Ja raha läheb sinna, mitte temale?“ küsis Jason.

      „Tema laps on haige. Teaduskeskuse põhinina tegeleb ravimi väljatöötamisega ja naine ootab imet.“

      „Nojah. Kas see on surmaga lõppev haigus?“

      Nathan keeldus mõtlemast aeglasele ja valusale surmale, mis Gilliari tõvega lapsi ootas. „Kas ma kuulen su hääles kaastunnet?“

      Jason kõkutas naerda. „Vabandust. Kaotasin hetkeks valvsuse. Võinuks arvata, et õiguskool on selle minust välja juurinud. Helistan sulle hiljem.“

      Soenguait oli samasugune nagu tuhanded teised väikelinnade ilusalongid. See oli särav ja rõõmus paik, kohalik kuulujutuveski.

      Kerri tõmbas kammi terava otsaga läbi Amber Whitney tumeblondide juuste ja kikitas kõrvu, millest ümberringi räägitakse.

      „Minu Franki sõnul tuleb palgata vähemalt viiskümmend uut teadlast,“ lausus keemilise puhastuse Millie. „See võtab omajagu aega. Aga et neile makstakse hästi, siis on praegu hea aeg müümiseks. Kõik need teadlased vajavad majutust. Osa neist elab muidugi Seattle’is või North Bendis ja sõidab iga päev mäkke, kuid nii mõnigi kolib siia,“ õhkas ta. „Kõik on täpselt nagu vanasti, kui linnas oli õitseng. See mõjub ärile hästi.“

      „Huvitav, kui palju lisatööjõudu nad palkavad?“ arutles Millie sõbratar. „Sekretäre, koristajaid, kontoritöölisi, võib-olla laboritehnikuid. Minu Denny eelistaks pigem seal töötada, kui metsatööstuses rassida.“

      Terve linn kihas uudisest annetuse kohta. Pärast pressiteate ilmumist ei räägitud enam millestki muust. Kerri neelatas süüdlaslikult ja jätkas Amberi juuste kallal sehkendamist.

      Linnaelanikele valetamine oli tagasilöök, mille peale ta polnud mõelnud. Väljavaade labori taasavamisest ajas kõik elevile.

      Kerri ei tahtnud neid inimesi haavata. Ta ei tahtnud kellelegi haiget teha. Ta oli keskendunud nii pingsalt doktor Wallace’i töö rahastamisele, et ei tulnud selle pealegi, et võiks veel kellegi elu mõjutada. Kui Nathan King rahasüsti ei tee...

      Peab tegema, kinnitas ta endale. Samal hommikul ilmus ühes Seattle’i ajalehes artikkel sellest, et Nathanile ehitusloa andmisel tuleks tema heategevuslikku tööd arvesse võtta. Kui ta osutub meheks, kes oma lubadusest taganeb, siis ei pruugita talle tornide ehitamiseks luba anda. Aga kui selgub, et hoopis Kerri on valevorst ja petis, võidakse Nathan Kingile kaastundest halastada.

      „Tšau, ema!“

      Kerri pööras ümber ja märkas salongi ukse ees Codyt. Üldiselt üritas ta töö enne poja koolipäeva lõppu valmis saada, kuid neljapäeviti olid salongis pikad päevad.

      „Tšau, poja! Kuidas sul täna läks?“

      „Normaalselt.“

      Cody toetus karkudele. Kerril oli hea meel näha, et uued küünarvarretoega kargud aitavad poisil tasakaalu hoida. Lisaks sellele oli tal hea meel, et oli viimaks ometi Cody seljakoti ära tühjendanud. See oli nii raske, et poiss võinuks kilpkonna kombel selili prantsatada ega СКАЧАТЬ