Ole mu silmadeks. Myrna Mackenzie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saadik polnud nad enam kohtunud.

      Nüüd elas mees selle hetke uuesti läbi. Naine tahtis vabandada, mõistis Jeremy, püüdes minevikku kaelast ära saada, lükata minevik eemale ja liikuda sellest kaugemale. Sellistel asjaoludel oleks härrasmees arvatavasti teeselnud, et ei mäleta sündmusest midagi, aga kui ta peaks siiski Edeni palkama, tuleks tal temaga oma hirmsaid saladusi jagada. Nende vahel pidi valitsema väga suur usaldus. Teadmatust teeselda polnud võimalik.

      „Mis su koera nimi oligi?” küsis ta õrnalt.

      „Elton,” vastas naine kõhklemata. Siis pööras ta hetkeks pead, justkui enne talle uuesti otsa vaatamist mõtteid kogudes. „Ma mõtlesin seda tõsiselt, kui ma ütlesin, et ma pole enam seesama inimene, kes ma kunagi olin,” ütles ta. „Ma arvan, et polnud saladus, et ma olin sinust hirmsasti sisse võetud. Kõik tüdrukud olid, aga enam ei ole see probleem. Ma pole enam sinisilmne ega oota, et prints valgel hobusel mind päästaks.

      Tegelikult on mul omad põhjused, miks ma pole enam isegi võimalikust suhtest huvitatud, nii et kui sa mu palkad, ei pea sa muretsema selle pärast, et ma sind unistavate silmadega vaataksin või iga kord sinuga kohtudes vastu seinu jookseksin, Jeremy. Või… või sind jälle suudelda püüaksin.”

      Lihtsalt niisama voogas Jeremy kehast äkki kuum laine läbi. Ta ei teinud sellest välja. „See ei olnud küll väga vaevaline lasta sul end suudelda, Eden, aga sul on õigus. See oleks teist tüüpi suhe. Sina oleksid mu alluv. Ma ei ootaks mingit füüsilist kontakti ega püüaks samuti sind suudelda.”

      Naine tardus. Nii palju mees nägi. „Ei, muidugi mitte,” vastas Eden. „Jeremy, ma olen siin ainult sellepärast, et mul on seda tööd vaja ja ma tahan töötada. Ma olen siin, sest Ashley arvas, et ma oskan aidata. Ja mul on pakkuda erilisi oskusi.”

      Jeremy uuris teda ühe hetke ja tema imetlus kasvas. Eden oli ikka veel pinges. Isegi oma viletsa nägemisega võis mees näha, kuidas ta sõrmed seeliku vastas vaheldumisi kõverdusid ja sirutusid. Aga ikka istus ta sirgelt ja uhkelt. Ebamugavusest hoolimata ei jooksnud ta minema.

      „Sa ju veel isegi ei tea, milles see töö tegelikult seisneb,” ütles ta.

      „Ei, ma ei tea. Loomulikult tahan ma fakte teada, aga ma oletan, et sa räägid mulle, mida ma teadma pean, enne kui kumbki meist peab otsuse langetama.” Kuigi naise hallide silmade täpsed detailid olid Jeremyle ebaselged, võis ta siiski tunda endal Edeni pilku. Ta hingas sügavalt sisse ja tundis vaevutuntavat kannikeselõhna. Kahtlemata oli see tingitud tema olukorra süvenevast pimenemisest, et ta oli sunnitud otsima teisi vihjeid peale nende, mida silmaga näha võib, aga ta tundis Edeni kohalolekut rohkem kui kunagi varem. Nende vahel surises peaaegu elektriline särin, nagu oleks mingi primitiivne lüliti sisse lülitatud sel ammusel päeval, kui nad teineteist puudutasid ja nüüd oli tal raske seda välja lülitada. See polnud hea, kuid ikkagi oli ta juba mõne hetkega otsusele jõudnud, et tal oli hea meel, et tegemist polnud võhivõõraga. Uhkus oli ta elu halvimatest hetkedest üle aidanud. Ta oli hoidnud oma saladusi enda sees luku taga. Nüüd oli tal veel rohkem saladusi ja need olid liiga piinarikkad ja isiklikud, et neid võhivõõrale usaldada. Mõte enda olukorrale, mis oli muutnud selle töö vajaduseks, käänas ta sisemuse kahetsusest ja vihast kahekorra, aga ta sundis ennast kuidagiviisi püsti seisma ja edasi hingama. Ta keskendus Edenile, isegi kui temale keskendumine võis tähendada selget riski.

      „Ma räägin sulle, mida sa teada tahad,” nõustus ta, „enne kui ma palun sul selle ülesande vastu võtta, aga kõigepealt pean ma sulle mõned küsimused esitama.”

      Eden noogutas, aga paistis äkitselt ettevaatlik. Ta hingas sügavalt ja kuuldavalt. „Olgu nii. Küsi. Paneme peo käima,” lausus ta ja ägas siis: „Ma ei suuda uskuda, et ma tõesti nii ütlesin. Tegelikult ma ei ela ajakapslis.”

      Aga pinge, mis oli äsja mehe sisemust rebestanud, andis pisut järele. Jeremy pidi tahtmatult itsitama. „Ütleme lihtsalt nii, et sul, Eden, on hea mälu. Ja see on hea. Ma olin peaaegu unustanud, kui tihti ma seda fraasi kasutada tavatsesin.”

      Eden pidi endaga võitlema, et rahulikult istuda. Ta polnud arvanud, et Jeremyle nii lähedal olla on raske. Mees oli nägusam kui kunagi varem oma pingsate merevaiguvärvi silmade ja päikesest pleekinud pähklikarva juustega. Piisas pilgust tema kehale, et mõista, et ta teeb trenni. Need laiad õlad ja saledad puusad olid liigagi tihti naise keha kuumama pannud.

      Ainult viis, kuidas mees oma pead kallutas ja see, kuidas ta näis vaatavat mingit kindlat punkti naise näos, andis aimu tema olukorrast. Ja need pingejooned tema näos, mida seal enne polnud. Miski ei saanud varjata seda, et ta oli haigettegevalt võluv.

      Nähtavasti oli naisel õnne, et ta mäletas seda fraasi minevikust. Vanasti, kui Jeremy oli olnud noor ja metsik, kuuldi teda sageli seda kasutamas, arvatavasti selleks, et ärritada oma tädi, vähemalt nii oli Ashley Edenile rääkinud.

      „Ma arvan, et see väike detail oli mulle lihtsalt meelde jäänud,” ütles ta õlgu kehitades.

      Mees noogutas. „Detailid võivad tähtsaks osutuda. Mõnel juhul isegi väga tähtsaks. Räägi mulle mõned detailid enda kohta.”

      Intensiivsus, millega Jeremy temale keskendus, keris pinget üles ja Eden tundis, kuidas hingamine kurgus takerdus. Mees oli teda kogu aeg vaadanud. Just siis, kui ta oli teinud tobeda märkuse selle kohta, et mees ei pea enam muretsema, et ta teda suudlema hakkaks, oli mehe pilk temale kinnistunud, tekitades naises sooja tunde ja tõstes teadlikkust Jeremyst kui mehest. Ta needis ennast sõna suudlus kasutamise pärast. Aga nüüd oli see teistmoodi. Jeremy tähelepanu näis olevat veel tuhat korda kasvanud. Eden nägi, mis oli teinud mehe nii edukaks uute klientide jahtimisel tehnoloogiavallas, kui ta sellise tulisusega edu jahtis. Naine tundis, et mees keskendub kogu oma olemusega temale, justkui iga keharakk ootaks temalt vastust.

      Naine pidi selle tähelepanuta jätma, kui ta tahtis hingamist ja normaalselt käitumist jätkata. Nüüd ei saanud ta äkki vaikseks ja häbelikuks muutuda.

      „Ma ei tea, mida Ashley sulle rääkis, aga St. Louisi kooli õpetajana on mul suved vabad,” suutis ta öelda. „Ma olen kuni augusti lõpuni vaba.”

      Uskumatult vaba. Kuus nädalat tagasi oli ta auto üles ütelnud ja ta pidi selle välja vahetama. Seejärel, kuna kool pidi eelmisel kuul eelarvekärpeid tegema, oli talle töö alles jäänud, aga ta oli kaotanud kõik tunniplaanivälised kohustused. Ja kõige lõpuks oli tal ikka veel maksmata viimane osa hiiglaslikust võlast, mille ta eksabikaasa naise maksta oli jätnud ning võlausaldajad hakkasid rahutuks muutuma. Kõik muud võimalused olid käest lastud. Kui ta selle töö saaks, võiks ta vaba olla. Ilma selleta ootaks teda pankrot.

      Aga kuna Jeremy noogutas, tundus Edenile, et vastus tema ajagraafiku kohta polnud erilist muljet avaldanud. Arvatavasti oli Ashley seda kõike talle juba selgitanud. Ta ei olnud veel meest veenda jõudnud.

      Jeremy sirutas ennast, liikus abilaua juurest kaugemale ja astus paar sammu tema suunas. Tema pähkelpruunide juuste üksik eksinud lokk langes laubale ja Eden tundis vajadust oma huuli niisutada, toolil närviliselt niheleda, püsti tõusta ja toas edasi-tagasi sammuda. Aga selle asemel pani ta käed ettevaatlikult süles kokku ja ootas.

      „Ashley rääkis, et sa kasvatasid oma vennad ja õed peaaegu üksi üles.”

      Eden pilgutas silmi ja unustas hetkeks närvilisuse. Kas ta siis ei teadnud seda enne? Aga ei, miks ta pidigi teadma? Ega see, et mees oli Ashley sõber, tähendanud ju, et ta oleks pidanud olema teadlik tema nõo isiklikust elust. „Jah. Mu vanemad lahutasid varakult ja minu onu, Ashley isa, lasi meil endale kuuluvas majas elada, nii et meil oli siiski СКАЧАТЬ