Üleannetus. Triloogia I raamat. Kasey Michaels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juhtimise kõrvalt aega ka natuke golfi mängida.

      Põhiliselt mäletas Jolie seda, kui hästi tema keha mehe pika saleda figuuriga sobis. Naise pealagi ulatus Sami lõuani, samas kui suuremale osale meestest pidi Jolie ülevalt alla vaatama. Tunne, mida mehe käed tema naha vastas tekitasid, tema huulte maitse, tugev, jalust niitev pilk mehe rohelistes silmades, kui nende kehad ühinesid…

      „Kuhu… mm… kuhu me läheme?”

      „Oleks arutu raputada press maha ja minna siis otse tagasi su isa majja, kas sa ei arva?”

      Jolie noogutas ja hammustas ülahuult. „Kuhu me siis läheme?”

      „Minu juurde,” vastas mees, langetas veidi pead ja piilus naist üle päikeseprillide hõbedaste raamide. „On sul midagi selle vastu?”

      Jolie raputas pead, surudes maha järjekordse hüppe kõhus. „Ma ei ole vist veel valmis tagasi koju minema, nii et ei, mul pole selle vastu midagi. Ma olin nii ametis kõigi pilkude vältimisega, et ei näinudki, et sa kohal olid. Kas sa olid juba kirikus?”

      „Vabandust, aga ei. Olin eile kaua väljas ja nägin kuulutust alles hommikul kontoris ajalehes, mille sekretär mu lauale oli jätnud. Ja kuna ma pole seda veel öelnud, siis mul on Teddy surma pärast väga kahju. Ta oli ainulaadne kuju!”

      „Sa meeldisid talle alati,” ütles Jolie ja pilgutas pisaraid ära.

      „Mitte alati.”

      Jolie vaatas mehele otsa. „Kuidas palun? Tal oli alati Sam seda ja Sam teist. „Sam on ainulaadne mees, Jolie!”.”

      „See oli ilmselt enne seda, kui ta käskis mul sinust eemale hoida, kui ei taha oma näole uut kujundust.”

      „Ta… oh… seda ta küll ei öelnud. Või ütles? Oh jumal, ütleski? Millal ta seda ütles?”

      Sam vaatas teda ja kallutas jälle pead, et heita naisele oma vaimustavate roheliste silmade pilk üle päikeseprillide. „Kas sa tahad tõesti praegu minevikku meenutama hakata, kui me just nii hästi läbi saame?”

      „Ei, ilmselt mitte,” vastas Jolie, nihutas ennast toolil mugavamasse asendisse ning jälgis autoaknast avanevat vaadet. Selle moodustasid põhiliselt teed ääristavad kõrged tsementmüürid, mis varjasid võõraste pilkude ja müra eest rikkurite losse.

      Kümme ebamugavalt vaikset minutit hiljem keeras Sam Valley Forge’i sisse ja Jolie mõistis, et nad jõuavad juba paari minuti pärast mehe koju Villanovasse. Liigagi varsti pööras mees tuttavale pikale käänulisele teele, mis viis tema majani. Tema lossini. Tema tohutu – ühe inimese jaoks naeruväärselt tohutu – majani, mis asus tupiktee lõpus, kõrgete kivimüüride ja suursuguse raudvärava taga. Seal oli veel ka väravavahimaja, jumala eest! Sami maja kõrval paistis üheksakümmend protsenti Beverly Hillsi lossidest ebaolulised ja natuke imalad.

      See oli Jolie arvates üks põhilisemaid erinevusi vana ja uue raha vahel. Uus raha karjus, vana raha sosistas.

      „Veel kord, anna andeks, et ma nii hilja surnuaiale jõudsin. Kuid sain siiski piisavalt hea parkimiskoha, et viia läbi Superkoera päästeoperatsioon. Ma arvasin, et seal on suurem rebimine.”

      Jolie oli teemavahetuse pärast tänulik. „Kiriku juures oli uudishimulikke rohkem, aga surnuaiale järgnesid meile ainult ajakirjanikud,” selgitas Jolie. „Ja ilmselt selguvad tõelised sõbrad siis, kui sind mõrvas süüdistatakse. Tuleb meelde vähemalt kaks tosinat inimest, kes oleksid pidanud täna kohal olema, aga ei olnud. Kui me Jade’i ja Jessicaga välja uurime, kes Teddy ja tolle naise tappis, siis, usu mind, need paar tosinat nägu ei ole teretulnud.”

      Mees peatus suletud väravate ees. „Sa teed ju ikka nalja, eks?”

      Jolie vaatas mehele silma ja see polnud kerge, ta pidi kaela õieli ajama ja kõvasti lõuga kergitama. „Kas ma näen välja, nagu teeksin nalja?”

      „Ei. Seda otsustavat ilmet ma mäletan. See ilmub mulle vist veel siiani luupainajates. Aga praegu ei hakka me ju sellest rääkima, eks?”

      Jolie mõistis, mida Sam silmas pidas, ning kuna viimane, mida ta tahtis, oli alustada taas viie aasta vanust tüli, ajas ta selja sirgu, kui väravad avanesid. Sam juhtis Mercedese läbi väravate ja siis peatas selle.

      „Kas see pole …”

      „Carroll Yablonski, jah. Kuigi viimane inimene, kes teda Carrolliks kutsus, katab ilmselt siiani meie sillutist,” ütles Sam, kui inimmägi alla lastud autoakna poole tatsas. „Tere, Karumees. Ei mingeid külalisi, eks? Ma pole kellegi jaoks kodus. Ja kui mõni reporter peaks siia ilmuma ja sulle tüli tekitama, siis on sul mu luba nad ära süüa.”

      „See oleks vahva. Mul on selleks nüüd riistad olemas, tänud.” Carroll ajas hambad irevile, et näidata ülisuuri proteese. Siis kummardus ta madalamale ja piilus autosse sisse. „Tervist, preili Sunshine. Teie filmid on toredad. Olen kõiki näind. Jama lugu teie isaga.”

      „Suur tänu Carr … Karumees. Ma hindan teie kaastunnet.”

      Karumees astus sammukese tagasi, patsutas oma tohutu kämblaga autokatust, andmaks märku, et tee on vaba, ja Sam sõitis edasi.

      „Nii, ma ootan,” ütles Jolie vaikselt.

      „Ta vajas tööd.”

      „Ma arvasin, et ta on professionaalne maadleja ühes selles W-W-W asjas. Ja pealegi veel staar.”

      „Oligi, kuni ta pea liiga mitu korda mõne teise mehe alla jäi. Nad võivad seal suuremat osa küll näidelda, aga võistlejad saavad siiski tihti viga. Karumees vajas tööd, mis ta segi pekstud ajusid liialt ei koormaks. Ja tal oli elukohta vaja. Minul õnnestus teda aidata, see ongi kõik.”

      „Söötja hoolitseb oma probleemsete kaasmängijate eest?” pakkus Jolie naeratusega. „Kas Carroll … Karumees üldse lõpetas kooli? Ma ei mäleta.”

      Sam peatas auto ringikujulise sissesõidutee keskel, otse kaarekujulise puitukse ees. Jolie teadis, et uks on nii paks, et peaks vastu ilmselt nii taraanile kui ka bazuukale. „Ei. Ta ei suutnud hindeid korras hoida. Pidas vaevalt ühe semestri vastu ja visati siis välja. Kuid me hoidsime sidet.”

      „Rohkem kui saab öelda sinu ja nii mõnegi teise vana hea Temple’i ülikooli vilistlase kohta. Mitte et me oleksime olnud sama aasta üliõpilased. Mina kuulsin tol ajal ainult Sam Becketist, õpetlasest, söötjast, legendist!”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Ei midagi,” vastas Jolie ja tegi turvavöö lahti. „Ma ütlen kõiki valesid asju. Ma matsin just oma isa, jumala pärast. Unusta, et ma üldse midagi ütlesin.”

      Mees pani käe naise randmele, et takistada teda väljumast. „Ma olen sind igatsenud, Jolie.”

      Naine vaatas alla mehe käe poole, soovides, et Sam selle ära võtaks ja käe tema ümber paneks. „Mitte piisavalt, Sam.”

      Mees võttis käe ära. „Läheme sisse ja ma otsin sulle midagi juua. Otsin meile mõlemale midagi juua.”

      Jolie ei oodanud, et Sam tuleks ümber auto ja avaks talle ukse, vaid astus ise välja nüüdseks juba sooja juunipäikese kätte ja vaatas СКАЧАТЬ