Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „õigete tunnistajate” lakkamatu võitlusena antikristuse vastu. Pietistid nägid antikristuse tegevust igas surnud ning tardunud kirikluses, kuna ratsionalistid antikristuse probleemi peaaegu täielikult tagaplaanile suruvad. Ometi ei saa piibellikult orienteeruvas dogmaatilises mõtlemises sellest probleemist mööduda, kuigi tuleb olla ettevaatlik antikristuse samastamisega ajalooliste liikumiste, süsteemide ja isikutega. UT järgi on antikristus pidevalt ajaloos tegev, kusjuures tema mõju, mis avaldub vaenulikkuses Kristuse ja tema kiriku vastu, osutub seda suuremaks, mida lähemale ajalugu Kristuse tagasitulemisele kulgeb. Sellisena on antikristus üheks Kristuse tagasitulemise eeltunnuseks. Alles tagasitulev Kristus paljastab ta lõplikult ja teeb lõpu tema võimutsemisele. (Vt ka ESHATOLOOGIA, KRISTUSE TAGASITULEK.)

      ANTINOMISM on teoloogiline mõttesuund, mis astub välja kas käsu (nomos) vastu üldse või üksnes selle rõhutamise vastu evangeeliumi kõrval kristlikus kuulutuses ja õpetuses. Kuna Martin Luther pidas üheks keskseimaks probleemiks käsu ja evangeeliumi õige vahekorra mõistmist, siis kerkis sellega seoses juba tema eluajal päevakorrale küsimus: kuivõrd kehtivad käsu nõuded kristlase kohta või kas üldse kehtivad? Juba reformatsiooniajal puhkesid ses suhtes ägedad vaidlused, mis evangeelse teoloogia ajaloos on tuntud „antinomistlike tülidena”. Esimesel korral algatab tüli Johannes Agricola, astudes vastu Philipp Melanchthoni nõudele, et evangeeliumi kuulutusele peab eelnema meeleparanduse kuulutus, mis aga ei saa käsust lahus toimuda. Agricola seevastu toonitas, et meeleparandusele ei vii inimest käsu ja kohtu ähvardus, vaid Jumala armastusele vaatamine Kristuse ristil, kusjuures käsk ei ole ei evangeeliumi teerajaja ega selle teenergi. Kümme aastat hiljem (1537) asub Agricola ründama Lutherit ennast, süüdistades viimast käsu ülehindamises. Taas väitis Agricola, et käsk ei saa olla evangeeliumi teerajaja, vaid evangeeliumis kõrvaldatud puuduliku õndsustee algus; et meeleparandusele viib mitte käsu ähvardus, vaid Jumala armastuse mõju Kristuses ja et Jumala viha ilmub mitte käsunõudes, vaid evangeeliumi manitsusis. Ka selles vaidluses pidi Agricola jääma kaotajaks pooleks.

      Viimane faas antinomistlikes vaidlusis toimus 1556, mil seoses Eisenachi sinodiga rida reformatsiooniteolooge asus käsu suhtes mitte otseselt eitavale, kuid siiski käsu tähendust piiravale seisukohale: uuekssündinud kristlasele pole vaja käsunõuet elujuhisena (seda oli toonitanud Luther), vaid usus elades on ta evangeelses vabaduses käsu ületanud. Vaidlus lõppes ka seekord antinomistide kaotusega ja evangeelne seisukoht fikseeriti lõplikult Konkordiavormelis art VI, mille järgi Püha Vaim ise kasutab käsku kristlaste õpetamiseks, nii et ka „õigesti usklikud õpivad Jumalat teenima mitte omaenda mõtete, vaid tema kirjutatud käsu ja sõna järgi, mis on teatud reegliks ning juhiseks seatud, õndsa elu tarvis Jumala igavese ja muutumatu tahte kohaselt.” Üldiselt on luterlik teoloogia alati asunud enam nomistlikule, st käsku positiivselt tõlgendavale seisukohale, kuigi ei saa salata, et mõnesuguseid kriitilisi vaatekohti on praeguseni olemas. (Vt ka KÄSK, KÄSK JA EVANGEELIUM.)

      ANTINOOMIA tähendab kahe kehtiva seaduspärasuse omavahelist sisulist vastuolu, mida pole võimalik ratsionaalselt, st loogilise mõtlemisega lahendada. Mõiste esines juba antiikses filosoofias. Uuemas teoloogias on püütud selles mõistes väljenduvat pinget kahe vastanduva reaalsuse vahel tõlgendada „paradoksi” mõiste varal (Søren Kierkegaard), samuti on kasutatud „polaarsuse” mõistet (Karl Heim, Paul Tillich).

      Tüüpiliseks näiteks selle kohta on tuntud klassikalis-teoloogiline vormel simul peccator et iustus (ühtaegu patune ning õige), mis esineb ka vastupidisel kujul (lad simul iustus et peccator, ühtaegu õige ja patune). See pärineb Martin Lutheri forensilisest (st kohtuotsusena vabaksmõistvast) õigeksmõistu käsitlusest, mille järgi viimane tähendab pattude andekssaamist (armulise kohtuniku tõttu), kuid mitte inimese patutuks saamist. (Vt ka ANTROPOLOOGIA, DIALEKTILINE TEOLOOGIA, PATT, ÕIGEKSMÕIST.)

      ANTITRINITARISM tähendab (hereetilist) mõttesuunda kristlikus teoloogias, mis ei tunnusta klassikalist kiriklikku kolmainsuseõpetust, nagu seda väljendab vanas kirikus kujunenud dogma. Antitrinitaristlikud mõtted aktiviseeruvad eriti humanismi ja ratsionalismi taustal; juba XVI saj esines antitrinitaristlike mõtetega Michael Servet, Poolas moodustas vastava usulahu Fausto Socini (sotsiniaanid) ja XVIII saj moodustasid Põhja-Ameerikasse väljarändajad mitmeid usulahke, mis on tuntud unitaaride nime all, sest see toonitab ühtainust jumalikku isikut, hülgab kolmainsusõpetuse ega tunnista Kristuse jumalikkust. Liikumine pärineb a 1600 paiku Siebenbürgenist, praegu tegutseb unitaristlikke sekte Saksamaal ja Ameerikas. Ajapikku kaotas aga kolmainsuseprobleem nende juures oma keskse tähenduse ja hiljem viljelevad unitaarid liberaalset, „dogmavaba” kristlust.

      Laialdasemalt hakkas antitrinitarism levima Madalmaadel Jacobus Arminiuse (1560–1609) algatusel, tema rajatud kogudused sattusid peatselt sotsianismi ja ratsionalismi mõju alla. Ka evangeelses dogmaatikas on ilmnenud antitrinitaristlikke tendentse: ratsionalistliku suuna esindajad loobuvad klassikalise kolmainsuseõpetuse käsitlemisest, spekulatiivse teoloogia harrastajad püüavad seda õpetust ümber tõlgendada metefüüsikaliste ja filosoofiliste terminitega. XIX saj liberaalne teoloogia on sisuliselt nii või teistsugusel määral antitrinitaristlik, nagu võib täheldada juba puudujääkidest kristoloogia valdkonnas (Jeesus kui „religioosne geenius” jne). Uuemas Sõna teoloogias püütakse taastada klassikalist kolmainsuseõpetust. (Vt ka JUMAL, KOLMAINSUS.)

      ANTROPOLOOGIA on see osa evangeelsest dogmaatikast, mis käsitleb piibellik-teoloogilist õpetust inimese kohta koos sellest tulenevate tagajärgedega, mis on tähtsad nii eetika kui ka praktilise teoloogia suhtes.

      1. Piibellik alus

      VT avaldused inimese olemuse, ta päritolu, elu ja surma kohta tuginevad eranditult Jumala suveräänse loomistahte kogemusele, nagu ilmneb Iisraeli äravalimises ja tema juhtimises Jumala poolt. Seda silmas pidades võime kujundada tervikliku pildi inimesest. Mõlemad loomispärimused (Jahvest Gn 2:4b–3:24 ja Preestrikoodeks Gn 1:1–2:4a) fikseerivad inimese erinevuse kõigest muust loodust selles osas, et ta on Jumala kõnetamist ja tema ülesannet väärt. Võrreldes kõige muu elusa loodusega kujutab inimene seega endast „kvalitatiivset hüpet” olevuste redelil. Ihuliselt pärineb inimene ju küll mullast, st on mateeria ning jääb selleks nii elus kui surmas. Ta on küll „liha”, kuid ühtlasi on see liha „elav hing” (mitte: „lihal on elav hing!”), mistõttu mõistet „hing” (hbr nepes) ei tohi siin spiritualiseerida, otsekui oleks hing midagi sõltumatut liha sees või selle kõrval. Võiks öelda: „hing” on ühelt poolt just see eriline kvaliteet, mis seda „liha” kõigest muust elusast eristab. Hinge mõistetakse siin üsnagi materiaalselt, ta ei saa eksisteerida ilma „lihata”, lahus sellest; mõlemad koos teevad inimese elusaks olevuseks.

      Elu enese asukohaks peetakse vanatestamentlikus käsitluses verd. Variseb ihu surma, sureb hing koos temaga. Kui ka vahel on juttu hinge „väljahingamisest”, siis ei viita see mingil juhul hinge iseseisvale eksistentsile. Elu väljendajana on hing tahte ja vaimsete afektide avaldajaks, kuigi tahte tõelise asukohana tuntakse südant ja afektid arvatakse pärinevat „sisikonnast”. Elavaks isikuks saab inimene seeläbi, kui Jumal teda luues talle eluõhku sisse puhub või talle oma Vaimu annab; algkeelne mõiste ruah tähendab õieti hingust, tuuleõhku, see on Jumala omandus, mille saamine teeb inimese ühtlasi vastutavaks isikuks. Vaimu olemasolu määrab inimese erilise asendi Jumala ees. Just seda asjaolu mõeldakse jumalanäosuse all, mis annab inimesele eriomase väärikuse ja ühtlasi ka valitsemisvõimu kõige muu loodu üle maailmas. Viimati mainitud ülesande suhtes kannabki inimene vastutust Jumala ees. Maailmas on inimene Jumala asehaldur, tal tuleb täita Jumala korraldusi. Tal pole õigust ennast jumalikustada, kuid ta ei tohi ennast ka samastada kõige muu elavaga. Tõeline, loodupäraselt inimlik elu on seega võimalik üksnes Jumalale kuuletumises. Kuid inimene on loodud osaduslikuks eluks (ühiskondlik olevus!), mis omakorda määrab tema suhtumise kaasloodusse, esmajoones kaasinimesse, mis oma sügavaima väljenduse leiab algses sugupoolte vahekorras. Jumala tahe ja tema korraldused sääraseks osaduslikuks eluks on selgesti ilmutatud dekaloogis ja nende nõuete vaieldamatus täitmises seisneb õige jumalateenistus.

      VT СКАЧАТЬ