1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult. Uku Masing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis HOENEKE kirjutanud ainult näitamaks, millisest kohutavast katastroofist ainuüksi ordu abiga on pääsenud Liivimaa ja kristlus. Teisisõnu, tema on andnud tõendi eeskujuliku käitumise kohta iseendale. Seepärast ta võltsib ja vassib siis nii, et mul on lugeda piinlik ja häbi juba poisipõlvest saati. Häbi osalt seepärast, et üks inimene on julgenud pakkuda selliseid naiivsusi tõestijuhtunuiks; osalt aga seepärast, et ajaloolased on mestanud neist muinasjuttudest pragmaatilisi järeldusi, sõnastades teisiti HOENEKE takerdumisi või ordu häbematusi.

      “Siis tulid lossist Taani kuninga pealikud Tallinnas, tänasid meistrit päästmise eest ning et nad eestlastest lahti saanud ja kaebasid sel puhul, et nad naised, lapsed ja kõik omased on kaotanud, sellepärast ei suuda nad end rootslaste vastu kaitsta; ei suuda ka auga vastutada, et Taani kuningale see maa-osa alale jääks (sest Harju, seal ka Tallinn ja Viru, kus asub Rakvere, kuulusid Taani kroonile); palusid sellepärast meistrit, et see neile annaks oma kaitseväe ja isandaks härra Goswin von Herike, kes ka Rakvere asevalitsejaks oleks. Meister ei tahtnud end heameelega hädaohtu panna ja end võõrasse maasse segada, kuid oleva häda tõttu oli ta sellega kummatagi nõus, ütles aga: et neil kindlustel väikesed varad olid, tahtis ta teada, kuidas nendega pidi talitama, et sellest mingit kahju ei saaks. Nad ütlesid jällegi, et mis seaduslikkudest maksudest ära tarvitatakse, seda tahavad nad heameelega tasuda ja temale selle kohta pitsatiga kirja anda. Nii otsustati Goswin von Herike nende kindlustuse pealikuks kuningale ette panna; selle järele surmati eestlaste pealikud.”²⁵

      Olen loendanud mulle silmahakanud veakesed – neid on muidugi rohkem –, milledest vist ükski pole juhuslik eksitus, vaid on tehtud teadlikult mingi tagamõttega. Ordule kahjuks on säilinud see üleandmise ürik 16. maist 1343²⁶ ja selle võrdlemisel siinsega selgub järgmist. Esiteks: Taani kuningal polnud lossis “pealikud”, vaid äärmisel juhul pealik (capitaneus) ja selle asetäitja (vicecapitaneus), kelledest aga kumbki ei esine üleandmisürikus. Selles esinevad ainult nõunikud (consiliarii) kohalikust aadlist ja vasallidekogu (communitas vasallorum). Pealikud on loomulikult vajalikud üleandmise legaliseerimisel, kuid nende puudumist tegelikkuses ei muuda vastupidiseks Hoeneket ennast häbistav valegi. Teiseks: oletades, et HOENEKE siiski mõtles nõunikke kirjutades pealikuist, võib ju küll ütelda, et needki armastasid liialdamist. Kuid, kuidas on neil võimalik väita, et naiste-laste ja omaste kaotamine teeb nad võimetuks kaitsema end rootslaste eest? Kolmandaks: kust need mehed üldse teavad, et rootslased on kutsutud appi ja, kust nad teavad, et rootslased tulevad appi? Kui nad aga teadsid, miks siis neid polnud kutsumas päästjaks ordumeistrit? Neljandaks: kellele on määratud seletus sulgudes? Kui juba kord mainitakse Tallinna linnana, kuidas on võimalik, et Tallinn ei võta osa tänamisest, kaebamisest ja palumisest? Viiendaks: millisesse hädaohtu kartis ordumeister end panna ja, miks ta järsku end teps ei taha segada võõrasse maasse, mida ta ometi siiani on vahetpidamata teinud? Kuuendaks: millist häda eksisteeris veel, kui juba oldi saanud lahti eestlastest? Seitsmendaks: appikutsumisel on endastmõistetav, et abitarvitaja kõigepealt räägib hüvitusest, kuidas on siis võimalik, et alles ordumeistri teadatahtmise peale hakatakse sellest rääkima? Liiatigi on üriku järgi lugu nii, et nõunikud ja vasalkond kohustub enne losside tagasisaamist ordu kaitse alt „pro expensis, damnis et interesse, quae vel quae … circa conservationem eorum (castrorum) rationabiliter se habuisse ostenderint, satisfacere plenarie“.²⁷ Võimalik, et siin on HOENEKE ütelnud täpsemalt ja RENNER pole enam taibanud, kuid ikkagi kipub jääma mulje, nagu tähendaks HOENEKE-RENNERi lause, et vasallid hakkavad maksma makse ordule. Kaheksandaks: üriku järgi on ordumeister ise valinud „in nostrum et terrae nostrae tutorem, capitaneum et defensorem specialem“²⁸ ega ole juttugi Viljandi komtuurist, arvatavasti läti soost pärinevast Goswin von Herikest.²⁹ Seda meest ei ole ka iialgi esitatud capitaneus’ eks kinnitamiseks Taani kuningale ega ole ta selleks ka saanud. Ta on 24. jaanuaril 1345 „existens in minoris castro Revaliae“,³⁰ ta on jäänud sinna ka siis, kui Tallinnas viibib juba (vähemalt 28. detsembrist 1344 alates) Taani kuninga uus capitaneus Stigot Anderson. Ainult 11. septembril 1345 on ta ühes – vist küll ordusõbralikus – dokumendis „loco capitanei Revaliensis existens“.³¹ Üheksandaks: Harju-Viru vasalkonnale ja Taani kroonile kuulus otseselt või kaudselt ka Narva oma kantsiga, kas siis see ei olnud ohustatud, kas siis tema sattumist Taanile mittesõbraliku elemendi kätte ei kardetud, et Narva jääb üle andmata? Miks ei tulnud keegi Narvast samuti paluma kaitseväge ordumeistrilt? Kuidas üldse on mahutatav HOENEKE kirjeldusse, et alles 24. jaanuaril 1345 on ordu suutnud nõunike ja vasallidekogu käest pressida välja Narva³² ning sedagi ilma maal viibiva capitaneus’e nõusolekuta või teadmata? Kui vasallide ohutus ning nende jõutus 1343. aastal olid nii suured, kuidas nad siis ometi kaks aastat olid suutelised hoidma Narvat Taani kroonile? Kümnendaks: miks hukatakse eestlaste pealikud pärast kantside üleandmist? Kui need olid vangistatud Sõjamäelt, siis olnuks HOENEKE enda jutu järgi oodata nende kohest mahalöömist. Kuidas tingib üleandmine nende saatuse ja kust nad on püütud?

      Nõnda võib võtta läbi kogu HOENEKE-RENNERi ning kõikjalt ilmneb sama: ta ei ole allikana usaldatav. Kasutada võib ainult tema mainitud tõiku ilma kirjelduseta – kuigi needki on vahel kahtlased – ning valetamisel juhtunud vääratusi.

      Kui aga HOENEKE-RENNER ei ole usaldatav, kust siis üldse saada midagi teada, sest sündmustiku enda kohta pole säilinud ühtki kirjeldust. Kui oleksid säilinud need Liivimaa ürikuteraamatu lisas loendatud ja kunagi Liivimaa ordu arhiivis (edaspidi LOA) leidunud ürikud,³³ milledest Stockholmis 17. sajandil on tehtud lühike nimistu, siis ometi needki ei muuda olukorda. Sest need minu meelest kõik kuuluvad “ülalpidamise korralikkuse kohta” võetud tõendite hulka, milledest äsja esitasin näiteid. Üks selliseid on säilinud ja temast piisab muude iseloomu tundmiseks. See on ürik 27. oktoobrist 1343, mis on olnud ka LOA-s.³⁴ Juba selle tõendi andjate koosseis on oma kokkuvõtlikkuses üllatav. Siin on esmalt vaimulikud – Tallinna piiskop oma kapiitliga, Ruma (Kolga)³⁵ kloostri abt, Padise kloostri abt,³⁶ Tallinna dominikaanide priori asetäitja, siis kõik 16. mai üleandmisaktis esinenud 15 nõunikku, kuid mitte sealsed viis vasalli ja viimati Tallinna bürgermeistrid ja raehärrad. Ürik ise on kirjutatud küll ainult vaimulike seisukohalt, teised isikud on nähtavasti lisatud täiemuse pärast, et see tõend väga hea käitumise kohta oleks kõikjal esitatav. Ordu on selliseid hankinud mitmekordselt ja kõikjalt. Olevat ju koguni Riia linn, kel veel vähem ordumeistrist oli asja end segada võõrasse maasse, saatnud kirja Taani kuningale, jutustades juhtunust ning muidugi samuti pestes puhtaks orduvendi. Kuidas küll Riia oli end määrinud selles loos või mida talle lubati selle vastutuleku eest? Nagu need, on ordu poolt dikteeritud muidugi üleandmisakt (16. maist 1343) ise ja 24. jaanuari 1345 aktid Narva andmisest ordu hoida, hoopis rääkimata mässu 40. aastapäeval Tallinnalt võetud tõendist esitamiseks paavstile.³⁷ Kõik need tellitud ja dikteeritud aktid – needki, mida enam pole – on kasulikud nägemaks, mida ordu on püüdnud õigustada ning kuidas ta seda toimetab, sest just neis rõhutatud punktidel tegelikkuses juhtunu kindlasti erines sellest, mida ordu on lasknud kirjeldada.

      Kuid siiski on alles mõned asjad – ürikud ja ordu eksimused –, mis võimaldavad HOENEKE-RENNERi asemele oletada midagi muud. Esmalt, Tallinna linnale antud ürik 11. maist 1343, mille koostajaiks on “vices capitanei gerens et iudex castrorum Revaliae et totius terrae Hargiae“ Bertramus de Parenbeke koos 10 nõunikuga.³⁸ СКАЧАТЬ