Mälestusteta suvi, 1.osa. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib sulle täna naljakas tunduda, aga varsti enam mitte. Selles on sul aga õigus, et just inimesed on selle maailma nässu keeranud. Maailmale oleks tõesti parem, kui mõnigi meist välja sureks,” ei hoia ma ennast tagasi. Poisi üleolevalt kergitatud suunurka on raske naeratuseks pidada. Keskkonna olulisuse mittemõistmine vangistas mind suveks maale, aga ma polnud valmis selleks, et pean ka siin sellise vastuseisuga tegelema hakkama.

      „Nii emotsionaalne,” pööritab poiss silmi.

      Avan õhku ahmides suu … Kui vanaema ja Tammekat kõrval ei oleks, kratsiksin ma sellel ülbel ja enesekesksel poisil ilmselt juba silmi peast. Uskumatu, me sõpradega näeme nii palju vaeva, et midagigi ära teha, ja siis hakkab üks enesega rahul olev tegelane minu kallal vinguma. Pealegi veel selline, kes vajaks ülimalt kiiresti juuksurit.

      „Ah, mis te siin nüüd vaidlete,” mõistab vanaema ilmselt mu tundeid ja lõpetab sujuvalt teema ära. „Brenda, sa ütlesid enne, et väga palavasse sauna minna ei taha. Nüüd peaks sinu jaoks täpselt paras olema. Kas lähed käid saunas ära?” vaatab ta mulle küsivalt otsa.

      „Sobib,” vastan lühidalt, peaaegu kargan oma taburetilt püsti ning lähen köögi kõrval asuvasse tuppa riiete ja saunalina järele. Olen vanaemale tänulik, et ta aitas mul sellest üleolevast tüübist eemale saada. Toast, mis suveks on minu käsutusse antud, kööki astudes kuulen, kuidas laua äärde jäänud vanaema, Tammekas ja Richard sundimatult vestlevad. Ignoreerin minuni jõudvaid sõnu, sest neil polegi minu jaoks mõtet. Millegipärast aga teeb haiget, kui kodused nad omavahel on ja kui rahulik on olukord nüüd, mil mina enam laua ääres ei istu. Pole kahtlustki, et minul selle laua ääres kohta ei ole.

      Pärast sauna istun oma voodil ja klõpsin endast veelgi haledamad fotod kui varem tehtud. Ketran peas valmis teksti, mis nende piltide juurde sobib:

      „Maailm oleks ilusam koht, kui looduslik valik veidi paremini töötaks. Parasiite on ikka kõikjal.”

      #looduslikvalik #minumõttetudkuudmaal

      Ah jaa, mul pole ju internetti! Vähe sellest, et ma pole laua ääres nähtav, juba esimese päevaga olen ka internetis nähtamatu.

      3

      Brenda

      Kuigi elame eramajade piirkonnas, olen tänaval toimuva liiklusega ikkagi harjunud. Tavaliselt mind ei häiri autod. Või mis iganes masin see on. Prügiauto? Urin tuleb kord lähemale, siis liigub jälle kaugemale. Autod ei urise. Lennuk? Mingi järjekordne õhujõudude õppus? Aah … magada see igatahes ei lase.

      Löön silmad lahti ja otsustan seletamatule unesegajale sõja korraldada, kui taipan äkki, et see polegi minu kodu. Esimene mõistmishetk teeb korraks haiget. Eile pärast sauna olin kohe oma tuppa kapseldunud ja uinumiseni telefonis olevat muusikat kuulanud. Internetita ju telefonis muud teha ei saa.

      Urin on mu akna alt kaugemale läinud.

      „Tere hommikust. Või peaks juba lõunat ütlema?” naeratab vanaema sõbralikult, kui pärast riietumist kööki astun. Ta laob mingeid taimi paberile kuivama. Eeldan, et need on ravimtaimed, aga minu jaoks täiesti võõrad, nii et nende kasutusvõimalustest pole mul õrna aimugi.

      „Tere hommikust,” vastan.

      „Maaõhk on sulle ikka hästi mõjunud, magasid kohe lõunani. Tule hommikust sööma, jätsin sulle kõik lauale,” viipab vanaema laua poole, kus on eilsest õhtust tuttav ülimaitsev kodusai, taldriku peal pehmeks sulanud või, juust ja vorst. Kapil seisvast presskannust kandub minuni ahvatlevat kohviaroomi. Astun laual poole, jalge all sama lilleline linoleum, mida aastate tagant mäletan. Seinal tiksub vana pommiga kell. Kella üheni kuulsin, kui see täis- ja pooltundidel pommitas, kuid pärast jäin ilmselt sügavamalt magama, sest rohkem see hääl mind enam ei seganud. Kella all laua ääres on nööridest punutud, vajunud istumiskohaga vana tool, millel varem istus alati vanaisa. Silme ette ilmub kaks pilti temast – kuidas ta tegi endale paksu lihalõigu ja küüslauguga võileiba ning kuidas ta igal pärastlõunal ajalehte luges.

      „Tegelikult oleksin ilmselt veel maganud, aga mingi asi urises mu akna taga,” pomisen pooluniselt ja kallan punaste täppidega tassi kohvi. Uskumatu, et vanaemal ikka veel see serviis alles on. Olen terve oma elu ta juures neid valgeid punaste ja roheliste täppidega tasse näinud.

      „Aa, Richard niidab õues muru. Ütlesin küll, et ta su aknaaluse viimaseks jätaks, aga ilmselt on tal mujalt juba kõik niidetud,” rehmab vanaema käega.

      See seletab kõik! Kuna õuest kostub endiselt vaikset urinat, siis ilmselt ikka polnud kõik tehtud ja poiss segas meelega mu und. Mõnus vastuvõtt, mõtlen irooniliselt.

      Kuna eile sai varakult voodisse poetud, on kõht nüüdseks täitsa tühi. Teen endale võileiva. Kodusaia maitse sulab suus. Tassist tõusev kohviaroom mõjub ergutavalt, nii et tunnen ennast iga hetkega üha rohkem ärkvel olevat. Samamoodi hiilib iga hetkega üha rohkem ligi hirmutav teadmine, et see pole mingi mõnus hommikusöök lühikese puhkuse ajal kusagil kodumajutuses, vaid niimoodi hakkangi peaaegu kolm kuud järjest igal hommikul ärkama.

      Teeme parem nii, et ma ei mõtle sellele praegu!

      „On sul siin kõik olemas? Saad hakkama?” astub vanaema ukse poole, kui muruniiduki hääl õues vaikib. Noogutan täis suuga mõmisedes. „Linda helistas hommikul, lähen räägin Richardile.” Noogutan taas, sest esiteks pole täis suuga viisakas vastata. Teiseks aga ütles vanaema need lühikesed laused nii, nagu ma peaks ka aru saama, kellest jutt on ja mis Richardil selle kõigega pistmist on. Kuna see aga ilmselt mind ei puuduta, naudin lihtsalt oma hommikusööki ja püüan järgnevate kuude õudust endale mitte liigselt ligi lasta.

      Linnas oleks mul samal ajal juba plaan valmis, mida täna teha või kuhu minna. Päris ilus päikeseline ilm on, nii et võiksime lasta rannas ennast päikesel paitada või jalutaks niisama linnas. Siinsed valikud on … minna õue?

      Pärast nauditavat hommikusööki koristan laua ära. Kohvitassiga välistrepile astudes pean korraks käega vastu uksepiita toetama, sest Pitsu tahab mind pikali joosta. Panen kohvitassi esikusse aknalauale ning istun kaheastmelise trepi ülemisele astmele ja sügan koera, kes ennast mu kõrvale parkis. Pitsu nügib ennast muudkui mu vastu ja naudib silmanähtavalt iga mu liigutust.

      „Sa oled vist juba terve sajandi vanune,” sosistan vaikselt koerale. Teda mäletan ka kõigist neist kordadest, kui oleme vanaema juures käinud. „Ilmselt sinuga ma peangi kõik need kolm kuud rääkima. Loodetavasti ei lähe see omaette rääkimise alla ja keegi ei pane mind sügisel selle eest hullumajja,” naeratan Pitsule.

      Lasen pilgul üle õue rännata. Maja ees olev hekk on ilusti pügatud. Uksest värava poole viiva tee betoonplaadid on samuti nii vanad, kui mäletan. Muru on teeraja kõrvalt küll värskelt niidetud, kuid plaatide vahelt turritavad tihedad rohututid. Aia poole jääv elupuuhekk on nii kõrgeks kasvanud, et selle taha jäävat tagaaeda pole enam nähagi. Tean vaid varasematest mälestustest, et seal on marjapõõsad ja vaarikad, õunapuud ja pisike aiamaa. Tagaaeda ääristavate suurte kuusepuude alla ehitas vanaisa väga ammu klaasist kasvuhoone. Elupuude varjava suuruse tõttu pole näha, kas see on ikka veel alles.

      Pööran pilgu tagasi maja poole. See on ikka roheline, nagu viimati, kui siin käisin, ainult et värv on nüüdseks üsna maha koorunud. Aknaraamid peaksid olema valged, kuid kobrutav värvikiht jätab neist pigem hallika mulje. Ilmselt pole pärast vanaisa surma sellele majale tilkagi värvi kulutatud. Linnas saaks sellise maja omanik ilmselt varsti linnavalitsuselt kirja palvega СКАЧАТЬ