Janis. Tema elu ja muusika. Holly George-Warren

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja Dorothy Joplin poputasid oma vanimat last mitmeski mõttes, kuid nemadki hakkasid viimaks võõristama tema mässumeelsust – neidsamu tunge, mis ta lõpuks kuulsuseni juhtisid. Tähelepanuihas mässajana läks Janis murdeeas veel kaugemale, seda nii tärkava seksuaalsuse, roki avastamise kui ka alkoholi ja spiidi tõttu. Haavad, mis tekkisid neil tormilistel aastatel Joplinite kodus toimunud tahtejõulahingute käigus, ei paranenud eal. Suur osa tema edasisest elust oli täis soovi kuhugi kuuluda ja leida igatsetud tähelepanu, kuid samas teadis ta, et parimaks viisiks austada oma perekonna ainulaadsust, millest küll kunagi juttu ei tehtud, oli muusikamaailmas välja paista. Kui ta avastas oma tõeliselt erakordse hääle, aitas see tal kohta leida ja tekitada endale pere aseaine boheemlastest ja muusikutest – esmalt Texases Port Arthuris ja Beaumontis, siis Austinis ja viimaks San Franciscos. Ta nautis elu rõõmsa metsikusega, kuid ei vabanenud kunagi sisimas luuravast pimedusest, mille olid tekitanud üksildus ja sünge fatalism, mille ta oli isalt pärinud. Alkoholi ja narkootikumidega valu tuimestamine muutis kõik hullemaks.

      Kirgliku ja erudeeritud muusikuna oli Janisel loomupärane anne, kuid ta pingutas kõvasti selle arendamise nimel, ehkki oma elust juttu tehes jättis ta sageli mainimata, kui palju tööd oli ta täiuse poole püüeldes tegema pidanud. Kui kuulata stuudiolindistusi tema viimaseks jäänud albumi „Pearl“ salvestusprotsessist, siis on selge, et ohjad olid kindlalt tema käes ja ta juhtis kogu ettevõtmist. Ajal, kui naised oma muusikat ise ei kirjutanud, tegi tema tihedat loovkoostööd karmi käe poolest tuntud produtsendi Paul Rothchildiga. Nende sessioonide ajal puhkes Janis kunstnikuna tõeliselt õitsele. Tema ideed – nagu ka erakordne hääl ja soosiva suhtumisega Full Tilt Boogie saatebänd – andsid tulemuseks meistriteose. Pärast seda, kui Janis 1970. aastal kogemata heroiini üledoosi tõttu kahekümne seitsme aastaselt suri, sai postuumselt avaldatud „Pearl“ tema edukaimaks ja ajaproovile kõige paremini vastu pidanud albumiks ning singel „Me and Bobby McGee“ kujunes lõppakordiks karjäärile, mis oli alanud hitiga „Piece of My Heart“.

      Janis Joplini unikaalne hääl kõlab praegu sama võimsalt kui 1967. aastal, kui see raadioeetris kostma hakkas. Tänapäeva digimüra taustal tõuseb see paremini esile kui kellegi teise oma ning jõuab otse sinna, kuhu Janis sellega sihtis: sügavale südamesoppi. Tema töö ja elu on olnud inspiratsiooniks paljudele naistele muusika tegemisel ja kompromissitu tee leidmisel: Lucinda Williams, Pink, Amy Winehouse, Carolyn Wonderland, Lady Gaga, Brittany Howard, Alicia Keys, Florence Welch, Grace Potter, Elle King, Melissa Etheridge ja Kesha. Williams kirjutas tema kohta laulu („Port Arthur“), Pink lootis teda filmis kehastada, Wonderland on teinud tema 1962. aasta loost „What Good Can Drinkin’ Do“ suurepärase kaveri, Etheridge aitas tal 1995. aastal jõuda Rock & Rolli kuulsuste halli. Tol õhtul ütles Etheridge: „Kui hing saab vaadata maailma ja tunda valu ja üksildust ja leida sügavalt sisimast hääle sellest laulmiseks, siis saab see hing paraneda.“

      Vahest just see on jäänud Janise suurimaks kingituseks meile.

      PEATÜKK 1

       RAJALEIDJATE SUGU

      Ära kirjuta sellest, mida sa teed; kirjuta sellest, mida sa mõtled. SETH JOPLIN

      Janis Joplin pärineb seiklejate suguvõsast: 17. ja 18. sajandi palverändurid, rajaleidjad, jutlustajad, iseseisvus- ja kodusõja sõdurid, asunikud, kauboid, karjakasvatajad ja põllumehed. Nii tema isa kui ka ema suguvõsa mööda saab tagasi minna varaseimate Ameerikasse saabujateni, kes olid pärit Inglismaalt, Šotimaalt ja Rootsist ning maabusid Uus-Inglismaal ja Virginias. Selle suguvõsa harudest leiab inimesi, kes elasid üle laevahuku, indiaanlaste kätte vangi langemist prantslaste ja indiaanlaste sõjas ning vankriretki läbi terve mandri.

      „Mina olen rajaleidjate soost,“ uhkustas Janis sõprade ees, kes muretsesid ta joomise ja narkosõltuvuse üle. Vahest pidas ta silmas vanavanaema, keda Janise õde Laura kirjeldas hiljem memuaarides „Love, Janis“: kõva asunikunaine, tugev nii kehalt kui ka vaimult, kelle sisemine veendumus ja usk abikaasasse viis ta piirialadele elama. Kui Janis sügavale sisimasse vaatas, võis temagi leida, et ta ambitsioonid ja rahutu vaim võisid pärineda esivanematelt.

      Ta vanemad tutvusid pimekohtingul. Suure depressiooni ajal 1932. aasta detsembris läks üheksateistaastane tudengineiu Dorothy East kohtama tehnikakõrgkoolist välja kukkunud 22-aastase Seth Jopliniga – see toimus nende kodulinnas Amarillos Texase osariigis. Sarnaselt seiklejatest esivanematele jõudsid ka Dorothy ja Seth viimaks välja tundmatule territooriumile: Ameerika keskklassi, kus nad lootsid elatist teenida pea, mitte kätega, ning istutada ühiskonnas edasijõudmise soov oma lastesse, kuigi nende puhul väljendus see üsna eriskummalisel moel.

      Dorothy East, vanim neljalapselises perekonnas, kasvas üles vanemate probleemse abielu traumade keskel: too kurb ühendus sõlmiti tillukeses Clay Centeri asulas Nebraska tasandikel. Cecil ja Laura Hanson East rajasid talu äsja loodud Oklahoma osariigis ja 13. veebruaril 1913 sündis neile seal tütar Dorothy Bonita. Ent Laura igatses oma suurt põllumeeste suguvõsa, mis oli jäänud Nebraskasse, ning tema nõudmisel naasti Clay Centerisse, kus Cecil rajas 1920. aastal seafarmi. Haigus hävitas loomad, Eastid läksid pankrotti ja kolisid Hansonite juurde, kus Laura leidis taas sideme fundamentalistliku kristlusega. Cecil rabas üksinda tööd teha Lääne-Texase kiirelt kasvavas Amarillo linnas, kus temast sai kinnisvaraagent, kõva joodik ja naistemees. Kuigi Eastide perekond hakkas Amarillos taas koos elama, kui Dorothy käis keskkooli lõpuklassis, oli selge, et abielu on purunenud.

      Ka mitukümmend aastat hiljem vaevasid Dorothyt mälestused vanemate kohutavast sõimust ja ägedatest tülidest, mille järel üritas raevunud ema vahel Nebraskasse tagasi hääletada – jättes maha nii Dorothy kui ka pere nooremad lapsed Geraldi, Barbara ja Mildredi. Dorothy jäi laste eest hoolitsema ning Cecil sõitis naisele järele ja tõi ta koju tagasi. Amarillos levisid jutud nende abieluraskustest ja Cecili ringitõmbamisest, mis oli Dorothyle suureks häbiks, ja seega lubas ta endale – tema abielu peab olema õnnelik, et väikelinna keelepeksjatel poleks millestki rääkida.

      Muusika sai talle üheks varjupaigaks. Dorothy hakkas lapsena laulma kirikukooris ja kõik väitsid, et tal oli kaunis hääl. Amarillos liitus ta ka kooli luuleklubiga ja osales muusikalides. Amarillo Globe-News tõstis esile tema osatäitmist operetis „Once in a Blue Moon“: „Dorothy East Kuuleedina oli väärt kiitust, mida talle tema esinemise ajal ja järel igast kandist osaks langes. Tema enesekindlus oli suurepärane ja silmatorkav.“ Dorothy laulis pulmades, Lionsi klubi üritustel ja kohalikel muusikasündmustel. „Minul oli alati peaosa,“ kõneles ta lastele hiljem. „Mu kopsud olid nii tugevad ja ma pidasin hästi viisi. Selles suures auditooriumis suutsin tabada kõrgeid noote ja madalaid noote, [mis jõudsid] viimase reani. Aga see ei mõjutanud minu enesekindlust üldse. Ma ei mõelnud, et olen parim kogu linnas, seda küll mitte.“ Ent ikkagi heietas ta unistust elukutseliseks lauljaks hakata. Isa julgustas Dorothy muusikahuvi, ema aga mitte, kuna lapsepõlves põetud haiguse tagajärjel kuulis ta väga kehvasti.

      Ühe Lionsi klubi esinemise järel 1931. aastal märkis kohalik ajaleht, et „aplausi põhjal hinnates oli ta tõeline sensatsioon“, ja et Dorothyt „ülistati järgmise Marion Talleyna“ – too oli teismeline koloratuursopran, kes avastati Kansas Cityst Missouri osariigist ning kutsuti liituma New Yorgi Metropolitan Operaga. Viimaks „üks New Yorgi produktsioonimees“, meenutas Dorothy „kutsus mind kõrvale ja ütles: „Kui tahad New Yorki minna, siis pole mul mingi kunst sulle mõnes etenduses osa leida.““ Aga Laura East laitis selle plaani maha ja olevat Dorothy meenutuste kohaselt soovitanud „minna ärikooli, sest seal õpid kasulikke oskusi … sul tuleb elatist teenida“. Ka talendiotsija tunnistas, et meelelahutusäri on karm ja pole mõeldud temasugustele.

      Mõte New Yorki minekust tundus Dorothyle hirmutav, sest ta ei tahtnud jätkata vanemate kaootilist eluviisi: see oleks ebakindel ja vahest koguni ebasünnis rändurielu. Dorothy ihkas rohkem korda. Kasutades СКАЧАТЬ