Armuke. Chicago tulekahju triloogia 2. raamat. Susan Wiggs

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läikivast nahast kingas, millel oli säravvalge kedri, ning naelutas selle paigale.

      Armas jumal, selle eest põleb ta kindlasti põrgus, et laseb mingil magnaadil oma vaesel vanaemal trampida.

      Jala omanik ei paistnud teadvat, et ta pühakut lämmatamas oli.

      Kathleen mõtles, kas tal õnnestuks kaart ilma mehe tähelepanu tõmbamata tolle jala alt välja libistada. Ükskõikset poosi teeseldes sirutas ta peene varba välja ning üritas kaarti enda poole tõmmata. Edutult, suurem mehejalg hoidis seda kindlalt paigal. Tal tuleb kummarduda, et kaart üles võtta.

      Tegutsedes diskreetselt nagu taskuvaras, kruvis Kathleen ühe kõrvarõnga lahti ja pillas selle põrandale.

      „Oh heldus,” pomises ta. „Ma kaotasin...”

      Härrasmees pöördus.

      „... oma kõrvarõnga...” Kathleeni hääl vaikis ja ta jäi vahtima. See oli tema.

      Mustapäise, sinisilmse ja täielikult kütkestavana oli Dylan Francis Kennedyl selline nägu, nagu Kathleen oli ette kujutanud, kui nad Deborah’ga kaua üleval olid, lugedes keelatud, romantilisi lugusid rüütellikkusest ja uljusest. Läikivate lokkis juuste pahmakas tõi esile sirgete joontega maskuliinse lõuajoone. Põsesarnade kunstipärased kumerused ja kerge lohuga lõug jäljendasid suu kuju, mis tuletas Kathleenile meelde Phoebe kirjelduse sellest mehest: hõrk.

      Praegu kahjuks see hõrk Dylan Kennedy kummardus ja võttis põrandalt nii teemantkõrvarõnga kui vanaema püha kaardi.

      „Teie omad?” küsis mees kulmu kergitades.

      „Tänan teid väga, söör.” Säilita rahu, ütles Kathleen endale. Ühe kiire liigutusega libistas ta kaardi ridiküli, vaevumata selle krookpaela kinnitama. Aga enne kui ta sai kõrvarõnga tagasi võtta, tõmbas mees käe naisest eemale.

      Naeratusega, mis võttis Kathleeni täiesti sõnatuks, ütles härra Kennedy: „Lubage minul.”

      1 Charles Frederick Worth (13.10.1825–10.03.1895) oli kuulus inglise moelooja; paljud moeajaloolased peavad teda ka kõrgmoe – haute couture’i – alusepanijaks.

      Kaks

      „Päris kindlasti mitte,” sosistas Kathleen pärast pikka, piinlikku vaikust. Ta oli rabatud, et mees midagi sellist isegi kaalub. Lasta mehel talle kõrvarõngas kõrva tagasi aidata, toatäie Chicago kõrgklassi kuuluvate inimeste silme all, paljastaks tema pettuse täielikult. Mitte ükski tõeline daam ei lubaks iial säärast vabadust. „Tänan, et mu kõrvarõnga üles võtsite. Ma lähen nüüd puuderdamisruumi seda tagasi panema.” Ta sirutas kinnastatud käe välja.

      Mehe naeratus ning rõõmus sära silmis oleksid pidanud Kathleeni hoiatama. „Mu kallis noor daam,” ütles mees, „kus peitub selles lõbu?”

      „Lõbu?” piiksatas naine.

      „Kas te mitte selleks ei ole siin?” Mees kergitas kulmu, tumedat kaart, mis andis talle intrigeerivama ilme kui kunagi varem. „Lõbutsemiseks?”

      Kathleen üritas end kokku võtta. Oma kõige tobedamates kujutlustes oli ta pidanud nutikaid vestlusi kümnete meestega, oli aasinud ja teravmeelitsenud kõrgemast ja peenemast klassist inimestega. Kui keegi ei näinud, oli ta harjutanud naeratamist, flirtimist, naermist, öelnud teravmeelsusi ja rääkinud naljakaid anekdoote. Kui väga ta ka ei pingutanud, ei tulnud talle praegusel hetkel pähe mitte ühtegi tarka asja, mida öelda. Aga ta ei kavatsenud ühel nägusal mehel end tummaks lüüa lasta.

      „Ma arvasin, et tänaõhtuseks päevakorraks on hingede päästmine,” ütles Kathleen. „See peaks teie jaoks piisavalt lõbus olema.”

      „Ma olen katoliiklane,” vastas mees sujuvalt. „Mitte tõsine, kokkupigistatud huultega protestant. Nemad ei usu lõbutsemisse. Igatahes mitte selles elus.”

      Mehe omaksvõtt rabas Kathleeni. Seltskonna kõrgeimad klassid vaatasid tavaliselt katoliiklastele ülevalt alla. Ainult vähesed privilegeeritud võisid seda tunnistada ja oma kohta siiski seltskonnas säilitada. See oli üks põhjus, miks Lucy oli Baltimore’i Kathleeni väljamõeldud kodulinnaks valinud. Mõned sealsed vanimad perekonnad pärinesid mitme sajandi tagustest auväärsetest katoliiklaste klannidest, mis muutis nad seltskonna jaoks vastuvõetavaks.

      „Kas ma šokeerin teid?” küsis mees.

      „Kindlasti mitte. Söör.” Kathleen rõhutas sihilikult ametlikku kõnet. Ta teadis, et selles ühiskonnas peab inimene teatud asju saladuses. Mida mehe otsekohene möönmine tähendada võis? Et ta teab, mida missakaart endast kujutab ja nägi tema vembu läbi? Või et mees tunneb tema vastu ehedat poolehoidu, kuna neil on midagi ühist?

      Mehe naer oli madal ja kõlav, heli, mille kuulmisest Kathleen arvas, et ta iial ei tüdi. „Palun vabandust. See on minust andestamatu, lubada endale teiega isiklikku vestlust alustada, enne kui end tutvustanud olen.” Tema kummardus oli täiuslikult korrektne. Justkui foto jaoks poseerides kummardus ta pihast ettepoole, üks käsi seljal ja teine välja sirutatud, peopesa üleval, justnagu härdas palves. „Dylan Francis Kennedy, teie teenistuses.”

      Kathleen mõtles, kas oleks parem teadmatust teeselda või tunnistada, et oli kogu aeg teadnud, kellega tegemist on. Ei, ta ei saanud seda teha. Mees küsiks, kus Kathleen teda varem näinud on ja ta oleks sunnitud möönma, et oli meest Sinclairi häärberis salaja vaadanud. „Tere,” ütles ta. „Mina olen...”

      „Kate.” Mees pilgutas talle silma. „Teie sõbratar preili Hathaway andis mulle loa teid Kate’iks kutsuda. Ta ütles, et te olete liiga tagasihoidlik, et ametlikku pöördumist nõuda.”

      Kathleen tõmbas silmad pilukile, mehe kütkestava sarmikuse suhtes skeptiline. „Kogu kõmu põhjal, mida ma teie kohta kuulnud olen, oleks mitteametlikkus eeldatav.”

      „Nüüd olen ma huvitatud. Millise kõmu?”

      „Et te olete Bostoni laevandusfirma varanduse pärija, äsja tagasi jõudnud pikalt ringreisilt mandrile,” vastas naine.

      „Te lugesite seda kindlasti Tribune’ist.”

      „Ning et te olete endale naist otsimas,” lisas Kathleen.

      Mees naeris. „Sellest ajast peale, kui see rumalus avaldati, olen ma olnud üle ujutatud auahnetest emadest, kes oma rikkaid tütreid esile tirivad. Mitte et ma seda neidude paraadi ei naudiks...” ta pilgutas naisele silma „aga ma arvan, et olen oma otsingu ulatust kitsendanud.”

      Kathleen krimpsutas põlglikult nina. „Sel juhul ma teile ülejäänut ei räägi. Teil läheb pea uhkusest paiste.”

      Mees pugistas naerda. „Kas teie kuulujuttudes öeldakse, millist sorti naist ma endale otsimas olen?”

      „Ei, aga ma kuulsin, et olete endast poolele mandrile murtud südamete raja maha jätnud.”

      „Ilmselgelt ebatõene. Mina olen see, kelle süda murtud on. Kõikidel reisidel olen ma soovinud võimatut.” Mees naeratas kurvalt. „Naist, kelles oleks harukordset talenti ja sügavust,” ütles ta. „Sellist, kellel on punased juuksed, välkuvad silmad ja kes teab „Ave Maria” kõiki sõnu.”

      „Te СКАЧАТЬ