Baltimore´ide raamat. Joel Dicker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uuris mind nagu eksootilist looma ja küsis:

      „Kas sina oledki see kuulus kirjanik?“

      „Tema see on!“ vastas onu minu eest, nagu oleksin Ameerika Ühendriikide president.

      Kassapidaja justkui kummardas kergelt ja lubas mõnda mu raamatut lugeda.

      Poetöötajatele meeldis mu onu ja kui ma sinna läksin, leidis ta alati kellegi ennast asendama. Siis vedas ta mind mööda riiulivahesid, et kohtuksin kõigi tema kolleegidega. „Kõik tahavad sind tervitada, Markie. Mõned on raamatu kaasa võtnud, et sa sisse kirjutaksid. Ega sul midagi selle vastu ole?“ Tegin seda alati meeleldi ja me lõpetasime oma ringkäigu kohvi- ja mahlaleti juures, mille taga seisis üks noormees, kes oli onule armsaks saanud – ta oli mustanahaline, suur nagu mägi ja õrnake nagu naine, ja tema nimi oli Sycomorus.

      Sycomorus oli umbes minuvanune. Ta unistas lauljakarjäärist ja ootas oma tähelendu, pressides samal ajal juurviljadest tervislikke toormahlu. Kohe, kui võimalus tekkis, sulges ta end puhkeruumi ja filmis ennast telefonikaameraga, lõõritades moodsaid viisijuppe ja nipsutades sõrmi. Seejärel jagas ta neid videoid sotsiaalmeedias, et tõmmata oma andele maailma tähelepanu. Ta unistas osalemisest üleriigilises telesaates „Laula!“, kus võistlesid lauljad, kes lootsid läbi murda ja kuulsaks saada.

      Tolle 2010. aasta juunikuu alguses aitas onu Saul tal täita ankeeti, et ta võiks videosalvestisega esitada oma kandidatuuri. Seal oli juttu klauslitest ja autoriõigustest, millest Sycomorus midagi aru ei saanud. Tema vanemad tahtsid hirmsasti, et ta kuulsaks saaks. Kuna neil ei olnud ilmselgelt midagi targemat teha, käisid nad pidevalt oma poega tööl vaatamas, et tema tuleviku pärast närveldada. Nad lösutasid letil ja kui parasjagu kliente ei olnud, hurjutas isa poega, samal ajal kui ema üritas neid lepitada.

      Isa oli tal läbikukkunud tennisist. Ema unistas näitlejakarjäärist. Isa oleks tahtnud, et Sycomorusest saaks tennisetšempion. Ema oleks tahtnud, et temast saaks kuulus näitleja. Kuueaastaselt aheldati ta tenniseväljakule ja ta osales ka ühes jogurtireklaamis. Kaheksa-aastaselt ajas tennis teda öökima ja ta lubas, et ei võta enam elu sees reketit kätte. Ta hakkas emaga mööda casting’uid käima, otsides rolli, mis paneks alguse tema lapstähe karjäärile. Kuid seda rolli ei saabunud ja nüüd pressis ta mahla, kuna tal ei olnud diplomit ega haridust.

      „Mida enam ma mõtlen sinu telesaatevärgile, seda rohkem mulle tundub, et see on üks suur jama,“ kordas isa.

      „Sa ei saa aru, paps. Selle saatega algab minu karjäär.“

      „Vaevalt! Eelkõige näitad end täiesti naeruväärses valguses. Mis kasu sul sellest on, kui sa end televiisoris lolliks teed? Sulle ei ole laulmine kunagi meeldinud. Sinust oleks pidanud tennisist saama. Sul olid kõik eeldused olemas. Kahju, et ema su laisaks tegi.“

      „Aga paps,“ anus Sycomorus, kes otsis meeleheitlikult isa tunnustust, „kõik räägivad sellest saatest.“

      „Jäta ta rahule, George, kui selline on tema unistus,“ sekkus malbelt ema.

      „Jah, paps! Laulmine on mu elu.“

      „Sa topid juurvilju mahlamasinasse – vaat see on su elu! Sinust oleks pidanud saama tennisetšempion. Sa rikkusid kõik ära.“

      Tavaliselt hakkas Sycomorus lõpuks nutma. Rahustuseks otsis ta leti alt välja kausta, mille iga päev kodust poodi kaasa võttis ja mis sisaldas hoolikalt kogutud ja sorteeritud artikleid Alexandra Neville’ist, võttes kokku kõik noormehe arvates huvipakkuvad faktid tema kohta. Alexandra oli Sycomoruse eeskuju – ta oli temast lummatud. Mis puutub muusikasse, juhindus ta üksnes temast. Naise karjäär, laulud, see, kuidas ta neid kontsertidel esitas – noormehe silmis oli naine täiuslik. Ta oli käinud kõigil turneedel, naastes sealt teismelistele tüdrukutele mõeldud suveniirsärkidega, mida ta pidevalt kandis. „Kui ma temast kõike tean, siis kujuneb minu karjäär äkki samasuguseks,“ ütles ta. Suurema osa materjali sai ta kõmulehtedest, mida ta innukalt luges ja kust vabal ajal hoolikalt artikleid välja lõikas.

      Sycomorus lohutas end kausta lehitsedes ja kujutledes, kuidas temastki saab kord suur täht. Ema, kelle süda oli murtud, julgustas teda takka:

      „Vaata oma kausta, kullake, see mõjub sulle hästi.“

      Sycomorus imetles kiletatud lehti, silitades neid sõrmedega.

      „Emps, kunagi olen nagu tema …“ ütles ta.

      „Ta on blond ja valge,“ ärritus isa. „Kas sa tahad olla valge naine?“

      „Ei, paps, ma tahan olla kuulus.“

      „Selles asi ongi, sa ei taha saada lauljaks, sa tahad saada kuulsaks.“

      Selles Sycomoruse isa ei eksinud. Kunagi olid ajad, kui kuulsused olid kosmonaudid ja teadlased. Tänapäeva staarid on aga inimesed, kes ei tee midagi ja muudkui pildistavad iseennast, ennast või oma taldrikut. Sellal kui isa poega manitses, muutusid kliendid tervisliku mahla järjekorras kärsituks. Lõpuks sikutas noormehe ema abikaasat varrukast.

      „Ole nüüd kuss, George,“ pahandas ta. „Ta lastakse sinu stseenide pärast veel lahti. Kas sa tahad, et su poeg sinu pärast lahti lastaks?“

      Isa krahmas meeleheitliku liigutusega letist ja pomises pojale viimase palve, nagu keeldudes nägemast ilmselget:

      „Luba ainult üht! Saagu mis saab, ära ainult palun kunagi pedeks hakka!“

      „Luban, paps.“

      Ja tema vanemad läksid poeriiulite vahele uitama.

      Samal ajal oli käimas Alexandra Neville’i kontserdituur. Ta astus üles ka American Airlines Arenal Miamis, millega oli kursis terve supermarket, sest Sycomorus, kellel oli õnnestunud kontserdile pilet hankida, oli järelejäänud päevade loendamiseks puhkeruumi kalendri üles riputanud ja nimetanud kontserdipäeva Alexandra päevaks.

      Mõned päevad enne kontserti, kui nautisime Coconut Grove’i maja terrassil mahedat õhtuhakku, küsis onu Saul minult:

      „Marcus, äkki sa saaksid korraldada Sycomoruse ja Alexandra kohtumise?“

      „Võimatu.“

      „Te olete endiselt riius?“

      „Me ei ole enam aastaid suhelnud. Isegi kui seda tahaksin, ei teaks ma, kuidas temaga ühendust saada.“

      „Ma pean sulle näitama, mis ma koristades leidsin,“ ütles onu Saul toolilt tõustes.

      Ta kadus korraks ja naasis siis, käes foto. „See oli ühe Hilleli raamatu vahel,“ selgitas ta. See oli too kuulus foto Woodyst, Hillelist, Alexandrast ja minust teismelistena Oak Parkis.

      „Mis Alexandra ja sinu vahel juhtus?“ uuris onu Saul.

      „Las jääda,“ vastasin mina.

      „Markie, sa tead, kui hea meel mul on, et sa siin käid. Aga vahel olen ma mures. Sa peaksid rohkem väljas käima, lõbutsema. Sul võiks pruut olla.“

      „Ära muretse, onu Saul!“

      Ulatasin foto talle tagasi.

      „Ei, СКАЧАТЬ