Postkast nr 4. Leskede klubi. Eha Veem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ perenaisega vaielda. Peale kõige muu olid toidud nii maitsvad, et keeldumine ei tulnud kõne allagi.

      „Ma küpsetasin teile korpi kaasa. Kala seekord ei saa, nagu isegi näete,” ei teinud Riina venna märkusest välja, pani koogitaldriku lauale ja võttis ka ise istet. Suur purk mett ja kann hapupiimaga ootasid juba laual.

      „Ei mäletagi, millal viimati õiget hapupiima sai,” ohkas Saima ja pistis suure tüki pannkooki suhu.

      „See on meie kandi viimase lehma Vapsiku toodang. Kogu küla aitab Metsaküla Minnal heina teha ja tassib loomale head-paremat, et Minna teda ikka edasi jaksaks pidada. Vana inimene, nagu ta on. Kaheksakümmend kukub suvel. Vapsiku nime sai lehm aga seepärast, et kipub võõraid puksima. Eks loom tunne ka omasugustest puudust, ma arvan,” seletas Riina endalegi pannkooki ette tõstes.

      „Meil olid ju alguses kah ikka lehmad ja põrsad ja igasugu kodulinnud ja puha. Nagu õiges talus olema peab,” sekkus ka Sass keskustellu. „Ajapikku sai seda talupidamist koomale tõmmatud. Ei tasunud ära ja rassimist oli kole palju. Loomadega oled ju kogu aeg kinni. See külalistemaja värk on igatepidi mugavam.”

      „No kanadest ma ei loobu,” oli Riina konkreetne. „Poemunadega ei saa õiget korpigi küpsetada. Kodustel munadel on ikka värvi ja mekki ning tead täpselt, mida kanale süüa annad.”

      Sellega olid lauasistujad päri ja koogikuhi kahanes imeväel.

      „Enne me ikkagi minema hakata ei saa, kui olen Ronniga ühe tiiru teinud,” lausus Emma vabandavalt, osutades ukse juures pikutavale kuldsele retriiverile. Riina kahtles küll, kas sellise vihmaga jalutamisest midagi välja tuleb, kuid Ronni arvas teisiti. Võib-olla sai ta aru, et jutt käib temast, või kuulis õues mingit liikumist, igatahes ajas koer ennast krapsakalt jalule ja haugatas nõudlikult ukse poole.

      Nüüd kuulsid kõik välisukse paugatust ja kohe seejärel astus sisse läbimärg Merilin, Riina ja Sassi tütretütar. Tüdruk õppis Tartus hambaarstiks ning juba mitmendat suve teenis Kortsjärve mõisahotellis õpinguteks raha.

      „Merilin, jumalime, mis juhtus?” imestas Riina. „Miks sa nii vara kodus oled? Läbimärg ka. Tule ruttu vannituppa! Ma toon sulle kuivad riided.” Laskmata tüdrukul midagi seletada, eskortis vanaema ta vannituppa, andes käigupealt abikaasale ülesande kuum kibuvitsatee tõmbama panna.

      „Siin kuluks üks pits konjakit ära,” arvas Saima asjatundlikult.

      „Oodake nüüd, on ta ikka täisealine üldse?” tuletas kohtunik Berklund meelde. Rolf selgitas sõpradele, et tegemist on juba üliõpilasega, seega täielikult teovõimelise inimesega, nagu kohtunik teda kategoriseeriks, nii et pits konjakit oleks igati õigustatud, kui majaperemehel seda ainult leidub. Majaperemehel leidus. Isegi väga head Larseni konjakit.

      Kui Sass veidi aja pärast tõi köögist ka kannu kibuvitsateega, oli kõik Merilini vastuvõtuks valmis. Lauasistujad ootasid huviga ja heitsid aeg-ajalt pilke vannitoa poole, kust kostis vaikset jutuvada. Nähes koera kärsitust, tahtnuks Emma juba Ronniga õue minna, kuid uudishimu hoidis teda paigal. Ta pidi ju teada saama, mis õieti juhtunud oli, sest tüdruk tundus päris endast väljas olevat. Lõpuks läks vannitoa uks lahti ja Riina talutas hoolitsevalt hommikumantlisse mässitud Merilini laua äärde istuma.

      „No mida see siis peab tähendama?” lausus ta etteheitvalt, kui silmas konjakipudelit ja klaase. „Mis te, mehed, õige mõtlete – ahvatlete noort inimest alkoholi tarbima!”

      „Egas meie, Saima soovitas,” õigustas Rolf kähku. „Saima on endine apteeker ja teab täpselt, mis rohi millegi vastu aitab. Targem kui nii mõnigi arst. Meie külas käivad kõik tema käest abi küsimas.”

      „Kui nii, siis nii,” tõmbus Riina vabandavalt tagasi. „Aga ainult üks pits. Ja siis jood ohtrasti kibuvitsateed peale. Jääd veel viimati haigeks. Mis ma siis Piretile ütlen? Oled siin ju minu vastutusel.”

      „Minu ikka ka,” torkas Aleksander laua otsast vahele.

      „Nojah, meie vastutusel,” oli Riina päri.

      „Mida sa pabistad,” tõreles vend naerdes, „ega ta enam tita ei ole. Täiskasvanud inimene. Aga räägi nüüd, Merilin, mis juhtus.”

      „Mind lasti täna varem koju ja tagasi minema ma enam ei pea, sest Veski Vaike poeg Tiit, kes meie hotellis elas, suri täna hommikul ära. Peaaegu minu käte vahel.”

      „Joo nüüd teed,” kamandas Riina ja lükkas tüdruku ette tassi, kuhu ta ühtlasi ohtralt mett oli pannud. „Ja räägi ilusasti kõigest algusest peale. Rolf tahab kindlasti teada ja teised muidugi ka. Rolf saab ehk Veikole hiljem abiks olla. Veiko ju ka pealinnas uurija ning kamandab neid asju.” Vanakõrtsi pererahvale ei olnud Parmojal aset leidnud kriminaalsed juhtumid ja Leskede klubi roll nendes teadmata. Seega pidas Riina enesestmõistetavaks, et Rolf oma sõpradega siingi käed külge lööb ja politseile appi asub, kui selleks vajadus peaks tekkima. Pealegi saaks too võib-olla uurijast poja käest informatsiooni, mida tavakodanikele ei avaldata. Merilin oli juba vannitoas jõudnud vanaemale üht-teist rääkida, aga Riina tahtis nüüd asjast täpsemalt kuulda.

      „Läksin hommikul tööle kella kuueks nagu tavaliselt,” alustas Merilin, soojendades tassi ümber käsi. „Vihma sadas juba. Mõisa juurde viivalt sillalt nägin, et keegi lamab kose ees astangul. Alul mõtlesin, et ehk on mõni joodik eilsest õhtust sinna jäänud, aga vihma ladistas mis kole, iga mõistusega inimene oleks ometi kuskile varju alla kolinud. Hüüdsin siis paar korda, et hei, mis te seal teete, aga mingit vastust ei järgnenud. Otsustasin vaatama minna, milles asi. Kui ma silla alt kuidagi koseni olin ukerdanud ja lamajani jõudsin, tundsin ära meie hotelli külalise. Ta oli muidugi läbimärg. Märkasin, et ta peast immitses verd, mille vihm kohe ära pesi.

      Minu küsimustele ta ei reageerinud ja liigutada ma teda ei julgenud. Helistasin kähku kiirabisse. Nad lubasid brigaadi välja saata, kuid käskisid mul jääda liinile ning hakkasid igasuguseid õpetusi andma ja küsimusi esitama, et kuidas see võis juhtuda ja nii. No ma arvasin, et kaldalt jõkke kukkudes ei oleks ta nii palju viga võinud saada, kui just keegi teda otseselt polnud löönud või tõuganud. Aga ta elas sviidis, mille rõdu on just kose kohal, sealt avaneb kõige ilusam vaade jõele ja pargile. Kui too mees rõdult alla oleks kukkunud – purjus, nagu ta tavaliselt oli —, võinuks küll sellise vigastuse saada.

      Mul kästi ta ettevaatlikult külili keerata. Panin talle oma keebi alla ja hakkasin tasakesi keerama. Mees oigas. Järelikult oli elus. Rõõmustasin, kuigi tegemist ei olnud sugugi meeldiva inimesega. Ta tegi vahel nilbeid märkusi ja kippus käperdama. Aga nüüd oli teine lugu. Mõtlesin ainult, et suust suhu hingamist ma mingil juhul ei tee. Siis korraga tegi ta silmad lahti ja haaras mul käest. Ehmatasin õudselt. Mõtlesin, et äkki oli ta kogu aeg teeselnud ja pole tal tegelikult häda midagi. Ta püüdis nagu midagi öelda, aga suutis vaid segaselt pomiseda. Siis haare mu käe ümber lõtvus, mees hingas korra sügavalt, ja selleks ajaks kui kiirabi kohale jõudis, oli ta juba surnud.” Merilin ohkas kuidagi süüdlaslikult.

      „Mõne aja pärast tuli politsei ja ma pidin kogu loo neile ära rääkima. Nad ei lubanud mul kellelegi helistada ega kuhugi minna, sest pidavat saabuma veel uurijad Tallinnast, asi olevat väga kahtlase maiguga. Mida täpselt nad selle all mõtlesid, mulle muidugi ei selgitatud. Kõik suhtusid minusse väga hästi. Meie töötajad, ma mõtlen. Helgi tõi oma sooja kampsuni ja Bert keetis kohvi ning muidugi pidin ka neile üksipulgi jutustama, kuidas see asi täpselt oli.

      Lõpuks saabusidki uurijad pealinnast. Üks oli hästi pikk morni olekuga mees ja teine tumeda peaga noorem СКАЧАТЬ