Justine. Lawrence Durrell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsin ja mis saab mulle võib-olla osaks, ei ole see, mida ma võin eales näha Melissa säravas sõbralikus pilgus või Justine’i tumedatest kulmudest varjutatud vaates. Me kõik oleme nüüd asunud eri radadele, aga oma küpsuse esimeses suures lõhenemises tunnen ma kunsti ja elamise piire neist jäänud mälestuse kaudu mõõtmatult avarduvat. Mõttes tulen ma uuesti nende juurde, nagu saaksin ma ainult siin, selle puust laua taga mere kohal oliivipuu all, nagu saaksin ma ainult siin anda neile nii rikka elu, nagu nad väärivad. Nii et mu kirjutamise maiku jääb midagi selle kujutatud elavatest objektidest – nende hingeõhust, nahast ja häältest – ning see kootakse inimmälu vetruvaisse kudedesse. Ma tahan, et nad elaksid taas nii intensiivselt, et sellest piinast saaks kunst ... Võib-olla on see asjatu katse, ei tea. Aga püüdma ma pean.

      Täna lõpetasime lapsega maja koldekivide ladumise, vestes tööd tehes vaikselt juttu. Ma räägin temaga, nagu räägiksin endamisi, kui oleksin üksi, ja tema vastab mulle kangelaslikus keeles, mida ta leiutab ise. Me matsime sõrmused, mille Cohen oli ostnud Melissale, maasse koldekivide alla, nagu on selle saare tava. See kindlustab hea õnne neile, kes on siia majja vangistatud.

      * * * * *

      Justine’iga tutvumise ajal olin ma peaaegu õnnelik. Äkki oli avanenud uks intiimsusse Melissaga, intiimsusse, mis oli ootamatu ja täiesti teenimatu, kuid seetõttu sugugi mitte vähem imeline. Nagu kõik egoistid, ei suuda ma elada üksi ja viimane poissmeheaasta oli ausalt öeldes tülgastav: mu abitus kodustes asjades, lootusetus riiete, toidu ja rahaga oli viinud mu meeleheitele. Tülgastavad olid ka prussakaid täis toad, kus ma siis elasin ja millel hoidis pilku peal ühesilmne berberist teener Hamid.

      Melissa polnud mu närustest tõketest läbi tunginud sellega, mida võib armukesest oodata, sarmi, erilise ilu või intelligentsiga, ei, ta oli saavutanud seda jõu varal, mida ma oskan nimetada vaid heategevuseks selle sõna kreeka tähenduses. Nagu ma mäletan, kohtasin ma teda kahvatu ja kõhnapoolsena viledas hülgenahast mantlis talvisel tänaval väikest koerakest talutamas. Sinisesoonilised tiisikusehaige käed … Nõnda võib jätkata. Kunstlikult ülespoole kitkutud kulmud pidid rõhutama ta kauneid kohkumatult siiraid silmi. Sellisena nägin ma teda iga päev mitu kuud järjest, aga ta sünk kirbe ilu ei äratanud minus mingeid tundeid. Päev päeva järel möödusin ma temast teel Al Aktari kohvikusse, kus musta kaabuga Balthazar ootas mind, et jagada oma „õpetust”. Mul ei tulnud pähegi, et võiksin kunagi saada selle naise armukeseks.

      Ma teadsin, et ta oli kord olnud Atelier’ modell – kadestamist mittevääriv amet – ja oli nüüd tantsija, veel seda, et ta oli ühe vana köösneri, linnas tuntud labase madala ärika armuke. Ma lihtsalt teen neid märkmeid, et jäädvustada üht tükki oma elust, mis on kukkunud merre. Melissa! Melissa!

      * * * * *

      Ma mõtlen tagasi ajale, mil kogu teadaolev maailm läks meile neljale vaevu korda, mil päevad asetusid lihtsalt ulmade vahele, kõikuvate ajakorruste, tegutsemise, mis tahes parajasti käsiloleva elluviimise vahele ... See oli mõttetute suhete hoovus, mis nuuskis asjaolude surnud pinnal, sisenemata ühtegi kliimasse, viimata kuhugi välja, nõudmata meilt midagi peale võimatu: et me oleksime. Justine ütleks, et me olime langenud ühe tahte võimusse, mis oli liiga tugev ja liiga sihikindel, et olla inimlik, gravitatsioonivälja, mille Aleksandria heitis nende üle, kelle ta oli valinud oma esindajateks …

      * * * * *

      Kell on kuus. Jaama hoovide poolt tuleb jalatsite lohinal valgetes hõlstides kujusid. Rue de Soeurs’i poed täituvad ja tühjenevad nagu kopsud. Pärastlõunapäikese üha pikenevad plassid kiired veavad laiali Esplanaadi pikki kaari ja pimestatud tuvid tõusevad paberitükkidena minarettide kohale, et püüda tiibadele kaduva valguse viimaseid kiiri. Peenraha kõlin rahavahetajate lettidel. Panga raudvõre on puutumiseks ikka veel liiga kuum. Hobuste kabjaplagin veokite ees, mis viivad mereranna kohvikutesse riigiteenistujaid, kel on peas punased lillepotid. Sel kõige talumatumal kellaajal märkan ma oma rõdult äkki teda valgete sandaalidega uniselt ja hooletult linna poole kõndivat. Justine! Linn ajab kortsud sirgeks nagu vana kilpkonn ja kiikab enese ümber. Ta heidab korraks ült oma räbaldunud ihu, kui tapamajapoolsest peidus põiktänavast hakkab kariloomade ammumise ja kisa kohale tõusma Damaskuse armastuslaulu nasaalne, lõikavate veerandtoonidega heli, nagu hõõrutaks seal pulbriks kellegi ninaõõnt.

      Väsinud mehed heidavad kõrvale rõduluugid ja astuvad silmi pilgutades kuuma heleda valguse kätte: pimedate pärastlõunate igatsuses ajatatud lilled, kes visklesid näotutel vooditel, uneside silmil. Minustki on saanud üks süüme vaevatud ametnik,

      Aleksandria alam. Justine läheb mu akna alt läbi, naeratades mingi oma loo lahenduse peale ja tehes põskedele väikese roolehvikuga tuult. See on naeratus, mida ma ei pruugi enam kunagi näha, sest inimeste seltsis ta ainult naerab, näidates oma võrratuid valgeid hambaid. Aga see nukker, ent kiire naeratus on täis omadust, mida ei teata tal olevat: ulakuse väge. Võiks arvata, et ta on traagilisem karakter, kel puudub tavaline huumorisoon. Ainult jonnakas mälestus sellest naeratusest paneb mind selles eelolevatel päevadel kahtlema.

      * * * * *

      Nii olin ma Justine’i mitu korda eri aegadel märganud ja muidugi ma tundsin teda ammu enne meie kohtumist hästi nägupidi: meie linn ei lase anonüümseks jääda kellelgi, kelle sissetulek on üle kahesaja naela aastas. Ma näen teda üksinda rannas ajalehte lugemas ja õuna söömas või Cecili hotelli vestibüülis tolmuste palmide vahel liibuvas hõbepiiskadest kleidis, kus ta hoiab uhket karusnahka õlal nagu talumees mantlit, pikk nimetissõrm etiketi taga konksus. Nessim on jäänud seisma valgust ja muusikat täis ballisaali uksel. Ta on märganud naise puudumist. Palmide all sügavas orvas istub kaks malet mängivat vanameest. Justine jääb neid jälgides seisma. Ta ei taipa mängust midagi, aga teda köidab palmiorva rahu ja süüvimise atmosfäär. Seal kurtide mängijate ja muusikamaailma piiril seisab ta tükk aega, otsekui kõheldes, kumma sisse sukelduda. Lõpuks tuleb Nessim pehmel sammul, võtab ta käsivarre ja nad seisavad seal mõnda aega koos, Justine vaatab mängijaid ja Nessim teda. Siis astub naine väikese ohkega pehmelt, vastumeelselt ja hillitsetult valguse poolele.

      Teistsugustes oludes, mis pole kahtlemata nii kiiduväärsed ei tema ega teiste seisukohalt: kui liigutav ja paindlikult naiselik võib olla see muidu nii mehelik ja leidlik naine. Mida muud võis ta mulle meenutada kui hunnitute kuningannade tõugu, kelle verepilastuslike armulugude ammoniaagilõhn hõljus pilvena Aleksandria alateadvuse kohal. Tema tõelised õed-vennad olid Arsinoe taolised hiigelkasvu inimsööjakassid. Ometi oli Justine’i tegude taga veel midagi, mis sündis hilisemast traagilisest meelsusest moraali mõõdupuuna ja vastukaaluna isiksuse toorusele. Ta oli tõesti kangelaslike kõhkluste ohver. Ent sellegipoolest näen ma ikka otsesidet kujutluse vahel Justine’ist, kes kummardub määrdunud valamu kohale, kus lebab loode, ja õnnetust Valentinuse Sophiast^[2.], kes suri armastuse eest, mis oli samavõrd täiuslik kui ekslik.

      * * * * *

      Sel ajal on mul Rue Nebi Danieli pisike korter kahe peale konsulaadi väikeametniku Georges-Gaston Pombaliga. Ta on diplomaatide hulgas harvaesinev kuju selle poolest, et tal on selgroogu. Talle on protokolli ja lõbustuste tüütu vaheldumine, mis nii väga sarnaneb sürrealistliku košmaariga, täis eksootilist võlu. Ta näeb diplomaatiat Douanier Rousseau^[3.] pilguga. Ta naudib seda, kuid ei lase sel iialgi neelata oma intellekti jääkosa. Ma arvan, et ta edu pant on ta kohutav, peaaegu loomuvastane tegevusetus.

      Ta istub peakonsulaadis laua taga, mida katab kolleegide nimekaartide lakkamatu konfetisadu. Ta on veekindla värnitsaga kaetud laiskelajas, tohutu paks aeglane sell, kes on andunud pikkadele pärastlõunauinakutele ja Crébillon noorema^[4.] lugemisele. Ta taskurättidel on Eau de Portugal’i hurmav aroom. Ta vestluste lemmikteema on naised ja küllap ta räägib neist oma kogemuste põhjal, sest külastajannade voor СКАЧАТЬ