Havanna. Subtroopiline deliirium. Mark Kurlansky

Чтение книги онлайн.

      Todo el mundu tiene una Ciudad distinta en la cabeza.

      Igaüks näeb oma vaimusilmas erinevat linna.

      Edmundo Desnoes Havanna kohta raamatus „Lohutamatud mälestused“, 1965

      HAVANNA PUHUL SAAB rääkida arvukatest vastuoludest, osalt seetõttu, et Havannas on vastuolud elulaadiks. Kuid samas ollakse enamasti ühel meelel selles, et teist sellist linna maamunal ei leidu. Kuidas kujunes Havanna sedavõrd teistsuguseks (kuigi mitte päris nii teistsuguseks, nagu oletas Kolumbus, kirjeldades paika nimega Avan, „mille asukad sünnivad sabaga“)?

      Ajaloolased viitavad ikka linna kujundanud ühele ülestõusule või teisele mässule, kuid tegelikult on just muutused kui sellised Havannale iseloomu andnud. Mitte ühelgi teisel kohal pole selliseid segadusi ja muutusi täis ajalugu. Muutused on siin üheks alustalaks.

      Kõigepealt rajati Havanna kolmel korral kolme erinevasse kohta.

      Pärast seda, kui Christopher Kolumbus oli Kuuba saare 1492. aastal kuulutanud „kauneimaks, mida inimsilmad iial näinud“, saatis ta oma esindaja rääkima kohalikega, keda pidas hiinlasteks. Kolumbusel ei olnud tegelikult kaasas ainsatki hiina keele rääkijat, niisiis saatis ta põhjendusega, et too valdab vähemalt mingit idamaist keelt, maale araabia keele kõneleja. Mõningate tõendite kohaselt teadis Kolumbus isegi, et ta ei ole Aasias, kuid samas pole selge, miks ta araabia keele kõnelejast abi arvas olevat.

      Tainode, saare põlisasukate kohta pole suurt midagi teada. Kui Kolumbus oli aru saanud, et tegu pole hiinlastega, pani ta oma päevaraamatusse kirja, et nad näivad olevat „head inimesed“ ja neist saaks suurepärased teenijad. Mees röövis mõned neist oma Hispaania rahastajatele viimiseks.

      1511. aastal saatsid hispaanlased Kuubale Diego Velázquez de Cuéllari koos kolmesaja mehega; ise nad nimetasid seda vallutamiseks, tänapäeval kutsutakse seda genotsiidiks. Ellu jäid vaid mõned üksikud tainod. Legendi kohaselt köideti tainode pealik Hatuey, kelle nimi anti hiljem Havannas populaarsele õllemargile, põletamiseks keset puuriita seatud vaia külge. Mees keeldus piinarikka surmaga silmitsi seistes avaldamast, kuhu on peidetud saare kullavarud – küllap seetõttu, et neid polnud olemas. Seejärel pakkusid hispaanlased talle risti ja ütlesid, et kui mees kristliku jumala olemasolu tunnistab, läheb ta taevasse. Lugu jätkub Hatuey küsimusega, kas ka kristlased lähevad taevasse, mispeale hispaanlased talle kinnitasid, et nii see tõepoolest on. Hatuey viimased sõnad enne tuleriida süütamist olid järgmised: „Kui kristlased lähevad taevasse, siis mina sinna minna ei taha.“

      Üheks põhjuseks, miks seda nii sageli jutustatud lugu tõeseks ei peeta, on selle ilmselge sarnasus habanero’de naljadega. Habanero’d armastavad lugusid, mis on suunatud võimul olevate inimeste pihta. Need algavad alati leebe, veidi anekdootliku noodiga ja lõpevad lühikese ja terava puändiga. Legend Hatueyst meenutab paljuski tänapäeva Kuubal populaarseid Pepito-nalju, mis vestavad reeglina Fidel Castrost, keda rahvas lihtsalt Fideliks nimetab. Tegelikult võib see legend koguni kõigi Pepito-naljade esiema olla. Siinkohal toon ära ka ühe kaasaegsema näite:

      Kui Castro soovis Havanna ülerahvastamist vältida, tegi ta ettepaneku saata uued Oriente provintsist saabujad tagasi sinna, kust nood tulnud olid. Pepito soovitas tal seepeale valmis panna kolmsada bussi ja ühe Mercedese.

      „Milleks Mercedest vaja läheb?“ küsis Castro.

      „Teie jaoks, comandante.“ (Castro ise oli Orientest pärit.)

      25. JUULIL 1514 läkitas Velázquez ühe oma kambajõmmidest, mehe nimega Pánfilo de Narváez, rajama linna, mis pidi saama nimeks San Cristóbal, kuna teele asuti San Cristóbali e püha Kristoforuse päeval. Bartolomé de Las Casase sõnul (keda teatakse tainode genotsiidi dokumenteerinud konkistadoorina) oli Pánfilo väga suurt kasvu punapäine mees, kes polnud mitte üksnes isegi selle seltskonna kohta iseäranis jõhker, vaid ka erakordselt loll. Niisiis osutavad kaasaegsete meenutused sellele, et Havanna asutajaks oli põmmpäine pätt.

      Pánfilo valis linna asukohaks läänepoolse abaja saare lõunapoolsel (Kariibi mere) rannikul. Tundub, et ta polnud ka suurem asi meremees – nimelt jäi ta lõpuks teel uurimisretkele Floridasse merel kaduma – ega taibanud, et oluliselt paremini sobinuks põhjapoolne rannik, mida uhub Atlandi ookean. Mees andis asulakohale nimeks San Cristóbal de la Habana, ja paistab, et mitte kellelgi pole vähimatki aimu, kust on pärit sõna „Habana” (Havanna). Oletatakse, et selle piirkonna tainode pealik võis kanda nime Habaguanex, kuid miks pidanuks Pánfilo andma uuele linnale nime, mida kandis ta enda tapetava hõimu pealik? On neidki, kes arvavad, et Kolumbus nimetas just seda kohta, mille Pánfilo valis, Avaniks, kuid see teooria on tingitud üksnes nimede teatavast sarnasusest ja tõsiasjast, et Kolumbuse sõnul asus Avan saare lääneosas. Tänapäeval asub seal sadam nimega Batabonó ja tegemist on väikese silmapaistmatu СКАЧАТЬ