Piiripääsukese Euroopa. Jaan Kaplinski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muu tähendas sedagi, et väljamaale me ei pääsnud enne, kui ema sõitis 1977 „oma venna hauale” ja sai kokku ka Aino ja tema järeltulijatega. Mina pääsin Poolasse 1975 ja Tšehhimaale 1976. „Läände”, pigem tookord küll põhja, Soome, lubati mul sõita 1986. aastal. Aga tegelikult oli mul sõite ja reisimisi omajagu enne sedagi, Eestis ja Venemaal. Ja sõit Tartust Tallinna, Pärnusse või Saaremaale võib lapsele anda rohkem kui hiljem reis Rooma või Pariisi. Aga kes saab neid reise ja nende mõju mõõta ja võrrelda? Eks ka siis, kui mind Nõukogude Liidu piiridest välja, vähemalt mitte „kapmaadesse” ei lastud, võis mõte vabalt liikuda. Ja mõttelennul olid omal moel ka vabamad tiivad ja kõrgem lend, vähem oli igapäevaelus ja meedias huvitavat-põnevat, millesse takerduda. Pole hääd halvata või halba hääta. Või peaaegu pole.

      Zhuangzi raamatust loeme:

      On üks lind. Tema nimi on Peng. Tema selg on nagu Taishani mäed, tiivad nagu üle taeva pilved. Ta keerutab üles tuulispea ja tõuseb üheksakümne tuhande li kõrgusele, kus lõpeb pilveaur, kannab sinitaevast. Siis ta läheb Lõuna meresügavikku.

      Väike vutt naerab teda ja ütleb: „Kuhu ta õige läheb? Mina hüppan ülesja tõusen lendu. Lendan mõne süllaja laskunjälle robinal pujude vahele. See on ka lendamise täius. Kuhu tema õige läheb?”

      Nagu peaaegu kõik eestlased, olid ka minu ema poolt sugulased – Raudsepad, Zirnaskid, Schulzenbergid, Jänesed – maainimesed. Ja side maaga jäi alles ka neil, kes kolisid linna, nagu minu vanaisa Jaan Raudsepp. Ema oli loomulikult lapsepõlves suvel maal lelle ja tädi juures – nimelt abiellus mu vanaisa vend mu vanaema õega, sellest kahekordne sugulus. Ja olen emale väga väga tänulik selle eest, et ta kõigi hädade kiuste suutis ka kõik suved mind kuskile maale viia. Enamasti sugulaste juurde, keda meil Võrumaal enne küüditamisi ja tapmisi oli omajagu. Raudseppade sugu paistab olevat väga elujõuline, nende järeltulijaid on nii Võrumaal, eriti Põlva ümbruses, kust nad pärit on, aga nüüd juba mujalgi Eestis. Ja muidugi väljamaal, kuhu neid sattus eriti sõja lõpul.

      Vanaisa lell Jaan kolis Oravale, täpsemalt Päevakestele Orava lähedal. Kes teab-tunneb Karl Asti mälestusi, teab, kus ja mis see Päevakeste on. Sinna, onu Peetri ja tema naise Ida (Karl Asti täditütar) juurde ema minuga 1945. aasta suvel sõitiski. Orava jaamas oli onu Peeter meil hobusega vastas ja viis Päevakestele. Niimoodi sai tol ajal Eestimaal reisida. Hää, et rongid liikusid ja talurahval olid veel hobused. Busse eriti polnud. Mõnel pool sõidutati inimesi veoautodega, millel presentkatus, kastikülgedel istepingid ja sissepääsuks redel, mis peatuses alla lasti.

      Päevakestele me tookord enam ei sattunud. 1949. aasta märtsis küüditati Peeter ja Ida Siberisse, nad tulid tagasi, asusid aga elama Sakku. Siberis oli Peeter teeninud hääd raha mesinikuna, sai isegi tööeesrindlaseks, nii õnnestus neil Sakus endale maja ehitada.

      Sõit Päevakestele oli veel päris hõlpus. Pärnusse aga, kus sai oldud ilmselt 1948. aasta suvel, sõitsime vahepeatusega Viljandis, kus olime ööd võõrastemajas. Sellised olid liiklusolud neil aegadel. Paar suve olime emaga, vahel ka vanaemaga Põlva külje all Eostes, külas, kust on pärit mu emaisa suguvõsa nii kaugele, kui neist teadmist on. Sinna sai samuti rongiga, Põlva raudteejaamast Eostesse pole pikk maa.

      Pärnus olin pärast esimese klassi lõppu, ema mõtles, et sääl paranen merevee ja mereõhu abiga kiiremini läkaköhast, mida olin just kevadel põdenud. Aga Pärnus ei saanud minust kuidagi vette minejat, veekartusest sain üle alles Ahja jões, samas, kus ka minu vanaisa oli ujuma õppinud. Nüüdki meeldib mulle rohkem supelda omaette, olgu või maal tiigis või siis mujal vähem rahvarohkes kohas. Supelrannad, rannaelu pole minu jaoks. Pärnus vist sattusin esimest korda elus mere äärde, usun, et olin siis seitsme aastane. Nii olen tõepoolest kasvanud sisemaa-inimesena, meri on saanud lähedaseks hoopis hiljem, kõige enam lausa vanas põlves, kui tulid võimalused elada pikemalt Portugalis, Itaalias, saartel keset ookeani. Aga sinnani oli palju aega. Lapsepõlves ei osanud isegi unistada, et kunagi satun Madeirale, Jaapanisse, Uus-Meremaale või Sitsiiliasse. Ka Prantsusmaa, millest ema palju rääkis, mis oli talle otsekui teine kodumaa, jäi millekski müütiliseks. Kuid tegelikult ongi vist normaalne, et inimene oma elu alguses teeb tutvust kodupaigaga, lähema ümbrusega, kodumaaga. Kuigi jah, kus on ikkagi piirpääsukese kodumaa? Kus on mu hinge kodumaa? Kunagi kirjutasin luuletuses, et mul on pilvi alati lohutav vaadata. Ongi. Pilved on kodused, kuigi koduMAAKS neid küll kutsuda ei saa.

      On midagi hääd selles, et suvitasin maal, karjatasin kanu ja sigu, aitasin heina teha, tegin tutvust kimalastega, püüdsin raudadega mutte, sain selgeks, et isahanel, kes sulle kallale kipub, tuleb kaelast kinni võtta ja ta eemale talutada. Ja palju muid tarkusi sai mulle selgeks. Palju enam kindlasti kui lastele, kes oma suved veedavad plaažidel, olgu Pärnus, Krimmis või Tenerifel. Kõigele vaatamata on taluelus midagi tõelist, ehtsat. Nii olengi temaga omal moel seotuks jäänud ja jään vist elu lõpuni. Mulle meeldib vikatiga heina niita, metsas puid ja aias peenraid teha. Usun, et kui peaks tulema suurem öko-katastroof ja infra- ja muud struktuurid, mis meie praeguse tsiviliseeritud elu võimalikuks teevad, võib meie pere maal päris ilusti hakkama saada, end toita, soojendada, „kultuurselt” aega veeta. Ainult ravitseda on ilma teiste abita, arstirohtudeta raske. Ja end kaitsta pättide ja mõrtsukate vastu. Aga tulevik on teadmata-tundmata. Võibolla tume, võibolla lihtsalt hämar. Loodan siiski, et järeltulijad on mulle ja meile tänulikud selle eest, et muretsesime selle maa, selle talu, millest on saanud minu päriskodu. Kui viivuks unustada, et see päriskodu on võibolla igal pool pilvede, taeva all. Siin on küsimus, vahest minu kõige olulisem küsimus, the question. Võibolla on neid kodusid tõesti kaks, üks hingele, teine ihule? Või on neid hoopis palju, nii nagu piirpääsukesel on palju kohti, kus ta end koduselt tunda võib? Ilma et ta kuskil maha laskuks, maaelanikuks hakkaks. Kas need kaks kuud, mil ta meil põhjamaal, olgu Mutikul või Tammikul kuldnokapuuris oma pojad üles kasvatab, on tema elus kõige olulisemad? Kuid kümme kuud on ta ju mujal, kõige rohkem aega Aafrika taeva all. Tema jaoks küsimusi ilmselt ei ole. Ta elab nüüd ja praegu, küsija mõtleb ju ka tulevikule. Ning nüüd ja praegu elades tunneb ta kindlasti elust rõõmu, olgu kihutades, joonistades neid keerulisi mustreid kõrguses või siis tukkudes üleval pilvede all. Loomade-lindude elu, hinge-elu ei saa taandada lihtsalt söögile, soojale ja seksile, stiimulile ja reageeringule. Nagu on näidanud Tartust pärit psühholoog Jaak Panksepp, kes tõi loomade emotsioonid jälle tõsiseltvõetavasse teadusse tagasi.

      Ma peaaegu usun, et nii inimene, Homo sapiens minus, kui piirpääsuke, Apus apus, see on mu hing, leidsid vähemalt ajutise vastuse sellele kodu-küsimusele ühes külas, ühes talus Võrumaal Pindis. Tammiku talus, kus elas ema teine täditütar Meeta oma perega. See tähendab, kui ma esimene kord sinna sattusin, siis oli sääl vaid osa tema perest. Mees ja kaks poega istusid vangilaagrites, üks Vorkutas, teised Karagandas.

      Päeva, mil me tädi Maraga Tammikule sõitsime, mäletan hästi. Ja tean ka, mis päev see oli. 6. juuni 1952. Pindisse käis Võrust buss, aga seda pidi terve päeva Võrus ootama. Toonane Võru oli väga igav koht. Nii otsustas tädi, et võtame takso. Takso saigi võetud. Ent varsti pärast seda, kui Tammikule jõudsime, sõitis maja juurde julgeolekumeeste auto ja Meeta viidi kaasa. Ta pidi ütlema, kas samal päeval Räpina lähedal Ristipalus surma saanud metsavend oli Jaan Roots või ei. Ja seletama ka, kes olid need, kes taksoga tema poole sõitsid. Tapetu oligi Rootsi Jaan. Hiljem olin emaga hilissuvel kuu aega sugulaste juures selle koha lähedal, kus julgeolekumehed metsavendi varitsesid ja nad tapsid. Inimesed mäletasid seda kokkupõrget. Üks metsavend olevat veel jooksnud Peipsi äärde kõrkjapadrikusse. Ajalookirjade järgi sai temagi surma.

      Alguses, veel stalinlikul ajal, ei tohtinud maainimesed oma loomadele enne heina teha, kui kolhoosi hein küünis ja kuhjas. Aga kolhoosi hein jäi pahatihti niitmata, jalal kuivanult sügisvihmade ja lume alla. Eks siis kolhoosnikud niitsid, kust said, teede äärest, metsa veerest, oma aiast puude alt. Meeta oli jooksnud maanteele, kui kuulis veoautosid mööda sõitmas – need vedasid riiklikku heina СКАЧАТЬ