Piiripääsukese Euroopa. Jaan Kaplinski

Чтение книги онлайн.

      Sisu kujundanud Anu Ristmets

      Autoriõigus: Jaan Kaplinski ja Hea Lugu OÜ, 2020

      www.healugu.ee

      ISBN 978-9949-673-91-9

      e-ISBN 9789916601211

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      1

      Kevadsuvel, enamvähem juuni alguses, jõuavad nad kohale. Linna kohal on neid kohe näha: nad lendavad kõrgel, vahel lausa pilvede all, tiirutavad kirikutornide ja Toome varemete kohal. Kiired linnud, keda juba lapsepõlvest mäletan. Vanaisa, kes mulle lindude ja taimede nimesid õpetas, ütles, et need on tornipääsukesed. Hiljem harjusin neid nimetama piirpääsukesteks, uut ametlikku nimetust „piiritaja” ei ole ma harjunud kasutama. Ja pole vajagi. Ega need taevalinnud sest hooli, kuidas meie neid nimetame.

      Minu jaoks algabki päris suvi siis, kui piirpääsukesed meile jõuavad, kui äkitselt taevasse ilmuvad nende imelised kärmelt muutuvad mustrid, mis kindlasti annaksid matemaatikult mõtlemisainet, kuidas neid mustreid kirjeldada. Ise lihtsalt istun ja vaatan taevasse ja ei saa vaatamisest küll. Vahel kostab kõrvu ka piirpääsukeste terav „tsriiii”. Nad ei laula, ainult tsriitavad üksteisele.

      Piirpääsukestel pole siis õieti KODUmaad, nende kodu on taevas. Paar kuud – juuni, juuli ja osa augustit on nad meil, pesitsevad ja siis, kui poegadel juba lendamine selge ja tiivad tugevad, lendavad lõuna poole, Lõuna-Aafrikani välja. Et nad on nii hääd lendajad, satuvad nad ka kaugetele saartele. Olen neid näinud Madeiralgi, kus küll on ka omad piirpääsukeseliigid, kes pole nii suured rändajad. Piirpääsukesed võivad elada õhus, taevas kuude kaupa, isegi kuni pool aastat. Õhus nad ka magavad.

      Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud ja natuke ka kirjutanud. On sõna „hingelind”, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla. Soomlastel oli hingelind hinge abiline, kes teda rännul pidi aitama-juhatama. Omapäi hulkvel hing võis ju eksida või kellegi pahalase küüsi sattuda. Nüüd on kombeks arutada selle üle, mis looma moodi inimene kõige rohkem on. See loom oleks siis tema hingeloom. Inimene on siis natuke karu, kass, koer, kana, varblane… Või pääsuke. Või piirpääsuke. Kellega ma tõesti mingit hingesugulust tunnen. Võin öelda, et piirpääsuke, tornipääsuke, piiritaja, Apus apus, swift, стриж ongi minu hingelind. Ka minul pole päris kodu, olen kodus paljudes paikades taeva all, nagu tema. Mul hakkab kergem, tunnen end paremini, rohkem kodus, kui saan vaadata valgeid pilvi sinises taevas.

      Tegelikult reisimine mulle ei meeldi. Mida vanemaks saan, seda enam tahan-tahaksin olla ühes kohas, pikemalt pesitseda kuskil paar kuud, kirjutada selle ajaga midagi, saada midagi valmis. See kirjutatu, need luuletused, jutud, raamatud on ka minu lapsed või kuidas. Mul võiks olla kaks elupaika: suvine Lõuna-Eesti, Mutiku oma metsaga, kinkudega, nurmedega, tiikidega. Sääl oleme koos piirpääsukestega. Koju tahaksin tulla natuke varem kui nemad, juba aprillis, koos linavästriku ja punarinnaga. Ja tagasi lõunasse lennata koos kurgedega või luikedega. Aga ma ei tea, mis on minu päris koduMAA, kas seda ongi. Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu. Ja meelde tuleb Norra poisi Arve Moen Bergseti ilus vaimulik laul, kus on sõnad:

      Eg er framand, eg er ein pilgrim, Berr’ ei kveldstund, berr’ ei kveldstund er eg her. Olen võõras, olen palverändur, ainult ühe õhtuviivu, ainult ühe õhtuviivu olen siin…

      Olen seda laulu palju kuulanud. Laulus muidugi oodatakse pääsu Jumala linna, kus lõpevad mured ja kuivavad pisarad. Ma ei ole kunagi osanud kujutleda või igatseda sellist linna, sellist paika. Minu igatsus on lihtsam, olen, nii ma arvan, otsinud paika, kus oleksin päriselt kodus. Võibolla see on lõpuks seesama igatsus, midagi, mis kuulub meie inimeseks-olemise, conditio humana juurde. Ise arvan, et minu otsimiste taga on ka see, et kaotasin oma päriskodu varakult lapsepõlves, enne kolme aastaseks saamist. See oli vanaisa maja, mille kunagi Aino ja Oskar Kallasele projekteeris Soome arhitekt Valter Thomé. Maja, mis tookord, enne sõda oli veel linnast eemal keset suurt aeda ja parki. Saksa sõjaväe korraldusel pidime majast lahkuma. Linna pommitati, sakslased viisid oma olulised asutused kesklinnast välja. Meile anti maja vastu uus korter kesklinna Magasini tänavale. Pommide alla. Pärast Kallaste idülli algas õigupoolest minu pagulaspõlv. Esimestes kesklinna-mälestustes ongi pilte varjenditest, kus tattnina-lambikese hädises valguses inimesed istusid-tukkusid oma pambukeste kõrval. Lastele oli see varjendis-istumine vahel isegi huvitav: mõni täiskasvanu jutustas meile muinasjutte, muud neil teha polnud.

      Meie elamine Magasini tänaval muutus aina ohtlikumaks. Lennukeid ilmus taevasse rohkem, osal neist tegid mootorid „jõua-jõua” – need olid punakotkad, teistel „rrrrrr…” – need olid Saksa hävitajad. Seda ma mäletan. Vist ka „jõulupuid”, langevarjudega aeglaselt laskuvaid valguspomme, millega linn pommitajatele nähtavaks valgustati. Neist on ühes luuletuses kirjutanud Henrik Visnapuu:

      Meil on nüüd jõulud Suurreedel

      ja taeva all jõulupuud.