Название: Jasmiinide linn
Автор: Deanna Raybourn
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789916110089
isbn:
„Pigem nagu veel üks mälestus sõjast,“ tuletasin talle meelde.
Pärast sõda oli Ottomani impeerium, mis kunagi laius Põhja-Aafrikast idas Siiditeeni ja põhja Balkani poolsaareni, tuhandeks killuks purunenud. Britid ja prantslased olid paremad palad endale kahmanud, teistele jäid raasukesed. Kahjuks tähendas see ka seda, et rikuti hulka põlisaraablastele antud lubadusi selle kohta, et nad saavad pärast sõda oma riigi tänuks abi eest võitluses türklastega, kes olid sakslaste kõige arvukamad ja võimsamad liitlased. Tänu nendele kokkulepetele kihas kogu piirkond mässudest ja vihast Briti ja Prantsuse valitsejate vastu, kes üritasid ebakindlat rahu säilitada, samal ajal, kui araablased õigustatult autonoomiat nõudsid. Probleem oli selles, et prantslased olid juba ristisõdadest alates Pühal maal sahmerdanud ja Briti võimud ei kavatsenud lasta end välja tõrjuda naftaväljadelt Mesopotaamia lõunaosas – eriti kuna Churchill oli võtnud lennuväe loomise oma südameasjaks.
„Kas teil tekib Konstantinoopolisse jõudmisega raskusi?“
„Ei tohiks tekkida, ehkki tädi Dove tahab mulle vägisi kuuelasulist revolvrit kaasa panna. Ta ütleb, et türklasi ei saa usaldada.“
Tema ilmekad kulmud kerkisid. „Kuuelasulist?“
„Jumalukene, mina ei tea, mis see on. Miski, mis teeb pauku ja veenab inimesi lõpetama tegevusi, mida sa ei taha, et nad teeksid. Tegelikult näeb see välja nagu laste mänguasi, mahub mu peopessa ja kaba on pärlmutriga kaunistatud. Ma tunnen ennast nagu gangsteri pruut.“
„Kas tal oli midagi plaanide muutmise vastu?“
„Mitte midagi. Tegelikult on tal päris hea meel, et saab Arthur Wellesley Roomast ära viia. Ta ütleb, et papagoil hakkavad paavsti kombed tekkima. Tädi kuulis, kuidas Arthur täna hommikul ladina keeles meieisapalvet luges. Igal juhul ei pruugi see olla halb mõte, kui sul saadiku kontaktandmed käepärast on. Meil võib diplomaatilist abi vaja minna, kui tädi Dove otsustab halvasti käituda.“
Wally pööritas silmi. „Hoidku teid pühakud.“
Patsutasin kergelt Jolly Rogerit. „Keera siis kõik korralikult kinni. Mul on väike üllatus varuks.“
Üllatus oli rida saltosid Piazza San Marco kohal. Nagu ma hiljem kuulsin, ei olnud see Itaalia võimude meelest naljakas ja väljaku tuvid sagisid pahaselt ringi, aga tädi Dove arvas, et see oli meeletult lõbus, ja ajakirjanikud nautisid seda nagu kassipoeg rõõska koort. Ainuke, kes tõsiselt pahandas, oli Arthur, kes tegi kohutavat kisa ja mängis peaaegu tund aega surnut, kui tädi Dove sooja brändiga tema ümber sahmerdas. Papagoi avas jõuetult noka, kui tädi talle lusikaga brändit jootis, pistaatsiapähkleid purustas ja neile mett peale niristas, seejärel hüppas lind ringi, kohendas sulgi ja tõi kuuldavale kummalisi turtsuvaid häälitsusi, mis andsid tunnistust, et ta oli väga rõõmus.
Puhkasime Veneetsias ühe päeva, enne kui Orient Expressiga teele asusime, ja ma õnnistasin vaistu, mis oli sundinud meie Los Angelese sõpra broneerima kaht kupeed. Tädi Dove oli suurepärane kaaslane, aga ta norskas nagu loom ja Arthur pani mu kannatuse ka parimatel aegadel proovile. Suurema osa reisist veetsin regiooni poliitilise olukorra kohta lugedes – see piirkond oli kaunis ja püsimatu nagu kevadine äike – ja ülejäänud aja vaatasin aknast mööda libisevat Balkani poolsaart. Oli raske uskuda, et sellest rahulikust kaunist maanurgast sai alguse niisugune veresaun, mõtlesin vaadates, kuidas akna taga möödusid mägised linnad ja karjamaad. Siin leidus imelisi mäekurusid, stseene maa- ja külaelust, mis oleksid võinud olla pärit vendade Grimmide muinasjuturaamatust. Iga mööduva miiliga leidsin midagi uut, mida oleksin tahtnud Gabrielile näidata.
Pagan. Jälle oli ta siin, jõlkus mu elu äärealal nagu visa kummitus. Kui tuli esimene teade, et ta on kadunud, eeldatavasti uppunud koos Lusitaniaga, nägin teda silmanurgast mitu kuud igal pool. Psühhosomaatiline, oli tädi Dove kindlal toonil teatanud. Ta määras mulle mõtete selitamiseks raske sõjatöö ja pikad jalutuskäigud maal. Ta oli isegi leidnud mulle töö paranejate haiglas, mida Wally ema pidas nende valdustes Mistledownis. Kuna Wally ema oli vikontess ja meeletu snoob, võttis ta oma haiglasse ainult lendureid ja tahtis, et nende eest hoolitseksid väga hoolikalt valitud õed. Ta andis meile imekaunid murtud maasikaroosat värvi vormiriided ja nutikad väikesed mütsid, mis tõstsid esile meie juukseid. Suurem osa tüdrukuid töötas seal ainult selleks, et leida endale mees, aga mul olid teised plaanid. Sain noormeestega sõbraks ja paari kuuga olid mul lendamise algtõed selged. Ja see mind päästiski, kui ma arvasin, et upun pärast Gabrieli kaotust kahetsusse. Esimest korda pärast tema kadumist magasin öösiti ega näinud teda nurkades ja varjudes. Õppisin hüvasti jätma, eluga edasi minema.
Aga nüüd, mida lähemale ma Damaskusele jõudsin, seda lähemal ta tundus olevat. Magasin halvasti ja kui ma üldse magasin, nägin teda unes. Ja kui mul jäi aega omaette olla, hakkasin meenutama.
Vahtisin Orient Expressi aknast välja, raamat süles lahti, ja meenutasin meie viimast kohtumist, kui kupee uks avanes ja tädi Dove sisse lipsas, tosin klaaspärlitest kaelakeed iga liigutuse juures klõbisemas.
„See on paruness Orczy viimane pingutus, eks ole?“ küsis ta ja osutas peaga raamatule mu süles. „Kuulsin, et see pidi päris lõbus olema. Kahju, et sina seda ei naudi.“
Ajasin end sirgu. „Miks sa seda arvad?“
„Sa oled kaks viimast päeva esimesel leheküljel olnud. Sa haud süngeid mõtteid. Ja sellest, kuidas sa näpid oma abielusõrmust, mis sul keti otsas ripub, ütleksin, et see on Gabrieliga seotud.“
Lasin keti käest, nagu oleks see kõrvetanud. Kuna ma olin lahutust oodanud, kui Gabriel kadunuks jäi, polnud mul õigust end leseks nimetada, arvasin ma, ükskõik, mida seltskond ja seadused selle kohta ütlesid. Aga mul polnud ka südant sõrmust minema visata. Olin seda tema matusepäevast peale keti otsas kandnud, turvaliselt dekoltees, ehkki see tõi meelde kõige valusamaid mälestusi. Ma ei olnud sõrmust oodanud. Olime põgenenud ja see tundus eriti romantilise salasepitsusena, et tal oli õnnestunud mulle sõrmus hankida. Ta võttis selle meie pulmaööl mul sõrmest, et näidata graveeringut.
„Millal sa jõudsid?“ tahtsin teada.
Ta naeratas. „See on minu oma.“ Ta tõstis käe ja ma nägin, et kitsas kuldsõrmus, mida ta kandis oma väikeses sõrmes, Starke’ide pitsatsõrmuse all, oli kadunud. „Leidsin pärastlõunal, kui sa pulmakleiti otsisid, kullassepa, kes graveeringu ära tegi. Vaata sisse.“
Vaatasin sõrmuse sisekülge, üritasin hämaras valguses graveeringut lugeda. „Hora e sempre,“ lugesin valjusti.
Ta heitis mulle teeseldult tõsise pilgu. „See on ladina keeles.“
„Jah, ma ei ole ehk küll ülikoolis käinud, aga päris harimatu ma ei ole,“ ütlesin teda kergelt müksates. „Nüüd ja alati.“
Ta pani sõrmuse tagasi mu sõrme. „Tead, ma mõtlen seda tõsiselt,“ ütles ta kergel toonil, aga tema pilk oli väga tõsine. „Ma kardan, et minust saab vilets abikaasa, lausa kohutav tegelikult. Ma ei oska väga hästi vastata kellegi teise ootustele peale iseenda omade ja ma olen vastikult isekas.“
Panin käe ümber tema kaela. „Jah, sa oled koletis. Ometi ma abiellusin sinuga.“
Minu narritavast toonist hoolimata ei naeratanud ta. Teda oli vallanud mingi melanhoolia, ta pani käed mu randmetele ja hoidis neid õrnalt paigal.
„Olgu ma neetud, kui ma tean, miks. Mida ma tahan öelda, Evie, on see, et minu parim СКАЧАТЬ