Naabriplikad. Mel Sherratt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katseajal härra Percivali külastanud. Lugu oli nii, et proua Percival oli une pealt surnud ja Eden oli jõudnud sündmuskohale esimesena. See oli ta karjääri esimene surnukeha ja kui ta õigesti mäletas, oli mees teinud talle tassi teed, kui ta rahulikult voodis lamava naise surnukeha nähes nutma oli puhkenud.

      Vanake teda siiski ära ei tundnud, vaid hakkas kätega vehkides valjuhäälselt kurjustama, karm pilk väsinud näos.

      “See on sel kuul juba kolmas kord, kui nad mu elektrilise ratastooli ära näppasid,” seletas ta. “Nad kasutavad seda veidi aega lõbu pärast ja jätavad siis kuhugi ripakile, kui patarei tühjaks saab. Ma olen iga kord, kui nad selle ära ajavad, suures hädas. Ma ei tea, mida ette võtta. Mul ei ole ka kohta, kus ratastooli hoida ja linnavalitsus ei ehita mulle siia ka kaldteed, et saaksin selle sisse tuua. Ega mul siingi ruumi ole, aga vähemalt oleks ta mul alles, kui hommikuti ärkan. Mul jäi nüüd kella poole kolmene võiduajamine nägemata. Vastikud väikesed kaabakad!”

      “Kas teil on aimu, kes selle võtta võis, härra Percival?” päris Eden.

      “Olen siin terve elu elanud,” jätkas mees, “ja kunagi pole sellist asja olnud. Ei, ma ei näinud neid. Ma tulin poest tagasi ja jätsin ratastooli välja. Mul oli hädasti vaja pissile minna. Arst kirjutas mulle tugevamad vettväljutavad tabletid ja nüüd teeb põis ületunde. Kui tagasi tulin, oli see haihtunud.”

      Eden vaatas aknast välja. Howood Estate asus muruga kaetud nõlvaku küljel, mille põhjas oli teega paralleelselt voolav oja. Majade ja ridaelamute lõputud read paiknesid tihedalt kobaras nelinurksete rühmadena. See kõik meenutas küülikuurgu, kus võis kergesti ära eksida ja samas andis peavarju paljudele peredele, kes Edenile ja ta kolleegidele kõige enam muret valmistasid. Ja selle kobara keskel laiutas patupesa – pubi Horse & Hound, kust võis enamikku selle piirkonna inimesi leida hommikul, päeval või õhtul. See oli politseinikele esimene koht, kuhu sisse astuda, kui kellegi arreteerimiskäsk välja oli antud. Eden arutles endamisi, missugune väike kaabakas seekord vargusega hakkama sai. Neile oli see kõik üksnes mäng.

      Kui Amy oli kõik üksikasjalikult üles kirjutanud, ei saanud nad rohkem millegagi aidata. “Ma saadan kellegi asjaga tegelema, kui oleme jaoskonda tagasi jõudnud, ja me sõidame siin pisut ringi, äkki näeme kedagi....” Ta vakatas, sest aknast sööstis suurel kiirusel mööda üks ratastool, mida juhtis teismeline, kes röökis kõripõhjast, justkui oleks Metsikus Läänes hobuse seljas. “Üks hetk, härra Percival.”

      Eden jooksis majast välja, Amy kannul. Kuna nende eeliseks oli politsei eristusmärkideta auto ja erariided, siis varas neid kohe ei märganud, aga niipea, kui ta nägi, et naised teda taga ajavad, lisas kohe kiirust.

      “Te ei saa mind kätte, pakspersed!” karjus poiss, näidates neile keskmist sõrme, ja surus hoova täisvõimsusele.

      “Kui sa jalamaid ratastooli tagasi ei too, topin ma selle sulle...”

      Amy jooksis Edenist mööda ja jõudis ratastoolile järele. Tal oli käsi välja sirutatud, et ratastoolist kinni haarata, kui see teelt välja sõitis ja kõnniteele sööstis.

      Ratastool vänderdas ja juht kaotas selle üle kontrolli, kui see vastu ääriskivi põrkas ja kummuli pervest alla veeres, pillates nooruki teele maha. Amy surus poisi pikali ja Eden otsis välja käerauad.

      “Liam Matson, vahistan teid ratastooli varguse eest,” hingeldas Eden. “Teil on õigus vaikida, välja arvatud juhul, kui te seda ei soovi. Kõik, mida ütlete, pannakse kirja ja seda võidakse kasutada asitõendina. Teie kaitsmist kohtus võib kahjustada asjaolu, et te ei vasta teile esitatud küsimustele. Kas on arusaadav?”

      “Te teete mulle haiget!” kisas poiss. “Politsei vägivallatseb!”

      “Ma teen sulle meelega haiget, sa väike isekas sitapea.” Eden tõmbas poisi jalule ja Amy astus üle murupiirde, lükates ratastooli enda ees. Nad läksid tagasi tee peale ja Eden sättis poisi auto tagaistmele, enne kui palus raadio teel patrullil vargale järele tulla. Ta oleks võinud ka ise poisiga tegelda, aga kui vähegi võimalik hoidis ta end paberite täitmisest kõrvale. “Mida me sellega teeme, seersant?” Amy osutas ratastoolile.

      “Sa näed kindlasti sellega sõites üsna äge välja.” Eden naeratas laialt. “Sulle saab osaks nauding sellega tagasi härra Percivali juurde minna.”

      Amy silmad läksid suureks. “Miks mina? Kas patrullid ei või seda teha, kui nad siia jõuavad?”

      “Võta seda kui proovilepanekut.”

      “Mille eest?” Amy kulm tõmbus kortsu.

      “YouTube. Viimane kord, kui mul seda teha tuli, oli kogu mu teekond ratastoolis sotsiaalvõrgustikus, enne kui ma jaoskonda tagasi jõudsin, ja ma ei taha seda korrata.”

      “Mina jälle arvasin, et ratastoolid köidavad sind,” nöökis Amy vastu. “Sulle kuluks üks Lambretta tsikkel ära küll, mis?”

      “Tead, kui mul huvi peaks tekkima, siis peab see tsikkel olema kroomitud, tuuleklaasi ja kuueteistkümne peegliga ning võimsa mootoriga,” vastas Eden naerdes. “Istu nüüd peale ja hakka sõitma. Luban, et ei tee netis jagamiseks ühtegi pilti.”

      KAKS

      Cayden Blackwell tõmbas tuulega nihkunud jopekapuutsi tihedamalt pead ligi. Kõva vihm oli küll üle jäänud, aga ikka tibutas veidi. Ta saab läbimärjaks, kui ta kohe Jessi juurde ei jõua. Poiss vaatas kella: pool kuus. Peaks tempot tõstma.

      Caydeni plaan oli Jessi juurde jõuda ja tüdruk enda poole koju viia. Ainuke põhjus, miks ta üldse nii talitas, oli see, et tal oli vaja vahepeal ühe sõbraga kokku saada, aga ta ema oleks kohe kahtlustama hakanud, kui Travis Barker nende majja oleks ilmunud. Kõigepealt oleks ta tahtnud teada, mida ta üldse nende majas teeb ja neile halba varju heidab ning siis, mis asju tal Caydeniga ajada on. Siis oleks ta võib-olla käskinud poisil Travisest eemale hoida – või mis veelgi hullem, Travise sootuks välja visanud. Kuigi Travis Barker oli kogu linnas halva kuulsuse poolest tuntud, lootis Cayden, et tema kaudu saab ta võimaluse teenida veidi rohkem raha – mitte juhuslikku kahtkümmet naela siin-seal nagu tavaliselt. Tal oli himu ette võtta midagi suuremat, millega Travis tema teada praegu seotud oli.

      Ärijutud aetud, ei jõudnud Cayden ära oodata, millal Jessi näeb, eriti kuna ta teadis, et neil kodus kedagi ei ole ja nad saavad korragi rahus voodisse minna. Eelmine õhtu oli olnud koolis lapsevanemate õhtu ja kuna vennal oli esimesel aastal keskkoolis hästi läinud, olid ema ja isa võtnud ta endaga kaasa pitsat sööma. Nad olid ka Caydenit kaasa kutsunud, aga ta oli keeldunud seletades, et peab eksamiteks õppima. Nojah, see oleks isegi tõsi, kui ta õpiks anatoomiat.

      Kõik, millest ta praegu hoolis, oli Jessi käte vahele saada. Täna ei ole väikest Lloydi sisse-välja jooksmas ja neid segamas. Ega ema hoolitsemise ettekäändel neile teetassidega uksele koputamas käi, kuigi tegelikult tahtis ta olla kindel, et nad tema katuse all midagi “ebasündsat” ei tee. Ega ka isa, kes neid nähes iga kord teadvalt irvitas ja tarku märkusi pildus. Mõnikord oli see enam kui piinlik.

      Cayden ja Jess olid hakanud käima paar kuud enne seda, kui Jessi parim sõbranna Katie Trent oli saadetud alaealiste noorte kinnipidamisasutusse ja kolm ta oma sõpra olid eeluurimise all noorte kurjategijate vanglas Deanna Barkeri tapmise eest. Talle oli Jess juba palju varem meeldima hakanud, aga tüdruk oli kooli kõige popim tüdruk ja tema polnud teps mitte see kõige popim poiss. Jess ei olnud ringiaeleja. Räägiti, et ta on kõva pähkel, aga Cayden ei lasknud end sellest segada. Nad olid mõned korrad vallatlenud, СКАЧАТЬ