Vagu. Josemaria Escriva de Balaguer

Чтение книги онлайн.

      Originaali tiitel:

      Josemaría Escrivá de Balaguer

       Surco

      Inglise keelest tõlkinud Tiiu Tälli

      Toimetanud Tiina Veismann

      Korrektuuri lugenud Merit Kask

      Kujundanud ja küljendanud Mari-Liis Bassovskaja

      Josemaría Escrivá foto õigused Fundación Studium

      Tõlget eesti keelde toetas Fundación Studium

      © Kirjastus Gallus, 2018

      www.kirjastusgallus.ee

      ISBN 978-9949-7206-2-0

      e-ISBN 9789949668359

      Nendel lehekülgedel on kristlik elu ise, kus jumalik ja inimlik – Kristuse jälgedes – põimuvad, kuid ei segune, hoides pidevat ja täielikku ühtsust.

      Nagu Tee, nii on ka Vagu püha Josemaría siseelu ja hingedega tegelemise vili. See on ligitõmbav kristlik nägemus inimlikest voorustest. „Vagu on mõeldud kristlasele kui terviklikule inimesele – keha ja hingega, olemuse ja armuga,“ kirjutas õnnis Alvaro del Portillo raamatu eessõnas.

      Püha Josemaría lootis raamatu veel enne oma surma lõplikult üle vaadata, kuid ei jõudnud seda teha. Esimene väljaanne ilmus 1986. aastal. Sellest ajast peale on raamatut trükitud üle poole miljoni eksemplari paljudes erinevates keeltes.

      EESSÕNA

      Mu lugeja ja sõber,

      las ma aitan sinu hingel

      mõtiskleda inimese vooruste üle,

      sest arm tegutseb loodu peal.

      Kuid ära unusta,

      et need minu mõtted,

      mis võivad sulle tunduda küll väga inimlikud,

      on kindlasti ka preesterlikud,

      sest ma olen nad sinu ja enda jaoks üles kirjutanud

      – ning olen neid ka praktiseerinud –

      Jumala ees.

      Ma palun meie Issandat,

      et need leheküljed

      oleksid meile kasulikud.

      Et me saaksime neist tulu

      ja et nad puudutaksid meid,

      nii et oma tegudega saaksime

      selles elus maha jätta

      sügava ja viljaka vao.

      I peatükk SUUREMEELSUS

      1 Paljud kristlased on veendunud, et Lunastus saab teoks kõikjal, kus inimesed elavad, ja et kuskil peavad olema mõned hinged – nad ei tea küll, millised – kes panustavad selle elluviimisse koos Kristusega. Ent see võtab aega palju aastasadu ja isegi terve igaviku, kui see teostuks sama aeglaselt kui nende eneseandmine Jumalale.

      Ka sina mõtlesid nii – seni kuni tuli keegi, kes sind „äratas“.

      2 Eneseandmine on esimene samm ohverduse, rõõmu, armastuse ja Jumalaga ühinemise teel. Kogu elu saab siis täis püha hullust, mis laseb leida õnne seal, kus inimloogika ei suuda näha midagi peale loobumise, kannatuse ja valu.

      3 „Palvetage minu eest,“ ütled sa, „et ma oleksin suuremeelne, kasvaksin sisemiselt ja laseksin ennast vormida, nii et ühel päeval võiksin millekski kasulik olla.“

      Hästi. Aga mida sa ise reaalselt teed, selleks et need kavatsused teostuksid?

      4 Sa küsid endalt sageli, miks inimesed, kellel oli õnn juba lapseeas tõelist Jeesust tundma õppida, nii kaua kõhklevad Talle parima, mis neil on, andmisega. Oma elu, oma perekonna, oma unistuste andmisega.

      Vaata – kui sa saad kõik ja korraga, siis pead sa Issandat lakkamatult tänama nagu pime, kes järsku nägijaks saab, samal ajal kui teistele ei tule pähegi, et peaks tänama, sest nad on saanud kogu aega näha.

      Kuid sellest ei piisa. Aita iga päev teisi, et ka nemad tänaksid selle eest, et on Jumala lapsed. Vastasel juhul ära ütle mulle, et oled tänulik.

      5 Mõtle rahulikult järele: kui vähe sinult nõutakse, võrreldes sellega, kui palju sulle antakse!

      6 Sina, kes sa ei suuda end veel paigast liigutada, mõtle selle üle, mida üks sinu vend mulle kirjutas: „Jah, raske on otsustada, kuid kui ükskord „otsustad“, siis milline kergendus ja rõõm on teadmisest, et oled juba kindlalt oma teel.“

      7 Sa ütlesid mulle, et neil päevil olid õnnelikum kui kunagi varem. Ja ma vastasin sulle kõhklemata:

      „Sellepärast, et andsid ennast natuke rohkem kui tavaliselt.“

      8 Issanda kutse – kutsumus – kõlab alati ühte moodi: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.“

      Tõsi, kutsumus nõuab enesesalgamist, ohvrit! Aga milline rõõm – tõeline gaudium cum pace – rõõm ja rahu – saab sellest ohvrist siis, kui see salgamine on täielik.

      9 Kui tal soovitati Kristusele järgneda, hakkas ta arutlema: „Kui teeksin nii, siis võiksin seda teha… Kuigi peaksin ka seda teist tegema…“

      Talle vastati: „Issandaga me ei kauple. Jumala seadus, Issanda kutse võetakse kas vastu või jäetakse vastu võtmata sellisena, nagu see on. Peab tegema valiku: kas tingimusteta ja vaimustusega, või lahkuma… Qui non est mecum… – kes ei ole minuga, see on minu vastu.“

      10 Ainult üks samm lahutab suuremeelsuse puudumist leigusest.

      11 Toon sulle ühest kirjast näite arguse kohta selleks, et sa seda ei kordaks: „Loomulikult olen ma Teile väga tänulik, et Te minu peale mõtlete, sest ma vajan palju palveid. Ent samuti oleksin ma Teile tänulik, kui paludes Issandat minust apostel teha, ei hakka Te tungivalt paluma, et Ta nõuaks minult kogu mu vabaduse loovutamist.“

      12 Sinu tuttav – väga intelligentne, natuke väikekodanlik, ent hea inimene – arvas: „Seadust täita – jah, aga mõõdukalt, üle piiri minemata, võimalikult lihtsalt.“

      Siis lisas ta: „Patustada? Ei, aga СКАЧАТЬ