Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde. Lawrence Durrell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirja panen. Puu all vedelevad köis ja aer. Oliivipressimise jäägid, mis lähevad kütteks. Hunnik aiamüüri ehitamiseks mõeldud tahumata kive. Ämber ja kirves. Valges pearätis talunaine, kes läbi oma viljapuuaia jalutab. Kitse rahutu mökitamine laudas. Kõik need saavad kuju ja sisu selles väikeses kollases leegikoonuses, milles N. juustu lõikab ning viinamarju peseb. Kahe õnneliku inimese vahel laual leegitsev üksik küünal.

      04.06.37

      Mul on Theodorese esimene kiri alles hoitud. See saabus pühapäeval õhtuse paadiga ja selle toimetas meie ukseni külatola Spiro. Kuna kirjale oli kirjutatud KIIRE, kinkisin selle kohaletoimetajale drahmi.

      „Sain oma märkimisväärseks rõõmuks meie ühise sõbra Z.-i käest teada, et kavatsete saare kirjaliku ajaloo koostada. Tegemist on projektiga, mille teostamist ma ise olen pikka aega kaalunud, kuid tingituna mu huvide hajutatusest ja kirjaliku ande nappusest olen alati tundnud, et mul ei jätku selle ülesande täitmiseks võimeid. Niisiis olen rõõmuga valmis kõik oma materjalid teie käsutusse andma ja saadan teile teisipäeval (a) oma saare ajalookäsitluse kondikava, (b) kogutud faktid püha Spiridioni kohta, (c) Korfu mageveebioloogia, (d) lühikese ülevaate Korfu saare geoloogiast. Need peaksid teile huvi pakkuma. See on alles algus. Siiralt teie Theodores Stephanides.”

      Eeltoodu põhjal alustasin kirjavahetust, mida minu poolt iseloomustavad teadlikult ekslikud välgatused ja tema poolt teadlasele omane range ja peps korrektsus. Meie kirju vahendavad saare paadid. See on, nagu ta ise ütleb, alles algus.

      07.06.37

      Öösiti mängib mõnikord vilepuhuja, kes meie vastas neemel võsas ja maasikapuude vahel uitavaid lambaid karjatab. Me lamame voodis, nahk soolast kare ja läikiv, ning kuulame. Tasased voolavad veerandtoonid, flöödi ebamaised meloodiakäigud sunnivad liiginnukaid ja üpriski tüütuid ööbikuid vaikima. See on ilma meloodiata vorm, ükshaaval vaikusesse pudenevad noodid tühjenevad tilkhaaval. See on Odysseuse kuuldud sireenide kutsuv hääl.

      09.06.37

      Me oleme oma päritolu eiranud. N. otsustas kaljule maja kõrvale aia rajada. Peame selleks mulla kottidega kohale tassima ja kasutama Egeuse piirkonnale iseloomulikku müürikastide ja sammaste tehnikat. Kujundajaks on N. ja töid teostavad küla kahe parima müürsepa Ioannise ja Nikolaose, isa ja poja käed. Isa ehitustööd on vildakavõitu, kuna mees on enda sõnul ühest silmast pime, ning poeg käib tal vaikides ja vigu parandades kannul. Ma imetlen tema oskust mäematerjalist kandilisi plokke tahuda. Ioannis tunneb end kõige mõnusamalt oma laia servaga õlgkübara varjus kükitades ja kohalikest skandaalidest jutustades; ta liigub piki müüri lühikeste hüpetega nagu harakas. Ta poeg on värske jumega juhmivõitu nooruk, kel on elav naeratus ja suurepärased kombed. Ta kannab jõletut riidest mütsi ja Euroopa töömehe rebenenud pükse, sellal kui isal on jalas teravate ninadega sussid. Ehk on siin omal kohal ülevaade saare rahvariietest, mida praegusel ajal üksnes erinevate pidustuste ja tantsupidude ajal näha saab.

      Mustade ja kuldsete poortide ja ääriskantidega sinine tikitud boolerojakk.

      Puhvvarrukatega valge pehme särk.

      Sinised kottpüksid, mida kirjeldatakse sõnaga vrakes.

      Valged villased kedrid.

      Ja ilma tuttideta teravate ninadega Türgi sussid.

      Kas pehme siniste tuttidega punane fess

      või valge õlgkübar.

      11.06.37

      Pakkekastidest pärit õlgesid kasutatakse kitselauda põranda katmiseks. Valgeks lubjatud seintega ning üksikute erksavärviliste maalide ja raamatutega ehitud toad näevad kenad ja väärikad välja. Akendest avaneb vaade otse merele, niisiis on selle lõputust ohkamisest saanud meie töö- ja unerütm. Päeval voogab see kuldsena laes ja peegeldub tagasi erksavärvilistelt talupojavaipadelt: laev, gorgo, kangasteljed, küpressipuu; peegeldub tagasi meie laual seisvalt rohmakalt keraamikalt; peegeldub tagasi nüüdseks pruuni nahaga blondi N.-i pealt, kes enda alla keritud jalgadega toolil istub ja loeb. Rahulikud silmad, rahulikud juuksed ja noore karnivoori puhtad valged hambad. Nagu isa Nikolaos ütleb: „Mida enamat on inimesel tarvis kui oliivipuud, kodusaart ja oma kodukohast pärit naist?”

      13.06.37

      Mees ja ta abikaasa on oivalised olendid. Mehe nimi on Anastasios ja naine on Eleni. Nende lapsi vaadates on ilmselge, et tegemist on armastus-, mitte mugavusabieluga. Naine on habraste vormide ja sügavat siidist oliivitooni nahaga; nende juuksed on süsimustad ja neis välgatavad aeg-ajalt sinised toonid, meenutades luuletusi, milles on juttu „kaarnatiiva karva juustest”. Kaunilt vormitud kulmud tumedate selgete mandlikujuliste silmade kohal. Üksnes nende käed ja jalad on tömbid ja inetud nagu kõigil talupoegadel: tavalised labidad, mis on pidevas võitluses mulla, köite ja puiduga nende kehaosade otsa kasvanud. Nende tütred kannavad nimesid Taevas ja Vabadus.

      17.06.37

      „Formaalne geoloogia,” kirjutab Theodores oma uurimuses, „leiab Korfult endiselt huvipakkuvaid elemente; ja kui saare kuju üldiselt on tingitud selle lubjakivipinnasest, leidub siin rohkesti muidki huvipakkuvaid ja välitöötajate täit tähelepanu nõudvaid konfiguratsioone.”

      Lõuna pool hakkab pinnas tasapisi valge, luksusliku ja aurava neeme suunas langema; iga kumerus toob meelde hella puudutuse, esindades naudiskleva pilgu jaoks alastust, armastuse väljendust. Kõiki vaateid raamivad küpressid ja oliivid ja sillerdavad katused. Abajad, järved, saared juhatavad vaatleja aegamööda Lefkimmi taga asuvate soolaväljadeni.

      Seda Eedenit ümbritsevad kaks suurt roiet meenutavat mäge. Üks kulgeb piki läänepoolseid ahelikke põhjast lõunasse, idast läände aga hakkab maa tõusma ja saab alguse võimas Pantokratori mägi. Just selle mäe varjus me elamegi. Napp taimestik klammerdub siin kaljude külge, kuristikest voolab välja kalgi rauamaitsega jääkülm vesi, oliivipuud on sel mureneval pinnasel jalgealuse säilitamise nimel võideldes käändu ja kängu kasvanud. Nende maadlejate lihaseid meenutavad juured tolknevad truupidest. Talutüdrukud – nagu lindu meenutavad värvilaigud – külitavad siin mäekülgedel, lill hammaste vahel, sellal kui nende kitsed vintskeid ohakaid ja iileksit mäluvad.

      „Siin on esindatud Juura ajastu kõik perioodid. Põhjaosas viitab teatud koobaste koostis vulkaanilisele päritolule, kuid seda pole veel tõendatud.” Palaiokastrítsa grotid on täpitud kalliskividega, mis peale tungivalt merelt peegelduvas valguses lillakaspunaste ja kollaste ning pärlmutrina helgivad. Sellest mäestikupiirkonnast pärit viinamarjadest saab õige väikese mulliga veini, sellele on omased väävli ja kivi maitsevarjundid. Tellige Lakoneses punast veini ja teile tuuakse klaasitäis vulkaani verd.

      20.06.37

      Zarian saadab mulle armeeniakeelse luuletuse saare kohta, millele lisab ingliskeelse tõlke. Ta ütleb Korfust kirjutades nii: „Kuldsed ja liikuvad sinised toonid annavad värvi mõtetele ning pimedus muutub läbipaistmatuks, oma unenägudes näeme maailma nii, nagu oleksime suures akvaariumis. Väljatõrjutud ja osanikud, me oleme leidnud uue armastuse. See on Korfu, maailma ahjutagune.”

      Kuna muud mul parasjagu pole, vastan omalt poolt luuletusega Manolist, Kreeka maastikumaalijast. „Olles terve elu akrostihhone* kirjutanud, võttis ta kätte pintsli, ja kõik muutus kaks korda teravamaks. Puud olid enne olnud lihtsalt puud. Erinevused olid eksisteerinud mõtetes. Nüüd läks vana mees hulluks, sest kõik riietus lahti ja viskus naerdes ta käte vahele.”

      Theodores lubab „kaarte, tabeleid ja statistilisi andmeid”. Ma isegi ei ürita kogu СКАЧАТЬ