Lissabon. Merede valitsejanna. Barry Hatton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selles majas. See seisab Santiago kiriku vastas; kiriku ees kasvab küpressipuu ja selle kõrval seisab silt, millele on kirjutatud „Aqui começa o camonho“ („Siit algab tee“) koos punase noolega, mis osutab põhja poole, Hispaania ja Santiago de Compostela suunas; selle all olev infotahvel annab teada „610 kilomeetrit“. Dona Fernanda, kes oli kunagi käekotivalmistaja kohalikus tehases, maksab kuus vaid 28 eurot üüri. Ta igatseb Alfamas, kuhu jõuab järjest rohkem turiste ja tippjuhte, kõige enam kaotsi läinud kogukonnatunde järele. „Kõik vanad harjumused ja kombed on kadunud – naabritele tere hommikust ütlemine, leiva ja piima koju toimetamine,“ ütleb naine.

      Dona Fernanda maja asub kunagise mauride mošee kohale ehitatud Lissaboni katedraalist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Katedraal sai 1337., 1344. ja 1347. ning seejärel 1755. aasta maavärinates rängalt kannatada ning seda on korduvalt remonditud ja uuesti üles ehitatud. Hoone ehitamiseks andis korralduse kuningas Afonso Henriques pärast seda, kui tema sõjavägi linna 1147. aastal vallutas; tegemist on riikliku monumendi ja riigi ühe kõige olulisema näitega keskaegsest arhitektuurist. Ometi on tegemist pettumust valmistava hoonega. Kahekümnendal sajandil avaldatud laitmatu „Guia de Portugal“ (Portugali reisijuht) kirjeldab nukral toonil „kahetsusväärset lappimistööd“ ja „arhitektuurilist kaost“. Kõige enam tuntakse seda ilmselt kohana, kus vihased kohalikud 6. detsembril 1383. a heitsid põhjapoolsest tornist alla piiskop Marinho Anese, kes toetas hispaanlaste püüdlusi pääseda Portugali troonile.

      See piirkond asus seespool keskaegset linnamüüri, mida tuntakse Cerca Moura (mauride linnamüüri) ehk Cerca Velha (vana linnamüüri) nimetuse all. Müür on riiklik kultuurimälestis ja mingid osad sellest jäävad Alfama hooneterägastikus tänini silma. Ajaloolased usuvad, et müüri algne vundament rajati juba Rooma aegadel, niisiis orienteeruvalt neljandal sajandil AD, ning maurid asusid seda pärast Lissaboni saabumist 714. aastal täiustama. Augusto Vieira da Silva, insener, kes avaldas mauride linnamüüri kohta 1899. aastal raamatu, pidas arvutuste põhjal seda 1250 meetri pikkuseks ja kuni 2,5 meetri paksuseks. See lubab oletada, et müüriga ümbritsetud kindluslinna pindala oli üheksateistkümnenda sajandi lõpus umbes 30 hektarit – mis vastab laias laastus ligikaudu kolmekümnele ragbiväljakule. Muud hooned olid laiali pillatud väljaspool müüri, umbes 15 hektaril. Arvatavalt elas Lissabonis sellal 5000 kuni 20 000 inimest.

      „Keskaegse Lissaboni topograafiline planeering oli ennekõike omane islamile,“ kirjutas üks Portugali juhtivatest kahekümnenda sajandi ajaloolastest António Oliveira Marques.

      Me ei tea, milline oli linnaplaneering Rooma aegadel, kuna selle piirjooned on aegade jooksul kadunud. Arvatavasti kasvas algupärane Lissabon lossimäe lõunaküljele, castrum mäe tipus ja hooned kuni Tejoni välja hargnemas. Selle tulemusel tekkis enamvähem kolmnurgakujuline ala, mis on väga iseloomulik Vahemere piirkonna ja islami linnadele.

      Mauride mõjutustest ei aidanud täielikult vabaneda isegi reconquista. Mauride kohalolu on Alfamas tunda tänini. Nad on oma pitseri, tihtipeale vaevumärgatava, jätnud kogu Portugali kultuurile. Portugalikeelsed sõnad, mis algavad silbiga „al“ – näiteks Alfama – on tuletatud araabiakeelsest sõnast, mis tähistab kümblemist või joogivett – ja on islami okupatsiooni pärand. Üheks pärandvaraks on ka portugallaste käsitsi maalitud kahhelkivid, azulejos. Ning Porto, 300 kilomeetrit põhja pool asuva Portugali suuruselt teise linna ja ühtlasi pealinna suurima rivaali elanikud pilkavad lissabonlasi, nimetades neid maurideks, otsekui polekski nad tõelised eurooplased.

      Alfama ja ülejäänud linna kohal kõrguv kindlus on tõenäoliselt Lissabonile kõige omasem maamärk ja sealt avanev vaade jalustrabav. Kui päike Atlandi ookeani kohal loojub – selle suunas teele asudes oleks esimeseks maismaamassiiviks, millega meresõitja kokku puutub, Põhja-Ameerika – annab elektrisinine maad värvide kaleidoskoobile. Päike kahvatub aprikoosiroosaks ja sellele järgnevad enne võidukat viimast, kannikesekarva, fuksiaroosat ja veripunast lahvatust heledamad varjundid: karamelliroosa ja sirelililla.

      Lissaboni võlud on inspiratsiooni andnud poeetidele. Miguel de Cervantes, kes kirjeldab palverändurite rühma saabumist Lissaboni oma seitsmeteistkümnenda sajandi kirjatöös „Persilese ja Sigismunda toimetused“, lasi jungal hüüatada: „Maa, maa … kuigi ehk oleks parem rääkida taevast, kuna me oleme ühegi kahtluseta jõudnud Lissaboni nime kandvasse kuulsasse ankrupaika.“ Lord Byron kirjutas oma kaheksateistkümnenda sajandi „Childe Haroldi palverännakus“: „Milline ilu avaneb esmakordselt Lissaboni nähes! … See paistab kaugele ja tundub taevalik …“

      Kindlus on tihedalt seotud Portugali varase ajalooga. Sellest sai kaheteistkümnendal sajandil, pärast seda, kui portugallased olid selle pöördelise Lissaboni piiramise järel mauride käest ära võtnud, riigi poliitiline ja sõjaline süda. Kaks sajandit hiljem innustas oluline võit lahinguväljal kuningas João I lossile rüütelliku sõjamehe ja varakristliku märtri järgi Püha Jüri nime andma. Kuningat ajendas sellist suurejoonelist žesti tegema teda 1385. aastal Aljubarrota lahingus, 130 kilomeetrit põhja pool saatnud kangelaslik sõjaväeline edu: umbes 6000 Portugali sõdurit, keda abistasid Inglise ammukütid, lõid puruks arvatavalt 30 000 sõdurist koosneva ründava armee. See ei lasknud Portugali kuningriigil naaberriigiks oleva Kastiilia, võimsa ja hiljem Hispaania tuumiku moodustanud Ibeeria kuningriigi kätte langeda. Portugallased kasutasid Aljubarrotas sõjahüüdu „Portugal ja Püha Jüri!“ See on Portugali sõjaväe sõjahüüuks jäänud ka seitse sajandit hiljem ning Püha Jüri on sõjaväe kaitsepühak.

      Kindlus kasvas välja kaheksandal sajandil suuremat osa Ibeeria poolsaarest valitsenud mauride poolt umbes 1050. aastal rajatud kindlustusest. Mauride kindlustusehitisi täiendasid portugallased, kes lisasid sellele ruumika kuningapalee ning piiskopiresidentsi ja kuningliku arhiivi. 1455. aastal oli palee kuningas João II, hilisema maadeavastamise ajastu ühe liikumapaneva jõu, ja hiljem, 1502. aastal üheksateistkümne aasta vanusena kuningaks saanud João III sünnipaigaks; viimase kolmkümmend kuus aastat kestnud valitsusaeg oli muljet avaldav tänu nii selle kestusele kui ka uute piirkondade koloniseerimisele India lääneosas. Nende hulka kuulus ka Bombay, vanas portugali keeles Bom Bahia ehk Hea Laht. Kindlus oli sünnipaigaks ka Portugali teatrikunstile, siin etendati 1502. aastal esimest korda Gil Vincente näidendit „Monólogo do Vaqueiro“ („Lehmakarjuse monoloog“) ning siin võeti vastu maailma ajaloos uue peatüki avanud India reisi järel 1499. aastal naasnud Vasco da Gamat. Need olid kindluse hiilgeajad.

      Kuigi sajandite jooksul aset leidnud maavärinad kahjustasid kindlust olulisel määral ning tegid selle värskemad juurdeehitised maatasa, avaldab see kultuurimälestis muljet tänaseni. Kindlusel on kümme kandilist torni ja seda ümbritseb vallikraav. Kindlus on enam-vähem ruudukujuline, selle külgede pikkus on igas küljes umbes 50 meetrit ning ehitise rajamiseks kasutatud kollane kivi annab sellele hommiku- ja õhtupäikeses pehme kuma. Müürid on kuni kümne meetri kõrgused ja viie meetri paksused. See sobiks ideaalselt keskajateemalise filmi võtteplatsiks.

      Kuni neljateistkümnenda sajandi lõpuni paistis kindlusetornidest kätte terve linn; majad pudenesid otsekui omavahel kokku jooksvate katuste lapitekk mäest alla, jõe poole. Tänapäevalgi on tegemist maalilise paigaga, kuigi asukohast tingitult võib see isegi suvel, mil puhub nortada (põhjatuul), olla tuuline ja jahe. Selle muruplatsidele heidavad varju kõveraks kasvanud oliivipuud ning puhmakujulised piiniad pakuvad üles mäkke ronides ideaalseid puhkepaiku. Siin korraldatakse keskaegseid piigivõitluseid ning giidiga ekskursioonide osaks on öine jalutuskäik, mis annab võimaluse näha nahkhiiri, kelle koduks kindlus on. Entusiastlike korraldajate sõnul õnnestub erilise vedamise korral näha tava-kurdmokka, kääbus-nahkhiirt ja veelendlast.

      Vaatamata sellele, et tänapäeval tunglevad siin külastajate parved – neid on enam kui miljon aastas – pole kindlus sugugi alati olnud Lissaboni tõmbenumber. Selle korrashoiule ei pööratud sageli tähelepanu. Mis veelgi hullem, üheksateistkümnendal sajandil ehitati kindluse kohale sõjaväebarakid ja muud haldushooned, mis vaate sellele sisuliselt ära varjasid. See oli arhitektuurilises СКАЧАТЬ