Pruudi ihukaitsja. Dani Sinclair

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta avas silmad samal ajal, kui auto sõitis edasi, tagurdas ning peatus supermarketi parklas. Zoe paiskas autoukse lahti, kummardus nii kaugele välja kui võimalik, turvavöö endiselt ümber keha kinnitatud, ning lubas kõhul end tühjendada.

      Xavier väljus vandudes autost. Zoe üritas mitte mõelda sellele, et mees seisab asfalteeritud parklapinnal ja vaatab, kuidas ta end häbistab.

      „Oota siin,“ käsutas Xavier kiiresti.

      Nagu Zoel oleks olnud valikut.

      Naine kobas värisedes käekotis taskurätikute paki järele, üritades eirata iiveldustunnet, mis endiselt kõhus pitsitas. Ta polnud võinud leppida vaid maapähklivõi ja saiaga või tavalise juustupitsaga, oo ei. Tema pidi võtma ikka pepperoni ja rasvase vorstiga pitsa.

      Zoe neelatas raskelt, kuid see ei aidanud. Tema maos polnud enam midagi välja oksendada, ometi läbisid keha kõõksatused.

      Kui naisel õnnestus iiveldus lõpuks kontrolli alla saada, kuivatas ta suu, nõjatus tooli seljatoele ning sulges silmad. Miks ta poleks võinud sündida tugeva seedeelundkonnaga nagu tema sõbranna Marge? Marge oli söönud kolmel rasedusajal kõike ega tundnud kordagi iiveldust. Samas aga polnud keegi üritanud Marge’i tappa. Samuti ei pidanud ta kunagi pealt nägema kellegi tapmist, sest need inimesed seisid valel ajal tema kõrval.

      Zoe tunnetas ja kuulis, kuidas keegi autole lähenes. Ta avas silmad.

      „Kas sinuga on kõik korras?“ Ihukaitsja hoidis käes kaupluse logoga pruuni kilekotti.

      „Kas paistab nii?“ Zoe tundis, nagu oleks tema suu päev läbi kantud soki sisemus. Ka kõht polnud veel mässamist lõpetanud.

      „Võta.“ Xavier tõmbas kotist pudeli külma vett ning ulatas selle naisele.

      „Tänan.“

      „Loputa suud ja sülita välja.“

      „Vaimustav.“ Ent Zoe tegi täpselt nii, nagu Xavier oli õpetanud. Kui halb maitse oli suust läinud, tundis ta end veidi paremini. Jumal õnnistagu seda meest. Xavier tõmbas kotist välja pudelikese suuveega.

      Zoe vaatas alandatult ringi. Nad olid eraldatud kohas ning kaugel teistest autodest. Xavier oli parkinud auto vastu igihaljast hekki, mis asus poest eemal. Keegi ei pööranud neile mingit tähelepanu.

      Suuloputamine aitas palju, kuid Xavier polnud sellega veel lõpetanud. Ta tõi nähtavale riidetüki, mida niisutas teise veepudeli sisuga, ning ulatas selle näopühkimiseks naisele.

      „Vabandust,“ sõnas Xavier pahuralt. „Aga võib-olla tahad sa oma kleiti tupsutada. Sellel on plekk.“

      Zoe ei suutnud mehele otsa vaadata, kuivatades kleidil olevat plekki. Tore. Lausa täiuslik. Ta abiellub hommikul määrdunud pulmakleidis ja purjeriidest kingades. Mida paremat veel tahta?

      „Ma olen üsna kindel, et meile ei järgnetud. Nüüd võib aja maha võtta. Istu ja rahune.“

      Zoe ei osanud midagi öelda. Ta jõi väikese lonksu vett, nautides kurgust alla jooksvat jahedat veeniret ning tegi, nagu Xavier oli soovitanud. Kurnatud, sulges ta veel kord silmad. Xavier asetas koti tagaistmele, sulges Zoe-poolse autoukse ning libistas end taas juhiistmele.

      Zoe peas keerles palju mõtteid, tekitades kõiksugu küsimusi, kuid ta oli nende esitamiseks liiga väsinud. Kõht oli endiselt pahur ja rahutu. Tõenäoliselt ei söö ta enam kunagi pepperoni-pitsat. Kõige parem oli suletud silmadega istuda ning mitte mõelda. Kui nad Harrisoni juurde jõuavad, on selgitusteks piisavalt aega.

      Ta oleks pidanud Harrisoni soovi kohaselt tolle katusekorterisse jääma, ent tema oli soovinud omaette olla, et Wayne’i surma üle mõelda. Üksiolek polnud Zoele kuidagi kasuks tulnud.

      Aruka naise kohta suutis ta briljantselt idiooti mängida, alustades sellest, mil ta lasi end nägusal ja kiiresti kõneleval Wayne’il sõna otseses mõttes jalust rabada.

      Kui järele mõelda, siis oli tema ihukaitsja äsja sama teinud. Ka see mees polnud andnud talle mõtlemiseks aega. Ent vähemalt polnud Xavier vedanud Zoed voodisse sellise kergusega, mis naist siiani hämmastama pani.

      Zoe tõmbus kössi, meenutades oma tormakust. Ta polnud tahtnud Harrisoni peole minna. Kord kuus oli tal kombeks kohtuda oma sõbrannade Sharoni, Marge’i ja Heleniga, et tüdrukutega väljas käia. Tavaliselt läksid nad koos õhtust sööma ja siis kinno või teatrisse. Nad polnud kavatsenud tol õhtul peole minna, kuid Harrison oli Zoele peale käinud ning sõbrannadele oli see mõte meeldinud.

      Peol oli palju rahvast, vali muusika, külm õlu ja lõbus tantsimine. Zoe mäletas siiani, kuidas Wayne teda tantsima kutsudes vaadanud oli. Pikk ja seksikas, soengusse seatud tuhkblondid juuksed, säravad silmad ja jalustrabav naeratus.

      Sõbrannad, ninad tasuta voolanud alkoholist rõõmsalt täis tõmmatud, utsitasid teda tagant ning peagi olid neil endil kaaslased. Wayne oli tantsinud kõik järgnevad tantsud Zoega ning nad olid rääkinud ja naernud kogu õhtu. Zoe oli Wayne’i sarmi tõttu sõbrannad peaaegu unustanud. Ta oli andnud mehele oma telefoninumbri, kuid keeldunud laskmast end koju viia.

      Tol ööl.

      Wayne oli helistanud, kui Zoe valmistus magamaminekuks, ja nad rääkisid, kuni naine oleks väsimusest peaaegu tukkuma jäänud. Zoe polnud kunagi tundnud kedagi Wayne’i-sarnast. Mees oli öelnud alati õigeid asju, meelitanud ennekuulmatute sõnadega ning ostnud tobedaid kingitusi, millest Zoe ei suutnud keelduda – näiteks naljakate ütlustega kruusi. Kui Wayne oleks saatnud karikakarde asemel roose, oleks Zoe ettevaatlikuks muutunud, ent mees oskas kalli šokolaadi asemel tuua hoopis M&M’si komme.

      Wayne oli püüdnud teda visa otsusekindlusega, mis oli olnud lõbus ja põnev, kuid samal ajal ka meelitav. Ning kuhu see kõik viis. Zoe käsi liikus kõhule. Ta avas silmad, samal ajal auto peatus.

      Teda tabas hirm, kui ta vaatas välja ja nägi järjekordset pimedat parklat.

      „Kus me oleme?“

      „Minu motellis. Enne kui paanikasse sattud, luban, et mul pole sinuga mingeid kavatsusi. Arvasin, et tahaksid ehk riideid vahetada, enne kui edasi liigume.“

      Xavier ulatas võtme. „Ma pean helistama. Seejärel peame rääkima. Kas oled nõus?“

      „Ei. Ma tahan Harrisoni näha.“

      „Niiviisi välja nähes?“

      „Mis mu väljanägemisel viga on?“ Zoe heitis pilgu oma kleidile. Loor lebas põrandal jalge ees, kuhu ta selle enne autost välja kummardumist pillanud oli.

      „Kui ma vastan, et ei midagi, kas sa mõistad seda siis valesti?“

      Mehe hääl oli tasane, näoilme loetamatu, ent Zoe tundis sellegipoolest kummalist surinat.

      „Ma ootan koridoris. Mul pole kavas sind rünnata.“

      „Ma ei arvanudki, et on.“

      See oli peaaegu tõsi. Zoe kinnitas endale veel kord, et kui mees oleks soovinud talle viga teha, oleks ta seda juba teinud. Ent siiski...

      „Miks sa mind siia tõid?“

      „See СКАЧАТЬ