Salajaki lahing. Юхан Теорин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vanem vend. Ta seisab Niklise ja Steini vahel. Samuel saab varsti kaheksateist ja lükkab äket, kuid on liiga habras, et onule vastu astuda.

      „Ära räägi isa mõrtsukaga!“ hüüab Niklis.

      Jöran liigub tasakesi, ta ei taha, et teised teda näeksid. Ta ronib edasi Kuningakivi tipu poole.

      Isa ta ei mäleta, ta oli liiga väike, kui isa ja Stein sõtta läksid.

      Kui onu Stein on mõrtsukas, siis võib-olla on ta oma karistuse kätte saanud, mõtleb Jöran. Steini enda kolm last võttis must surm ja kolm aastat tagasi kustus köhahaiguse kätte tema naine. Steini ainus rõõm on korjata võililli ja teha neist veini.

      Kui võililled õitsema hakkavad, paneb ta õied päikese kätte likku käärima. Siis täidab ühe kruusi teise järel selle joogiga ja igatseb oma peret. Joob ja pomiseb. Siis hakkab karjuma. Nagu praegu.

      „Nüüd sina, Niklas!“ lõugab ta. „Sina piibuork!“

      Jöran kiirendab sammu. Ta on nüüd Ussioosi seljal.

      Argpüks, sõimab ta ennast mõttes. Aga ta on vaid neliteist – temast ei ole võitluses asja. Hullu Steini vastu ei suuda ta midagi enamat kui end varju hoida. Ja ronida.

      Oosi seljalt näeb ta põhja poole. Aga seal on vaid mets, Torkelit ei paista.

      Vend Torkel on ära olnud sügisest peale. Ta läks õnne otsima põhja poole, kus kaevandatakse rauda ja hõbedat.

      Torkel oli siis üheksateist ja Steiniga üsna ühte mõõtu. Aga ka tema väsis sellest joodikukaltsust.

      „Närune lutikas!“ hüüab onu Stein. „Koerapask!“

      Jöran vaatab uuesti alla.

      Steinil on endiselt käes nii kruus kui ka kirves. Mõlemad tõstetud taeva poole.

      Jöran ei pööra pilku.

      Kumma relva Stein valib?

      Äkke küljes kinni

      „Pea lõuad, mõrtsukas!“ karjub Niklis Steinile.

      Niklis ei saa põgeneda. Ta on äkke külge kinni seotud. Viikingiköitega, samasugustega, millega seoti kokku ka pikklaevu. Köied keerutasid Stein ja vennad.

      Siis kostab Samueli hääl:

      „Rahu nüüd, onu! Räägime natuke!“

      Niklis teab, et Samuel tahab käituda rüütlite moodi. Kolme aasta eest ratsutas Vaevaorust läbi üks rüütel, keda saatsid sõdurid, kannupoisid ja koerad. Rüütel kandis punaseid rõivaid ja tema kilbil oli must hunt. Sellest ajast peale on Samuel tahtnud rüütliks saada, kuigi ainuüksi sõjahobune maksab juba vähemalt nelikümmend marka.

      Stein ei peatu, aga Niklis naeratab ikka. Võib-olla sureb ta varsti. Nagu isa. Tema tapeti Axvalli kindluse all, aga küllap ta nüüd pidutseb Valhalla surnuteriigi viikingitega.

      „Tattnina!“ hüüab Stein.

      „Sopajoodik!“ vastab Niklis.

      Niklise veri keeb – tema soontes voolab kuum viikingiveri, mille tüli üles kütab.

      Ta hoiab äket, aga tahaks mõõka. Viikingimõõka, et end põllutööriista küljest lahti lõigata ja siis Steini pea pooleks raiuda.

      Aga tal pole relva, isegi mitte nuga.

      Samuelil ka mitte. Vend kaitseb Niklist oma kehaga, aga Stein tuleb aina edasi.

      „Mine eest, vasikas!“

      Samuel tõstab pead: „Mina siit ei lähe, onu.“

      „Käi põrgusse!“ lõugab Stein.

      Aga viimsel hetkel vahetab ta relva. Virutab kruusiga, mitte kirvega.

      Samuel püüab pea eest ära tõmmata, aga jääb hiljaks.

      Kostab tuhm kolakas.

      Kruus puruneb vastu poisi laupa ja Samuel lendab tahapoole. Otse äkkepulga vastu.

      Stein vaarub edasi.

      „Niiviisi.“ Nüüd on Steinil peos vaid kirves. „Niiviisi, sina väike värdjas!“

      Niklis tahab silmad kinni pigistada, aga mitte surma ees. Ta ei taha nii lähedalt Steini nägu näha. Selle riigi inetutest lõustadest on Steini oma kõige jubedam.

      „Poiss, lase pea alla!“

      Stein on nüüd nii ligi, et tema veinihais pahvatab Niklisele vastu.

      Nüüd saab Niklis lõpuks köied lahti. Ta on äkke küljest vaba ja lõugab: „Lase endal tasku, lakkekauss!“

      Siis põgeneb ta üle põllu. Päästetud.

      Aga ta teab ühte asja: sel kevadel astub ta mõrtsukas Steiniga kahemehevõitlusse. Viimast korda. Võib juhtuda, et üks neist tapab teise.

      Kuhu joosta? Põhjas kõrgub Ussioos. Ülevalt paistab üks kuju; väikevend Jöran klammerdub hiidrahnu külge, mida nimetatakse Kuningakiviks.

      Niklis otsustab Ruunioosi kasuks lõunas. Seal kõrgub teine kivi. See on suur ruunikivi, mille pinnal lookleb lohemadu. Selle kivi püstitas nende esiisa, viiking Orm^[1.] Egg.

      „Varas, pea kinni!“ karjub Stein selja taga.

      Ruunioosist lahutab Niklist veel vaid pulbitseva sulaveega kraav. Ta võtab kaugelt hoogu. Aga miski haarab keset jooksu jalast. Niklis vaatab maha. Jalg on juurika taha kinni jäänud ning poiss kukub.

      Otse vette.

      Kiiresti ajab ta end üles – aga Stein on jälle kannule jõudnud nagu suur lõugav vari.

      „Nüüd oled vait!“

      Niklis paneb silmad kinni. Varsti Valhallas, mõtleb ta.

      Pea kohal viliseb – aga see pole kirves. Midagi ei juhtu. Ta avab silmad.

      Stein seisab paigal, aga on kirve käest pillanud. Ta pilgutab üllatunult silmi.

      „Oh,“ ütleb ta vaid.

      Steini vasakus jalas turritab nool. Verine nool, otse läbi reie.

      „Oh-oh …“ ütleb Stein uuesti ja kukub küljeli maha.

      Niklis lamab kraavis, aga vaatab üles oosi poole.

      Kes laskis?

      Ruunikivi juures seisab must kuju. Tal on kapuuts peas ja käes pikkvibu.

      1 Madu. Rootsi k – Toim. [ ↵ ]

      Kuningakivi tipus

СКАЧАТЬ