Karjala kauge kutse. Viktoria Tuulas

Чтение книги онлайн.

      Mida siis kujutab endast Petroskoi ehk Petrozavodsk tänapäeval? Ühe metafoorina võiks öelda, et see on nagu déjà-vu Tallinnast aastal 1991 või siis fantaasiapilt sellest, milline võinuks olla Tallinn aastal 2016. Nii oleks tõepoolest võinud vabalt juhtuda ka meie linnapildiga, kui ajalugu poleks me vastu helde olnud. Uusi ehitisi siin palju ei kohta, midagi on justkui taastatud ja veidi üles löödud, kuid paratamatult domineerivad kuumaastikulaadsed tänavad ja rohealadel rinnuni ulatuv umbrohi. Nende vahel aga laiutab tüüpiline nõukogude arhitektuuripärand – paneelmajad nii Stalini kui ka Hruštšovi ajast, aga ka hilisemast perioodist. Linnas liikuvad trollibussid näevad välja, nagu oleks need olnud järjest sõidus üle viiekümne aasta. Peaväljakul on küll Kirovi monument, teistel väljakutel aga jätkuvalt Leninid. Järveäärse promenaadi alguses näeme ka Peeter I pronkskuju – teda peetakse linna asutajaks.

      Linna üks paremaid hotelle on Karelia, mis näeb välja nagu Viru hotelli väike veli. Karelia hotell vastab heale Soome standardile ja ohtralt soomlasi võib siit alati ka eest leida. „Mis mõtted nende peas mõlguvad, kui nad Kuusineni massiivset skulptuuri silmavad?“ välgatas peast läbi. Karelia hotelli järvepoolsetest tubadest avaneb lummav vaade Äänisjärvele, mille sillerdav järvepind kaob kohati silmapiiri taha. Hotellis on väike spaa ja restorani toidud vastavad samuti parimale põhjamaade standardile. Teenindus on aga mitu kraadi paremgi. Karjalas kohtame mitte ainult väga sõbralikke ja heatahtlikke teenindajaid, vaid enamik kohalikke ongi sellised. Nad on omamoodi positiivsed „saab küll“ -inimesed ja tundub, et sõnad „ei“ ja „ei ole võimalik“ nende leksikoni ei kuulu.