Null K. Don DeLillo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loetelu.

      Tagatoast tuli keegi välja, keegi naine – hallid tunked, tumedad juuksed ja tõmmu nägu, ilme asjalik. Tal olid latekskindad käes ja ta jäi mulle otsa vaadates Artise selja taha seisma.

      Aeg lahkuda.

      Artis ütles tasakesi: „See olen vaid mina, too keha kilekardina taga duši all, kes jälgib, kuidas veepiisk mööda märga kardinat alla niriseb. See hetk on unustamiseks. See on lõpp-punkt. Sellest hetkest ei pea kunagi mõtlema, ainult siis, kui see parajasti aset leiab. Võib-olla sellepärast ei tundugi see iseäralikuna. See olen vaid mina. Ma ei mõtle sellele. Lihtsalt elan selles ja jätan selle siis seljataha. Aga mitte igaveseks. Jätan seljataha kuni praeguseni, mil olen selles kohas, kus kõik, mis ma kunagi öelnud ja teinud olen, on käepärast, just siinsamas, et seda kokku koguda, nii et see kaotsi ei läheks, kui ma teises elus jälle silmad avan.”

      Seda kohta nimetati toiduplokiks ja nii see ka oli, komponent, moodul, neli alamõõdulist lauda ja peale minu veel keegi mees, seljas miski, mis näis mungarüüna. Sõin ja piilusin teda vargsi. Ta lõikas oma toitu ja näris seda endassesüvenenult. Kui ta lahkumiseks püsti tõusis, nägin rüü alt välja vaatamas siniseid teksaseid ja teksaste all tenniseid. Toit oli söödav, ent sellele polnud alati võimalik nime anda.

      Tuppa pääsesin, kui panin käepaela ketta vastu magnetseadet ukse keskmises paneelis. Tuba oli väike ja ilmetu. Lihtsalt üks seintega piiratud ruum. Lagi oli madal, voodi oli voodi moodi ja tool oli tool. Aknaid ei olnud.

      Kahekümne nelja tunni pärast pidi Artis olema kliiniliste näitajate järgi surnud ning see tähendas, et mina olen teel koju, Ross aga jääb mõneks ajaks siia, veendumaks isiklikult, et krüoonilised tegevused toimuksid ajagraafiku järgi.

      Aga ma tundsin end juba nagu lõksus. Külalistel polnud lubatud hoonest lahkuda, ning ehkki väljas polnud nende kambriumieelsete kaljude vahel niikuinii kuhugi minna, tundsin, kuidas see piirang mõjuma hakkas. Toas puudusid digitaalsed sidevahendid ja siin oli ka mu nutitelefon ajusurmas. Tegin venitusharjutusi, et veri käima panna. Tegin istulitõusmisi ja konnahüppeid. Püüdsin meenutada eelmise öö unenägu.

      See tuba pani mind tundma, et mind imatakse selle paiga põhiolemusse. Istusin toolil, silmad kinni. Ja nägin end seal istumas. Nägin ka kogu seda hoonestikku justkui kusagilt ülevalt stratosfäärist, monoliitset kokkukeevitatud massi, mitmesuguse kallakuga katuseid ja päikeses küütlevaid seinu.

      Nägin veetilku, mida Artis oli jälginud, ükshaaval mööda vannikardinat alla nõrgumas.

      Nägin ähmaselt alasti Artist seismas näoga pihustuva vee poole, kujutist tema suletud silmadest omaenda suletud silmade ees.

      Tahtsin toolilt tõusta, toast välja minna, öelda Artisele hüvasti ja siit lahkuda. Mul õnnestus end veenda püsti tõusma ja ust avama. Aga siis ma ainult uitasin saalides ringi.

      4

      Uitasin saalides ringi. Siin paiknevad uksed olid värvitud erinevates toonides siniseks ja ma püüdsin neile varjunditele nime anda. Mere, taeva, liblika, indigo. Ja kõik need nimed olid valed, nii et hakkasin end iga sammuga ja iga uksega, mida uurisin, aina rumalamalt tundma. Soovisin, et mõni uks avaneks ja keegi sealt välja astuks. Tahtsin teada, kus ma olen ja mis ümberringi toimub. Reipal sammul möödus üks naine ja ma hoidsin tagasi soovi teda nimetada nagu mõnd värvi või teda uurida, et leida märke, vihjeid millelegi.

      Siis turgatas mulle pähe mõte. Lihtne. Nende uste taga ei olegi midagi. Kõndisin edasi ja mõtlesin. Arutlesin. Mingitel korrustel olid alad, kus asusid ametiruumid. Mujal olid need saalid vaid kujundus, uksed lihtsalt osa üldisest kavandist, mida Ross oli üldjoontes kirjeldanud. Juurdlesin, kas tegemist on visioonikunstiga, mis hõlmab värve, vorme ja kohalikke materjale, kunstiga, mis on mõeldud saatma ja ümbritsema sellesse ehitatud algatust, teadlaste, nõunike, tehnikute ja meditsiinipersonali põhitööd.

      See mõte meeldis mulle. See sobis olukorraga, oli kooskõlas ebatõenäosuse standardite, söaka pimeda õnnega, mis võib tähistada kõige kaasakiskuvamat kunsti. Mul tarvitses vaid uksele koputada. Valida värv, valida uks ja koputada. Kui ust keegi ei ava, koputada järgmisele ja siis järgmisele. Kuid ma kartsin reeta isa usaldust, kes mu siia oli toonud. Ja siis veel varjatud kaamerad. Neid koridore jälgisid kindlasti monitoridelt ilmetud näod kusagil vaiksetes ruumides.

      Mulle tuli vastu kolm inimest, üks neist poiss mootoriga ratastoolis, mis meenutas tualetipotti. Poiss oli üheksa- või kümneaastane ja ta pidas mind kogu aeg silmas. Ta ülakeha oli tugevasti ühele küljele kaldu, kuid pilk valvas, ma tahtsin kangesti teda peatada ja temaga rääkida. Täiskasvanud aga tegid selgeks, et see pole võimalik. Nad seisid kahel pool ratastooli, pilk suunatud otse ette, neile lubatud ruumiossa, jättes minu kõigi mu heade kavatsustega sinnapaika.

      Peagi keerasin ümber nurga ning kõndisin edasi piki saali, mille seinad olid võõbatud paksu vesise, pruunja maa karva värviga, mis pidi meenutama muda, mõtlesin ma. Seintes olid ka sobivat tooni uksed, kõik ühesugused. Seal oli ka nišš, kuhu oli seatud kuju – käte, jalgade, pea ja rindkerega. Nägin, et see on mannekeen, alasti, karvutu, näojoonteta, punakaspruun, võib-olla ka kollakas- või roostepruun. Ja rinnad, tal olid rinnad, ning ma jäin vaatama seda kuju, seda plastikust vormitud inimkeha versiooni, kokkuliidetud mudelit naisest. Kujutlesin, kuidas ma asetan käe tema rinnale. Näis, et see on nõutav, eriti kuna tegemist oli minuga. Kuju pea oli peaaegu ovaalne, käed seatud asendisse, mida üritasin lahti mõtestada – enesekaitse, taandumine, üks jalg teisest tagapool. Kuju oli jalgupidi põrandas kinni, kuid klaasiga kaitsmata. Käsi rinnal, käsi libisemas üles mööda reit. See oli midagi, mida kunagi oleksin teinud. Sedamaid, hoolimata kaameratest, monitoridest, kehale endale seatud häiremehhanismist – olin kindel, et see nii on. Astusin sammu tagasi ja jäin vaatama. Kuju liikumatus, ilmetu nägu, tühi koridor, kuju öös, mannekeen, hirmunud, taganemas. Taandusin veelgi ja silmitsesin teda edasi.

      Viimaks otsustasin, et pean teada saama, kas nende uste taga on midagi. Ei mõelnud enam võimalikele tagajärgedele. Läksin edasi mööda koridori, valisin ühe ukse välja ja koputasin. Ootasin, läksin järgmise ukse juurde ja koputasin. Ootasin, läksin järgmise ukse juurde ja koputasin. Tegin seda kuus korda ning ütlesin endale, veel üks uks, ning seekord uks avanes ja minu ees seisis ülikonna, lipsu ja turbaniga mees. Vaatasin talle otsa, mõeldes, mida öelda.

      „Ma vist eksisin uksega,” ütlesin viimaks.

      Mees vaatas mulle karmilt otsa.

      „Need on kõik valed uksed,” ütles ta.

      Mul läks hulk aega, enne kui isa kabineti ukse leidsin.

      *

      Kord, kui nad veel abielus olid, nimetas isa minu ema turunaiseks. Ehk tegi ta nalja, kuid see pani mind toda sõna sõnaraamatust järele vaatama. Räme naisterahvas, mutt. Siis pidin järele vaatama, mida tähendab mutt. Irisev, torisev vana naine, samast tüvest on ka teine sõna „mutt”. Sedagi pidin järele vaatama. Sõnaraamat läkitas mu muti juurde teises tähenduses. Väike putuktoiduline imetaja, insektivoor. Vaatasin, mida tähendab insektivoor. Raamat teatas, et see tähendab toitumist putukatest, insektidest, mis tuleb omakorda sõnast insectus ladina keeles ja sõnast vora, toiduline. Pidin järele vaatama, mida tähendab toiduline.

      Kolm või neli aastat hiljem üritasin lugeda üht pikka ja pingelist Euroopa romaani, mis oli kirjutatud 1930. aastatel ja tõlgitud saksa keelest, seal kohtasin jälle sõna turunaine. See paiskas mu tagasi tollesse abiellu. СКАЧАТЬ