Kui vanad naised armuvad. 1. osa. Katre. Leelo Kassikäpp

Чтение книги онлайн.

      I

      Katre väljus Tallinna Krematooriumist. Aastaaeg oli nüüdseks juba sügisesse jõudnud, aga ilm oli sellest hoolimata ikka veel meeldivalt soe ja päikesepaisteline. Eakas naine ei hoolinud looduse kingitusest, ei märganud midagi enda ümber. Kõik oli justkui udus. Ta ohkas raskelt ja püüdis oma mõtteid koondada. Peaks hakkama koju minema.

      Kuigi vanim poeg Andres oli veel täna hommikulgi lahkelt abi pakkunud ja oleks teda heal meelel autoga edasi-tagasi sõidutanud, otsustas Katre siiski sellest pakkumisest loobuda. Tundis, et peab selle käigu tegema üksinda. Niisamuti, nagu ta oli kümmekond aastat tagasi käinud selle mehega kohtumas, ikka üksinda.

      Täna oli siis kätte jõudnud see viimane kord. Kuigi ta oli ka vahepealsetel aastatel väga igatsenud mehega kohtuda, tuli see kohtumisaeg lootusetult hilja. Katre käis Mattiast saatmas tema viimsele teekonnale.

      Oli ta pojalegi öelnud, et läheb vana tuttava matusele. Kuidas ja kust ta Mattiast tundis, jättis targu täpsustamata. Pereliikmetest ei teadnud keegi, et ta oli kümme aastat tagasi elanud kaksikelu.

      Täiesti juhuslikult oli Katrele üleeilses lehes silma alla sattunud lakooniline teade Mattiase igavikku lahkumisest. Tavaliselt Katre ei ostnud kunagi ajalehte, uudiseid luges arvutist. Üleeile Tallinnas silmaarsti juures käies oli ta kesklinnas kioski juures seisatanud ja millelegi mõtlemata, hetkeemotsiooni ajel ostnud Õhtulehe. Kohe tuli ka Balti jaama sõiduks vajalik tramm. Katre haaras müüja käest ajalehe, keeras pooleks ja pistis käekotti.

      Kuna oli keskpäev, jätkus trammis istekohti. Katre istus, nagu tal aastatega tavaks oli saanud, võimalikult trammi etteotsa üksikule vabale istmele ja avas ajalehe.

      Tegelikult oli Mattias talle õpetanud, et trammis on alati mugavam eespool istuda. Mees oli eluaeg pealinnas elanud ja kogu aeg kasutanud ühistransporti. Autot pidas mees mõttetuks, kuna linnatranspordiga olla palju mugavam liigelda. Tema oli lapsest saadik sellega harjunud, täiesti loomulik.

      Millegipärast on teatud ikka jõudnud inimestel komme lugeda kõigepealt surmakuulutusi. Katregi oli viimasel ajal harjunud nii toimima. Vaatas nüüdki esmalt mustas leinaraamis teadaandeid ja kõigepealt torkas silma suur kuulutus:

      Teatame sügava kurbusega, et meie seast on lahkunud

      armas isa, vanaisa ja vanavanaisa

      MATTIAS SUURSOO

      Leinavad omaksed

      Ärasaatmine kolmapäeval, 18. oktoobril kell 12.00

      Metsakalmistu kabelis.

      Mu jumal küll! See ei ole lihtsalt võimalik! Katre tundis, kuidas valus sähvatus läbis tema südant ja silmad tõmbusid niiskeks. Läbi pisarate luges ta neid ridu ikka ja jälle. Ei suutnud loetut uskuda, aju tõrkus. Nii ei saa ju olla, et meest enam üldse ei olegi! Katre oli kõik need vahepealsed aastad kusagil alateadvuses lootnud ja uskunud, et nad kohtuvad veel ja kõik on jälle endine. Mis siis sellest, et ta ise oli tookord igasuguse suhtluse halastamatult lõpetanud. Tahtmatult pääses naise huulilt vaikne ohe. Teisel pool vahekäiku istuv Katrest noorem proua heitis tema poole kiire pilgu. Vaatas seejärel terasemalt Katre kaameks tõmbunud näkku ja küsis:

      ,,Vabandust, proua, kas teil hakkas halb?”

      Katre kogus ennast kiiresti, tõstis üles trammipõrandale kukkunud kindad ja kohmas vastuseks:

      ,,Oh ei ole midagi, vana inimese asi, pea hakkas veidi pööritama!”

      Nii ta sellest kurvast sündmusest teada saigi – juhuse tahtel.

      Praegu aga oli Katrel vaja ennast kokku võtta ja kuidagi koju tagasi jõuda. Korraks läbis teda kahetsus, et oli poja pakkumise kergekäeliselt tagasi lükanud. Oleks olnud veel võimalus takso kohale helistada või siis tõepoolest ikkagi poeg kutsuda …

      Katre silmas veidi eemal kena pingikest ja otsustas korraks istuda, et oma peas natuke korda luua ja ühtlasi ka jalgu puhata. Need olid pikast seismisest väsinud.

      Kohal oli olnud väga palju rahvast. Enamus neist Mattiase endised kolleegid N. lastekodu päevilt, kus Mattias oli väga palju aastaid juhatajana töötanud. Katre tundis paljusid nägupidi. Teda ei tuntud. Tema oli seal võõras. Jah, teistele oli ta võõras, aga kunagi ammu oli seal kirstus lamav mees, kellele ta nüüd vaid hetkeks sai eemalt vilksamisi pilgu heita, olnud talle väga lähedane. Nii lähedane, kui üks inimene teisele üldse olla saab.

      Eks vast Imbi oleks teda äragi tundnud, aga Katre oli püüdnud Mattiase elukaaslasest võimalikult kaugele hoiduda ja seisnud leinaruumis viisakalt tagapool. Ta ei teadnud isegi seda, kas Imbi oli Mattiasega kuni mehe surmani koos elanud. Vast ikka oli ja muidugi seal Katrele tuttavas Kadrioru korteris.

      Tseremoonia oli olnud üsna pikk. Paljud ütlesid lahkunu kohta häid sõnu. Katrel ei olnud midagi öelda. Tema oli siin eikeegi. Kelleks ikka peetakse endist ja veel abielunaisest armukest?

      Vana naine istus üsna pikka aega, vast isegi oma paar tundi – ajataju oli täiesti kadunud – üksinda krematooriumi ees pingil ja palju mälestusi uhkas temast üle. Peas valitses täielik segadus. Pole ka midagi imestada, vanus annab ennast igal sammul tunda. Juba järgmisel kuul on temal juubel tulemas, üsna suur juubel, tervelt seitsekümmend viis eluaastat ehk siis kolmveerand sada on kohe täitumas. See on iga, kuhu ei jõudnud tema ema-isa ega ka vanem õde Kadri, kes puhkab võõramaa mullas. Samuti on igavikku lahkunud Katre esimese poja Andrese isa Avo. Tema hukkus väga ammu autoõnnetuses. Selleks ajaks oli nende abielu juba lahutatud ja Katre abielus Endliga.

      Katre tundis jahedust kontidesse pugemas. Kusagilt ilmunud tugev tuuleiil keerutas tema jalge ees kirjuid sügislehti ja siis märkas ta maas lehtede vahel ilusaid pruune kastanimune, mis läikisid kutsuvalt sügiseselt kahvatu päikese kiirtes. Süda tõmbus valust kokku. Meenus, kuidas kunagi ammu, samuti hilissügisel, Mattiasega läbi pargi jalutades oli mees maast kastanimune korjanud ja neid naisele СКАЧАТЬ