Süvenemine. Edule keskendumine hajusas maailmas. Cal Newport

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitte ühegi Pulitzeri auhinnaga pärjatud kolumnisti kommentaariga; tegemist oli blogiga, mida pidas pesapallistatistika entusiast Nate Silver, kes nüüd tegeles valimistulemuste ennustamisega. Veidi vähem kui aasta hiljem meelitasid ESPN ja ABC News Silveri Timesist enda juurde (ehkki Times üritas Silverit kinni hoida, lubades talle tosinast ajakirjanikust koosnevat meeskonda) suurepärase lepinguga, mis muutis Silveri tegevuse palju mitmekülgsemaks, alates spordist ja ilmaennustusest kuni võrgu-uudiste ja – nii uskumatu, kui see ka pole – Oscarite jagamise teleülekandeni välja. Ehkki Silveri omaleiutatud mudelite metodoloogilise järjekindluse üle käis paras debatt, ei vaielnud eriti keegi vastu sellele, et too 35aastane andmevõlur oli meie majanduses võitja.

      Teine selline võitja on David Heinemeier Hansson, edukas programmeerija, veebiarenduse raamistiku Ruby on Rails looja, mis on praegu aluseks mitmele populaarsele internetiplatvormile, nende hulgas Twitterile ja Hulule. Hansson on mõjuka arendusfirma Basecamp (kuni 2014. aastani kandis nime 37signals) partner. Hansson ei räägi avalikult, kui suur osa Basecampi kasumist talle kuulub, ega ka teistest tuluallikatest, kuid võib aimata, et need on suured, kui võtta arvesse seda, et Hansson lendab Chicago, Malibu ja Marbella vahet ning harrastab kõrgel tasemel autosporti.

      Kolmanda ja viimase näitena võib meie majanduses kindlaks võitjaks nimetada John Doerri, Silicon Valley kuulsa riskifondi Kleiner Perkins (varem Kleiner Perkins Caufield & Byers) täisosanikku. Doerr on aidanud rahastada paljusid tehnoloogiarevolutsiooni võtme­ettevõtteid, nende hulgas Twitterit, Google’it, Amazoni, Netscape’i ja Sun Microsystemsit. Nende investeeringute tootlikkus on olnud astronoomiline. Doerri netoväärtus on selle raamatu kirjutamise hetkel üle 3 miljardi dollari.

      * * *

      Miks on Silver, Hansson ja Doerr olnud nii edukad? Sellele küsimusele on kahte sorti vastuseid. Esimesed neist on seotud mikrotasandiga ning puudutavad nimetatud trio tõusule kaasa aidanud isiksuse­omadusi ja käitumisviisi. Teised vastused on aga rohkem makrotasandi omad ning need keskenduvad vähem isikutele ja rohkem nende töötamise viisile. Ehkki selle põhimõttelise küsimuse puhul on olulised mõlemad tasandid, on makrotasandi vastused meie arutelus tähtsamad, kuna need näitavad paremini, mida soosib meie majandus.

      Nimetatud makroperspektiivi lahkamiseks tasub vaadelda MIT majandusteadlaste tandemit Erik Brynjolfssoni ja Andrew McAfeed, kes 2011. aastal ilmunud mõjukas raamatus „Race Against the Machine“ („Võidujooks masinaga“) toovad välja võimsaid argumente selle poolt, et muude oluliste põhjuste hulgas on just digitehnoloogia võidukäik muutnud meie tööturgu täiesti ootamatul viisil. „Oleme Suurte Ümberkorralduste varases faasis,“ kirjutavad Bryn­jolfsson ja McAfee oma raamatu alguses. „Tehnoloogia areneb pöörasel kiirusel, kuid suur hulk meie oskusi ja organisatsioone ei käi ajaga kaasas.“ Paljudele töötajatele tähendab selline mahajäämus halbu uudiseid. Kuna intelligentsed masinad üha arenevad ning lõhe masina ja inimese võimete vahel väheneb, hakkavad tööandjad suure tõenäosusega kasutama üha enam uusi masinaid, selmet palgata uusi inimesi. Töökohtadel, kus saab kasutada ainult inimesi, muutub tänu täiustunud kommunikatsiooni- ja informatsioonitehnoloogiale üha lihtsamaks kaugtöö, mis motiveerib ettevõtteid otsima olulistele kohtadele parimaist parimaid – kohalikud talendid jäävad aga ilma tööta.

      Siiski, mitte igal alal ei ole pilt nii sünge. Brynjolfsson ja McAfee rõhutavad, et nn Suurte Ümberkorralduste tõttu ei kao kõik töökohad kiiresti, osa neist ka jagunevad. Ehkki uues majanduses jääb üha enam inimesi kaotajaks – kuna nende tegevust saab automatiseerida või väljast tellida –, leidub ka neid, kes üksnes ei jää ellu, vaid saavutavad suurt edu; neid hakatakse varasemast rohkem hindama (ja seetõttu ka paremini tasustama). Brynjolfsson ja McAfee ei ole ainukesed, kes on majanduse sedalaadi bimodaalse arengutee välja käinud. Näiteks avaldas George Masoni ülikooli majandusteadlane Tyler Cowen 2013. aastal raamatu „Average Is Over“ („Keskpärasus on möödas“), milles kajastab samuti digitaalse lõhe hüpoteesi. Brynjolfssoni ja McAfee analüüsi muudab aga eriti kasulikuks tõsiasi, et edasises aru­telus eristavad nad kolme rühma, mis jagunedes jäävad tulusaajate poolele ja suudavad intelligentsete masinate ajastul ebaproportsionaalselt suurt kasu lõigata. Üsna ootuspäraselt on tegemist rühmadega, kuhu kuuluvad nii Silver, Hansson kui ka Doerr. Mõistmaks paremini, miks on need rühmad muutunud korraga nii väärtuslikuks, vaatame igaüht neist veidi lähemalt.

      Hea kvalifikatsiooniga töötajad

      Brynjolfsson ja McAfee nimetavad Nate Silveri sarnaste töötajate rühma hea kvalifikatsiooniga töötajate rühmaks. Uued tehno­loogiad, nagu robootika ja kõnetuvastus, automatiseerivad paljud halba kvalifikatsiooni eeldavad töökohad, kuid nagu rõhutavad Brynjolfsson ja McAfee, on „tehnoloogiad, nagu andmete visuaalne kujutamine, analüütika, ülikiire sidevõrgustik ja kiire prototüüpimine, suurendanud abstraktsema ja andmepõhise analüüsi olulisust, suurendades selliste töökohtade väärtust“. Teisisõnu, ettenägelikud inimesed, kellel on oskused saada väärtuslikke tulemusi üha keerulisemaks muutuvate masinatega töötades, on edukad. Tyler Cowen võtab selle mõtte kokku veidi konkreetsemalt: „Võtmeküsimus on järgmine: kas te olete intelligentsete masinatega töötamises tugev või mitte?“

      Nate Silver, kes suutis koondada info suurtesse andmebaasidesse ning valis sealt seejärel teavet Monte Carlo meetodil väljatöötatud saladuslikesse ennustusmudelitesse, on hästi kvalifitseeritud töötaja võrdkuju. Intelligentsed masinad ei takista Silverit olemast edukas, vastupidi, masinad on selle eeltingimus.

      Superstaarid

      Teise rühma hea näide on tipp-programmeerija David Heinemeier Hansson. Tegemist on rühmaga, kuhu kuulujaid peavad Brynjolfsson ja McAfee meie uue majanduse superstaarideks. Ülikiired andmeside­võrgustikud ja suhtlustööriistad, nagu e-kirjad ja virtuaalsete koosolekute tarkvara, on jätnud regionalismi paljudes teadmusmajanduse sektorites minevikku. Enam ei ole näiteks mõtet palgata täiskohaga programmeerijat, rentida kontoripinda ja maksta boonustasusid, kui selle asemel on võimalik maksta mõnele maailma parimatest programmeerijatest, nagu Hansson, ja teha seda ainult aja eest, mis kulub projekti elluviimiseks. Suure tõenäosusega on niimoodi võimalik saada vähema raha eest parem tulemus; Hansson omakorda saab ühe aasta jooksul olla kasulik palju enamatele klientidele ning on tänu sellele lõpuks paremal järjel.

      See, et Hansson teeb oma tööd näiteks Marbellas, ehkki teda palganud firma peakontor asub Iowas Des Moinesis, ei ole ettevõttele üldse oluline, sest suhtlustehnoloogia ja tööriistad muudavad kogu protsessi väga sujuvaks. (Sellise tegelikkusega peavad aga arvestama Des Moinesis elavad vähem osavad ja kindlat palka vajavad programmeerijad.) Samasugune suundumus valitseb üha enamates vald­kondades, kus tänu tehnoloogiale on võimalik teha produktiivset kaugtööd – konsulteerimine, turundus, kirjutamine, disain jne. Niipea kui andekatele töötajatele avaneb ülemaailmne turg, on turu tipptegijad üliedukad, teised aga kannatavad.

      Majandusteadlane Sherwin Rosen esitas aastal 1981 väga uuendus­meelses artiklis nn võitja-võtab-kõik-turu matemaatilise käsitluse. Üks selle tähtsamaid ideid oli nimetada andekust – valemites tähistatud tagasihoidliku q-tähega – raskesti asendatavaks teguriks, mida Rosen ise selgitas järgmisel moel: „Keskpäraste lauljate järjestikune kuulamine ei anna kokku üht väljapaistvat esitust.“ Teisisõnu, andekus ei ole miski, mida saab hulgi osta ja vajaliku taseme saavutamiseks kombineerida; parim olemisel on oma eelis. Seega, kui teie eriala on turusegmendis, kus tarbijatel on juurdepääs kõigile teenusepakkujatele ning kus nende kõigi q-väärtus on teada, siis valib tarbija kõikidest kõige parema. Isegi juhul, kui parim on järgmisel positsioonil olevast ainult vähesel määral andekam, võidab superstaar turukonkurentsis alati.

      1980. aastail, mil Rosen seda efekti uuris, keskendus ta filmi­tähtedele ja muusikutele, kuna seal oli olemas selge turg – muusika­kauplused ja kinod, kus publikul oli ligipääs eri esinejatele ja kus nad said enne ostuotsuse langetamist esinejate andekust täpselt hinnata. СКАЧАТЬ