Põgenenud pruudi kannul. Yvonne Lindsay

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olen Luc Tanner, sina oled Belinda Tanner – minu naine. Loomulikult tuled sa koos minuga koju.” Ta noogutas Belinda isa suunas. „Kas sa arvad, et su isa laseks sind oma silma alt ära, kui ma tema kallist lapsukest mingil moel ohustaksin? Sa tunned mind hästi, võid selles kindel olla.”

      Mehe hääles oli alatoon, mida Belinda ei suutnud täpselt määratleda, kuid mis tekitas temas judinaid. Ta raputas kergelt pead, et end sellest tundest vabastada. See, mis too võõras – Luc, parandas ta ennast – ütles, oli täiesti mõistlik, kuid sellele vaatamata tekitas mees temas ärevust.

      „Miks ma ei või koos isaga koju minna? Vähemalt seniks, kuni mu mälu taastub.” Belinda haaras kinni õlekõrrest ning teadis seda väga hästi.

      „Ja kui su mälu ei tulegi tagasi? Kas me peame oma abielu siis igaveseks unustama? Meie tõotused teineteisele?”

      Mehe häälest kumas läbi metalne noot, mis tekitas naises külmavärinaid. See oli hea küsimus. Mis siis saab, kui ta ei saagi neid kaotatud kuid tagasi? Ning samas kui ta mäletas nii palju teisi asju, miks ei suutnud ta meenutada midagi nende kurameerimise ajast, nende abielust? Armastusest, mida nad olid oletatavasti jaganud.

      Belinda keha läbis järjekordne judin. Kas nad olid intiimselt lähedased olnud? Ilmselt küll, sest isegi praegu soojenes ta keha mehe läheduses füüsilise äratundmisega, millega tema mõistus keeldus leppimast. Luc oli väga kütkestav mees, vaatamata osavõtmatule hoiakule, mida ta nagu sõdurisinelit endaga kaasas kandis. Naise põsed lõid hõõguma, kui ta tähelepanelikult mehe nägu silmitses – tema põsesarna ja lõua vahel olevat kortsu, mida poolitas peenike roosa arm, sirget nina, huulte sensuaalset kumerust. Kas nad olid koos voodis lamanud, nautinud teineteise lõhnu, reaktsioone, rahulolu? Kas ta oli meest enda keha vastas hoides surunud sõrmed tema lühikestesse sooblikarva juustesse?

      Võõra hääl oli nüüd mahe nagu sameti puudutus ta naha vastas. Kuna naine ei tahtnud temaga kaasa minna, oli mees muutnud veenmistaktikat. „Belinda, ma tean, et sa kardad, aga ma olen sinu abikaasa. Kui sa ei saa mind usaldada – keda siis veel? Me saame sellest koos üle,” keelitas mees õrnalt. „Kui sinu mälu ei peaks kunagi taastuma, siis loome uusi mälestusi.”

      Uusi mälestusi. Miks ainuüksi mõte sellest ta südame hirmust võpatama pani?

      Belinda heitis isale anuva pilgu. „Isa?”

      „Sinuga saab kõik korda, kullake. Pealegi sa tead, et me kavatsesime emaga natuke reisida. Me lükkasime seda sinu õnnetuse tõttu edasi. Nüüd kus sina ja Luc olete jälle terved, saame oma plaanid teoks teha. Mine koos Luciga koju, kullake. Kõik läheb hästi.”

      Kas asi oli tema kujutlusvõimes või olid isa sõnad tõesti natuke liiga rõhutatud?

      „Arsti arvates oled sa piisavalt terve, et sind haiglast välja kirjutada. Sul on aeg koju tulla.” Luc sirutas naise poole vasaku käe, käe, mille ühes sõrmes helkis kuldne rõngas. Sõrmus, mille ta oli arvatavasti ise tunnistajate silme all abieluvannet andes mehele sõrme pannud.

      Belinda sai järsku teadlikuks oma paljast, eheteta käest. Nahal ei olnud ühtegi märki, mis oleks vihjanud, et ta sõrmes oleks kunagi sõrmus olnud.

      „Ahjaa, muidugi. Sinu sõrmused.” Luc pistis käe pintsaku rinnataskusse ja tõi nähtavale kaks sõrmust. Ta astus longates naise voodi kõrvale. „Luba, ma teen seda.”

      Mehe käed olid puudutades üllatavalt soojad. Need võtsid naise käe õrna, kuid vastuvaidlematult peremehelikku haardesse. Mingi põikpäine tunne naise sees julgustas teda end mehest eemale tõmbama. Justkui naise kavatsust aimates muutus mehe sõrmede surve teda püsti aidates tugevamaks – ta hoidis naise kätt kindlas haardes.

      Luc libistas plaatinarõnga, mida kaunistasid väikesed ristkülikukujulised valged teemandid, naisele sõrme. Samal ajal, kui laest langev valgus pani kivid sädelema ja helkima, üritas Belinda säilitada kontrolli oma väriseva keha üle, tundes, et temast on tehtud Luc Tanneri omand. Teda läbis šokeeriv déjà vu tunne, kui tema mõtteid täitis üks varasem mälupilt sellest, kuidas Luc talle sõrmust sõrme pani. Belindast hoovas läbi mälestus, mis oli tulvil erutust ja ootusärevust.

      Belinda üritas sellest mälupildist kinni hoida, kaotatud kuude põgusast teadvusehetkest, kuid mälestus kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud, tekitades temas tühja ja üksildase tunde.

      Belindani jõudis teadmine Luci pikkadest näppudest, mis libistasid tema sõrme ümber teist sõrmust, lükates seda üle ta sõrmenuki abielusõrmuse kohale. Ristkülikukujuline sinakashall teemant hiilgas jäiselt särades, seda kaunistasid äärtel samasuguse kujuga väiksemad valged teemandid. Naine ahmis kivi suurust ja ilu nähes kuuldavalt õhku.

      „Kas... kas mina valisin selle?”

      Luci tumedad kulmud tõmbusid kortsu, muutes ta ilme veelgi hirmuäratavamaks kui varem. „Kas sa ei mäleta ka seda? Hetkeks tundus mulle, et mäletad.”

      Mingil moel oli mees talle abielusõrmust sõrme pannes seda mälestusesähvatust tajunud. See, kui hästi mees oli teda mõistnud, tekitas naises kõhedust, isegi rohkem kui teadmine, et ta ei mäletanud mehest mitte kõige vähematki.

      „Ei,” vastas Belinda sosinal. „Ma ei mäleta mitte midagi.”

      „Ma valisin selle sõrmuse sulle samal päeval, kui sind esimest korda kohtasin.”

      „Samal päeval, kui me kohtusime? Aga kuidas...?” Belinda vaatas mehele imestunult otsa.

      Luc ei pööranud temalt pilku. „Ma teadsin juba samal päeval, et sinust saab minu naine.”

      Naise naer kõlas sunnitult isegi tema enda jaoks. „Kas minul ka selles küsimuses mingit sõnaõigust oli?”

      „Belinda.” Mees hääldas hoolikalt iga silpi tema nimest, nii et see kõlas nagu hellitus. „Sa armastasid mind varem. Sa hakkad mind uuesti armastama.”

      Luc tõstis naise käe oma suu juurde ja vajutas tema sõrmenukkidele suudluse. Mehe huuled olid üllatavalt jahedad ning ootamatu igatsusvärin läbis naise keha. Mis tunne oleks, kui mees teda suudleks? Kas see avaks nende mineviku, mälestused, mis olid Belinda mälus lõksus?

      Luc tõmbas naise enda kõrvale püsti, tema keha soojus tungis läbi õhukeste riiete ning sealt edasi ka tema ihuni. Belinda tõmbus eemale, piisavalt kaugele, et lõhkuda ärevusttekitav kokkupuude, mis oli juba korra tema pulsi korrapäratuks muutnud. Mehe keha tundus võõras, kuid ometi tõmbas naist enda poole. Aga kui nad olid olnud abielus, intiimselt lähedased, siis oleks see ju ometi pidanud tema mällu mõne füüsilise mälestuse jätma?

      „Helikopter ootab. Me võime haigla maandumisplatsi ainult niikaua kasutada kui hädavajalik.”

      „Helikopter? Me ei lähegi autoga? Kui kaugele meil tuleb õigupoolest minna?”

      „Tautara mõis asub Taupo järvest kagus. Võib-olla aitab sinna naasmine sinu mälu taastumisele kaasa.”

      „Taupo järv, kuid see on siit peaaegu neljatunnise autosõidu kaugusel. Mis siis, kui...?” Naise hääl vaibus abitult. Tõepoolest – mis siis, kui? Seal ei oleks mitte kedagi, kes teda aitaks, kui hirmud, mis teda vaevavad, muutuvad suuremaks, kui ta taluda suudab.

      „Mis siis, kui... ?” kordas Luc, huuled õhukeseks järeleandmatuks kriipsuks kokku surutud.

      „Ei СКАЧАТЬ